laupäev, 4. september 2010

HOLGER KAINTS "LENNUKIVAATLEJA".

Lugu inimestest, kes pole nõus ajaga koos muutuma, vaid peavad paremaks, ausamaks enda ja maailma suhtes, jääda selgitama oma vahekordi olnud ajaga. Usun, et mingil määral juhtub see meie kõigiga - kõigil on ju minevik, aga tavaliselt on olevik, mis algul on igal juhul ka tulevik, olemas ja tulemas rahulikult. Kõik muutub sujuvalt. Oleviku ja mineviku piir on kõvasti segunenud. Seega on väga, väga tabav võtta  minevikuvarjudega heitlejaiks endisaegsete võimsate numbritehaste töölised, kelle minevikule ühe plaksuga järgnes õudne tulevik.
Need töölised on enamasti nüüdseks pensionieas või vähemalt keskealised kindlasti, kes pärast brutaalset krahhi - Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist - uut ja harjumatut elu pidid alustama. Nad on pettumust ja hooletusse jätmist pidanud taluma kakskümmend aastat. Tohutult pikk aeg varjudega tegelemiseks. Nende järeltulijad on kasvanud vaimus, et Eesti Vabariik on ebaõiglane kuritegelik organisasioon, millele lojaalne olemine oleks iseenda reetmine. Terve hulk negatiivselt meelestatud isikuid. Vist kulub veel mitu põlvkonda enne, kui nad enam ei tunne vajadust suure viha ja hoolimatusega "võõra riigi" vara rikkuda.
Väga ustavalt on Kaints kirjeldanud lennujaama lähedast daatshade rajooni, Lilleküla ja Erika tänavat. Seal kandis liigun või sõidan mööda minagi tihti. Nüüd siis on veel juures üks tähendustekiht, mille üle mõtiskleda. Eriti, kui mõni vene vanamees vastu jalutab.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Very Interesting!
Thank You!