esmaspäev, 27. september 2010

5 PÄEVA RUTIINIST EEMAL.

Valgevenesse. Eks paistab, mis saab.

reede, 24. september 2010

LASTE NALJAD.

Taskunuuskaja - taskurätt. (Ester).
Pojane jumal - Jeesus Kristus. (Hubert).

Esimene pikem lugu.
Lapsed mängivad isekeskis põrandal. Nüüd nad juba seda oskavad. Peaaegu. Põhiliselt nii, et Hubert katsub rohkema või vähema eduga mängu suunata, aga Ester toimetab ikka enda suva järgi. Siit ka tülid. Üks selline naljakam. Iseloomu paljastav.
Ester tuleb kurtma, et Hubert lõi teda. Tunnen kaasa ja uurin, miks ning ega ta ise alustanud. Tihti juhtub nii, et tülialgataja tunneb end lõpuks suurima ohvrina. Pole just kiiduväärt käitumismall! Estril meenub see ka ja et olukorrast ikkagi puhtalt välja tulla, läheb Huberti juurde ja keelitab rahuliku ning veenva häälega: "Hubert, löö mind."

Teine pikem lugu. Veel Estri veenmisjõulisest häälest.
Ester oma kindla ja rahuliku häälega võib mõne nõrgema närvikavaga inimese endast välja viia.
Hubert mängib legodega. Ester punnitab natuke eemal endale oma väikest roosat seljakotti selga. Õnnestub, aga sellest talle ei piisa. Ta tahab, et ka Huber paneks seljakoti selga. Hubert on aga haaratud konstrueerimisest ja pole sugugi huvitatud.
"Hubert, pane kott selga!"
"Ma ei taha. Ma mängin."
"Pane kott selga."
"Ma ei taha!"
Kordub päris pikalt. Hubert muutub järjest närvilisemaks ja kiledamahäälseks. Ester vastupidi madaldab häält ja jääb rõhutatult rahulikuks.
"Tahad küll."
Poisike on juba päris närvis - kes ei oleks, kui ei lasta rahus toimetada. Peaaegu, et jookseb tüdruku eest ära.
"Ester, ma ei taha."
"Tahad küll."

laupäev, 18. september 2010

"MEHED LUMES." Von Krahli Teatris.

Lavastus "MEHED LUMES" valmis Peter Freuchen' i jutustuse "Olavi lugu" ainetel.
See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte -
millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja
sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest. Me ei näe kahte skauti püünisesse jäänud metsloomi
päästmas ning ühe seiklusrikka suvega täiskasvanuks saamas.
Me näeme kõigest üht kortsus fotot, millel on porine saapajälg. Pildil seisavad kaks noort meest põlvini lumes. Ühel on seljas
T-särk ja teine on mässinud ümber keha oma ebaloomulikult pika habeme. Neil on külm. Nägusid me ei näe, sest meeste pead on fotolt välja rebitud.
Selline oligi meie beat-generation. Üleöö vanaks saanud noored seismas vaikides kahe põlvkonna triumfide vahel. Polnud enam varemeid,
millele ehitada. Polnud veel kindluseid, mida hävitada. Nad olid liiga noored, et tunda vanade tegijate üleolevat ükskõiksust. Liiga küpsed,
et pritsida noorte vihaste püsside jultunud ignorantsi. Oli löödud põlvkond, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on
olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja. Olla see, kes ei tõstnud kunagi oma pead rinnalt nagu teisedki.
Kuni ühel päeval kerkisid rinnalelangetatud peade liikumatu mere kohale kaks hiiglaslikku kosmoselaeva...
Need olid Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve rinnalt tõstetud pead.
Nende silmad vaatasid pilkumata otse päikesesse.
Kontseptsioon ja näitlemine: Mart Koldits ja Kristjan Sarv






















Eks ole, milline täpselt ajastatud etendus minu jaoks. Arvustusi ja tegijate juttu lugedes, olla etendus 30-aastaste kriisist.
„See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest”. Niisiis mitte millestki sellisest, mida võiks eeldada, kui minnakse polaaruuringutele (väidetavalt on lähtutud polaaruurija Peter Freuchen'i tekstist). Aga mina nägin küll ka sõprust, sõltumist ja mängu. Aga võib-olla tänu sellele deklaratsioonile mitte ainult! Sissejuhatava tekstiga anti ühes juhend, kuidas vaadata ning soovitust tingimata välisest kestast edasi mõtelda.
Kolmekümnendates inimene, kes ei suuda uskuda, et nüüd ongi kõik. Valikud on tehtud ja tuleb lõpuni käia sama rada pidi, sest ikka veel ju ollakse noor. Ehkki kirurgiks siiski enam vist ei jõua õppida, aga mugavast soojast sätitusest saab välja küll. Sukeldumaks uude hirmutavasse, kõledasse maailma. Selline ära tundmine võib ootamatult tugeva ja külmast kange jõuga korraga kaela sadada kasvõi külmkapist. Punni sellele vastu nagu jaksad - mõte on peas ja muutused ootavad.
Nii tulebki panna oma püramiid püsti ja katsuda kinni püüda midagi uut ning õiget enda jaoks. Õige kätte saamine pole muidugi lihtne ülesanne: lükkad küll lootusrikkalt antenni, mis on jäme kui plastmassist toru tundmatusse heledasse valgusesse, aga tulemuseks võib olla sahmakas vett kraesse. Aga ka mõni helge hetk, mis paneb unistama ja mängima. Publikule näidatakse otseülekannet ilusast lauamängust. Valgest paberist välja lõigatud nukkudega. Igal ühel omad käigud. Aga liivakell tilgub liiva ning rahu pole kauaks. (Ah, ma lihtsalt pean ära mainima: liivakell on küll, aga see on puhtalt dekoratiivne ja märgilise tähendusega. Tähtsusetu remark, muiugi. Kujundina toimib.)
Üks viib teiseni ja vana probleem on tagasi. Suur ja tundmatu või siis terve saalitäis tundmatuid. Mis on õige ja millega võrdub X? Mänguline ja põnev interaktiivne lahendus, mis meenutas mullusügisel Eestisse sattunud Heiner Goebbelsi „Eraritjaritjaka” vaatemängu. (Äkki on interaktiivsus mujal maailmas täiesti tavaline, aga ma pole maailma teatriga - tegelikult ka mitte Eesti asjadega - kahjuks kursis?) Et siis üks näitlejaist, Koldits(?) jagas kõikidele tulnuka maskid. Siis kadusid mõlemad koridori X-ga otsima. Temaga võitlema. Kaamera õlal, meie, publiku pilk selle taga. Pilt jooksis saali seinal ja sinna tuli ka käskiv kiri: maskid pähe! Siis oli juba selge, et näeme saalitäit tulnukaid. Aga tegelikult on kõhe ja mahajäetud tunne niigi, kui näitleja lahkub saalist ning publik jääb omapäi. Minuga on nüüdseks juhtunud nii kaks ( Eraritjaritjaka ja käesolev) korda. Huvitav, mitu korda ma jaksan veel selle peale ehmuda, üllatuda?
Aga muidugi nad tulevad tagasi, mööda siksakilist varem valmisveetud punast nööri mööda tagasi endasse.
Õudne küll, aga punane joon lahenduseni ei vii ja lahendamata asjad kappi ei mahu. Uudsed mõtted ei anna rahu. Võib kahetsema hakata, et "vanas eas" veel midagi täiesti uut sai tekitama hakatud, aga mis seals ikka - mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldis nii väga, kuidas Kristjan Sarv surnut mängis. Minu jaoks märkis see pöördumatut sammu muutuste suunas. Talumatut vajadust, mida tagasi ei saa võtta. Kui mul oleks mingi isiklik näitlejate edetabel, siis selle episoodilise rolliga tõuseks ta seal kindlasti esikohale. Raudselt jäigana.
Nagu üldse etendus tervikuna. Ootamatult saavutas see isiklikus olematus arvestuses väga kõrge koha. Algul, kui taipasin, et nad ei mõtlegi rääkima hakata. Vähe sellest, nad ei kavatse ka nägu näidata ning olla poolteist tundi pakitult paksudes suusaülikondades. Aga peab jällegi Sarve kiitma, sest tema pilku õnnestus suurest pakitusest hoolimata mitu korda tabada. Niisiis võib mask terve etenduse vältel olla intensiivne ja vägagi mõjuv vahend, kui seda oskuslikult kasutada. Aga algul oli pettumus ja mure, et kuidas ma küll jõuan... kole kitsas oli istuda ka külg külje kõrval teistega. Mis tegelikult mõjus ka omamoodi kujundina. Neid kolmekümneseid, ikka veel oma otsivaid, on ju ka kole palju. Võitlus kestab. Olgu tulemus, mis tahes.
Ja õnneks tuleb ikkagi kevad. Isegi siis, kui sa ise kindlalt sügise ja jäise talve poole astud.

reede, 17. september 2010

33

Olen kohe 33 aastat siin elanud. Mitte mingit erilist mõtet sellel pole olnud. Samas olen ise vähendanud olemise mõttetust kahe pügala võrra, mis on isegi hea tulemus. Et ikkagi mõnes mõttes vajalik ja ühiskonnale mitte päris kaduma läinud hing... Oskus ennast vajalikuks teha - 33 aasta tippsaavutus. Palju õnne!
33 + 2,5

kolmapäev, 15. september 2010

KADUNUD ÕNN.

Minu arutu õnn ja vedamine kadus ära juba õige mitu aastat tagasi. Aga ma pole siiani sellega harjunud. Seetõttu on kole raske leppida, kui ebaõnnestumisi tuleb mitu-mitu korda järjest. Eriti veel "aines", mida siiani pidasin enda tugevaimaks küljeks. Lühidalt. Identiteedis on hirmus mõra ja kõige õigem tundub ülejäänud elu voodis teki all veeta. Mulle määratud õnne kogus on ära kulutatud ja piisavalt jõudu, aga võib-olla ka võimeid, pole, et sellist korvamatut kahju ja häda suure töö ning tahtejõuga asendada.
Kole aasta see kahetuhande kümnes. On juhtunud palju halba, nii minust sõltumatutes kui sõltuvates asjades. Ja veel on teda järgi 107 päeva. Jõle!

laupäev, 4. september 2010

HOLGER KAINTS "LENNUKIVAATLEJA".

Lugu inimestest, kes pole nõus ajaga koos muutuma, vaid peavad paremaks, ausamaks enda ja maailma suhtes, jääda selgitama oma vahekordi olnud ajaga. Usun, et mingil määral juhtub see meie kõigiga - kõigil on ju minevik, aga tavaliselt on olevik, mis algul on igal juhul ka tulevik, olemas ja tulemas rahulikult. Kõik muutub sujuvalt. Oleviku ja mineviku piir on kõvasti segunenud. Seega on väga, väga tabav võtta  minevikuvarjudega heitlejaiks endisaegsete võimsate numbritehaste töölised, kelle minevikule ühe plaksuga järgnes õudne tulevik.
Need töölised on enamasti nüüdseks pensionieas või vähemalt keskealised kindlasti, kes pärast brutaalset krahhi - Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist - uut ja harjumatut elu pidid alustama. Nad on pettumust ja hooletusse jätmist pidanud taluma kakskümmend aastat. Tohutult pikk aeg varjudega tegelemiseks. Nende järeltulijad on kasvanud vaimus, et Eesti Vabariik on ebaõiglane kuritegelik organisasioon, millele lojaalne olemine oleks iseenda reetmine. Terve hulk negatiivselt meelestatud isikuid. Vist kulub veel mitu põlvkonda enne, kui nad enam ei tunne vajadust suure viha ja hoolimatusega "võõra riigi" vara rikkuda.
Väga ustavalt on Kaints kirjeldanud lennujaama lähedast daatshade rajooni, Lilleküla ja Erika tänavat. Seal kandis liigun või sõidan mööda minagi tihti. Nüüd siis on veel juures üks tähendustekiht, mille üle mõtiskleda. Eriti, kui mõni vene vanamees vastu jalutab.

reede, 3. september 2010

LAURI SOMMER "KOLM YKSIKLAST".

Kolm lugu kolmest eriliselt üksikust inimesest. Kes ei oleks... Küsimus on andes, mida pärast mäletatakse ja peetakse vääriliseks meenutada. Selles inimese päris enda omas, selles, mis võiks ka teisi sügavalt puudutada.
Niisiis kolm tegelast, kes on Sommerit kõvasti liigutanud ja kellest ta kahtlemata teab väga palju. Aga kolmest kahel jääb veenvusest puudu.
Puha subjektiivne fiktsioon ja poeesia - need tema Nick Drake'ist ja Uku Masingust kirjutatud heietavad luulelised oopused. Kas Drake'i ja Masingu and ei jõudnud Sommerini sel määral, et edasi kanduda selge veenvuse ja mõjujõuga? Või ei ole see ikka päris tema "oma"?
Aga Darja lugu... Need on need juured, mis tõmbavad. Nendest kasvab ehedus. Kohaspetsiifiline kiindumus ja poolehoid.
PS. Korraks mõtlesin selle raamatu ära osta ja nõnda Eesti kirjanikku toetada. Ainult Darja loo pärast ma nii siiski ei tee. Pealegi on "And" ilmunud "Loomigus" (6/ 2009) ja see on mul olemas.
KAGO