kolmapäev, 4. august 2010

TÕDEMUS PARATAMATUSEST MUSTA MERE ÄÄRES. (Unenägu.)

Olin koos lähema ja kaugema perekonnaga Kirikumäel. Täpselt nii kui mineva aasta juunis. Endises laagripaigas, mille pealik vanaema kolmkümmend aastat vähemalt oli. Praegu on seal midagi turismitalu sarnast, aga hooned on samad. Isegi vana paviljon on alles. Ja jämedad tammed. Kõrvalhoone - keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga on ka vanas kohas.
Eelmisel suvel me sinna sisse ei pääsenud. Küll aga unenäos. Üldse mitte talle omaselt nõuab Karin tungivalt, et läheksime sinna. Lähengi temaga kaasa. Endine suur söögituba on nii nagu mäletan. Ka uks rõdule. Karin suundub kiirelt ukse poole - ta teab, mida otsib. Mina ei tea.
Uks ei avane rõdule vaid hoopis teise tuppa, kust läheb üles kitsas rauast keerdtrepp. Umbes selline nagu Munamäe tornis. Karin ruttab üles. Mina mitte. Pean jääma ootama Ülemust. Ma ei tunne teda, aga tean, et Karinit ei tohi ta näha. Aga Ülemus juba tulebki. On selline pisut arrogantse olekuga hallis pintsakus umbes 50-aastane mees. Temaga koos saabub ka väga palju muud rahvast. Ma ei tunne neist kedagi. Karin on trepist alla tulnud.  Ma ei suuda teda hoiatada. Käegalöömise tunne -  Ülemus märkab Karinit niikuinii. Aga midagi hullu sellest ei juhtugi või vähemalt ei ole mind enam seal, kui midagi juhtubki.
Olen nüüd mulle üha vastu liikuvas rahvavoolus. Mul on vaja minna kindlasti vastassuunas. See osutub keeruliseks. Koridor on kitsas ja inimesi on palju, aga pean tegema, mis ma pean. Ma lähen. Võideldes lämbumistundega. Lõpuks läheb lahedamaks. Jõuan, kuhu tahtsin. Ju vist.
Oleme Kirikumäe järve pealsel puust ehitisel. Vesi on tume nagu sealne vesi ikka, aga mitte järvele kohaselt tasane. Suured võimsad lained liiguvad meie all. Kaarel lastega istub sillal ja kiidab mulle, kui hästi söövad lapsed viinereid, mille liha sisaldus on 47%.
Ma võin ujuma minna. Huvitav, et julgen, sest vesi on tõesti mässuline, ohtlik, sügav. Mina, kes ma looduslikus veekogus iialgi põhjatus vees ei uju. Kui lasta lainetel kanda end liiga kaugele, ei jõua tagasi tulla. Hoovus kannab minema. Ma jõuan mitu korda tagasi ujuda. Mul on vist kahju ka, et jõuan. Ujumise ajal mõtlen, et armastus oma lapse vastu on paratamatu. Justkui armastaks oma kopsu, maksa või neeru või mingit muud siseorganit. Et kui neid enam ühtäkki poleks, siis ei saaks ka enam korralikult eksisteerida. Ujun veel ükskord lainetesse. Tunnen, kui meeletult tugev on ookeani jõud.
Kaldal söön ka ühe 47% viineri.

 Kuuekümnendatel.






Kõrvalhoone - vana keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga.



1989? 
Punase rõngaga. 
Esimesest ja kõige siiramast armumisest on möödas 6 aastat. Juhtus siin samas Kirikumäel. Mina ei tea paljudele siin esimene "maasikas" imeti ja mis veel kõik juhtus... Räägiti, et juhtus.


Järjekordne laagrisuvi on läbi. Pidulik lõputseremoonia paviljonis.



 Vanaema magas Kirikumäel alati telgis.
Teistele tädi Eha.



Kirikumäe järv 70-ndatel.


 Kirikumäe järv 2009.aasta juunis.


.

Kommentaare ei ole: