pühapäev, 29. august 2010

MINU TÄHTSUSETU SUVINE KARJÄÄR "KESKTELEVISIOONIS".

Vestlusele panen selga Nick Cave'i särgi, mis kord on mulle juba tööalaselt edu toonud. Käed ja küünealused on küll jalgratta lahti harutamisest tavotised,aga kuidagi peab nendega hakkama saama. Ehk ma ei pea kohe kellegi kriitilise silma all midagi monteerima hakkama.
Artur Granström ilmub mu ette kõhu pealt lahtiste nööpidega triibulise särgiga. Tal on juba palav, kuigi suvi pole veel kuumaks läinudki. Pidid olema ventileerimisprobleemid, muuseas. Muidu uurib, kelleks ma tahan saada. Kõik olevat siin võimalik. Kõik on arenemisjärgus. Sellised lahtised olla nii mitugi potensiaalset töötajat ära hirmutanud. Tehnikat polevat ka veel üleüldsegi, aga selle eest on 15 miljonit vaba raha. Peab vaid õigesti küsima ja põhjendama. „Siia see raha...“ mõtlen. Aga ütlen, et ei režissööri ega toimetaja amet pole minu jaoks. Rahulikuks monteerijaks sobiksin küll. AG küsib: "Ütle montaazhi kolm tähtsamat reeglit?" Tunnen ennast lööduna. Lausa lollina. Puterdan midagi, millesse ma isegi ei usu. Ei, ma ei tea. Pole isegi mõelnud selle peale kunagi. Alati ikka tunde järgi... Nii on. AG-d ei huvitagi. Arvab, et küllap jõuab mind koolitada, kui ükskord oktoobris töökoormus suureneb. Näitab ruume. Stuudio on betoonpaneelidest saal. Midagi seal pole. Juulis peaks remont tulema. Näitab ette monteerijate (vähemalt kuus saavat neid olema) tulevased töökohad. Kohal pole viga. Tallinna Pressikeskusest on hea vaade Estonia esisele väljakule. AG räägib, kui raske ja pingeline on teletöö. Lisaks veel võimalikud sõbrannade pilked, et Savisaare televisioon jne. AG räägib, et neil on tavaks teha "poliitiliselt ebakorrektseid nalju". Sellest ma ei saa aru. Pärin, mis sorti need naljad on? Küll ma hiljem saavat teada. Kas sääraseid võivad teha ainult teatud kõrgema positsiooniga isikud või lihttöölised ka. Hiljem selgub, et "poliitiliselt ebakorrektsed naljad" tähendavad tüütuid meeste-naiste seksuaalse alatooniga naljandeid. Poliitiliselt on nad seal ikka korrektsed, kui mitte arvestada mõnda pehmet ütlust "pika ja kustumatu vihaga Edgarist". Üks vestlusel käinu olla küsinud: „Mida teha siis, kui Edgar Savisaar talle seal vastu juhtub?“ AG arvates oli see üks päris rumal küsimus olnud, sest esiteks on Savisaar seal ainult kolmapäeva ennelõunati ja teiseks maksvat tema kõneminut viisteist tuha, seega on vaevalt usutav, et Edgar vaevuks teabkellega rääkima hakata.
Siis saadetakse mind ära. Tulgu ma neljapäeval tagasi. Kolmapäevati on pressikonverents ja pole vaja kedagi jalgu
Neljapäeval lastakse mind arvuti juurde, aga mitte monteerima. Oh ei. Neli pikka päeva tõmban ma tundide kaupa kaamerast minidv-kassetitelt kraami arvutisse. Vanalinnapäevad. Õnneks on mul kõvasti lugemist kaasas. Töötaja Kirill muretseb, kas ma jälgin kõike täpselt, mida tõmban. Kas töö kulgeks korrektselt. Tema filmitud ju. Kui läheb kaotsi... Koledasti muretseb. Pärast selgub, et Vanalinnapäevade avarongkäik on niikuinii helitult salvestatud. Kirill on entusiastlik, nutikas ja enesekindel. Leiab kellegi, kes on ka rongkäiku filminud. Sealt saab heli. Njah. Televisioon pididavat niikuinii üks suur pettus olema.
Umbes 23. tunnil järjekordset täispikalt salvestatud etendust edasi-tagasi võbisevat salvestust, teatab AG, et unustagu ma vanalinnapäevad. Hoopis tähtsam on hakata monteerima 2x10 minutit "Tallinn Helsingis". Et see võiks siis olla ka proovitöö. Mis mul arvata. Juulist loodan lepinguga palgale saada. Jaanipäev läheneb. Reaalselt midagi monteerinud ma pole. Ennast näidata reeglipäraselt või intuitiivselt pole saanud. Ma ei saa täpselt aru, mis ma seal teen. Loodan, et AG saab. Ülemus ju. Aga ma olen kuulnud mitmeid vene ja eesti keelseid anekdoote, kuulnud ventilatsiooni- ja kohviautomaadiprobleemidest, saanud teada, et veini ja õlle pudel külmkapis pole siin asutuses probleem. AG räägib, kuidas keegi ametitaotleja oli nördinult Jüri Raudsepale kurtnud, et ta ei saavat siinses kollektiivis töötada, kuna AG oli üks kord tööajal veini joonud. Seda räägib ta mitu korda kui head nalja. Aga muidu muutub ta tasapisi järjest sümpaatsemaks. Ju ma harjun temaga. Minu maitse kohaselt liialt hüplik ja ebajärjekindel, aga siiski täitsa intelligentne. Just seda sorti üleolev suhtumine on mulle omane ja ma ei suuda kuidagi sõbralikuks ning omamehelikuks kruvida. Kas ikka on vaja enda väärtuse hoidmiseks teistesse ülbelt suhtuda? Halb komme. Eriti ilmneb see Lauri puhul, kes ka tahtvat monteerijaks saada. Katsun tema vastu rõhutatult sõbralik ja võrdväärne olla, kui ta seal arulagedalt tundide kaupa midagi tegemata istub ja passib.
Kui ma juba "Tallinn Helsingis" monteerin ja leian, et Savipäts on isegi päris armsake, kuulen, kuigi kõrvaklapid on peas, kuidas JR ja AG arutavad, millal Lauri palgale võtta. Ja seda korduvalt. "Aga mina?" mõtlen. Sellest pole juttugi. Jaanipäeva nädal mööub puhates. AG soovitab mul "kõvasti panna ja mitte kergelt kätte anda". Midagi sellist. Sõbramehelikult ebakorrektne. Mul on lootus, et ehk on mind omaks võetud ja sellele järgneb peagi rahaline kinnitus.
Juulis olen taas jõuliselt ründamas Tallinna TV-d. Nii palju kui võimalik. Maris Johannese reporteri häält on meeldiv kuulata. Tema hääl tundub kui garant, et tegemist on õige asjaga. Kuigi ikka on veel viie "monteerija" peale üks õnnetu arvuti ja töö on kaootiline ning see katkestatakse suvalisel ajahetkel. Selle eest on lubadused, et kohe tekib juurde mitu uut montaaži arvutit ja hakkab korrapärane organiseeritud töö. Üks osa inimesi kolitakse lähimas tulevikus Kadrioru stuudiosse.
Paari nädalaga õnnestub mul siiski "Tallinn Helsingis" lõpetada. AG justkui vaataks mu proovitööd. Võib-olla, aga fakt on, et 20 minutilise videoloost saab ta ülevaate ca 3 minutiga - õigupoolest ega see mingi huvitav lugu olegi. Kes seda küll vaatama peaks? Arvatavasti on AG-l küllalt tugevad õpetaja kogemused, nii et saan talt väga mitu asjalikku kommentaari ja tähelepanu juhatust vigadele. Parandan parema äranägemise kohaselt. AG arvab, kuigi vaatab tehtud tööd alla minuti, et nüüd on kõik väga hästi. Tundub nagu oleks proovitöö sooritatud. Nii ta väidab. Uurin, kas ehk saaks "kompensatsiooni". Ikkagi mitmed päeva edasi-tagasi rongipiletid, Kaarli etteheited, et ma tema puhkuse ajal tööl käin. Viimane on muidugi arusaamatu, absurdselt naeruväärne ja ei puutu ka tegelikult antud loosse, kui vaid nii palju, et mul tekib kindel veendumus, et peaksin siiski palgale ja tasustatud saama. AG lubab Jüri Raudsepaga minu personaalküsimuse arutluse alla võtta. Ta teebki seda. Väidetavalt. Mina ei kuule sellest jutuajamisest midagi. Aga septembrist kindlasti. Saatku ma cv. Keskerakonda astuma ei pea.
Monteerin usinasti videoklippi Vanalinnapäevadest. On juba augusti algus. Esmaspäev. Sellel nädalal loodan oma töö 12 tunnile jaotatuna valmis saada. Lootuseks see jääbki.
Teisipäeval tuleb ootamatult teade „koolitusest“, kus õpetatakse video ülesriputamist TallinnTV kodulehele. See kestab tunnike, aga arvestades seda, et meie käsutuses on ainult üks arvuti ja väga paljud peavad midagi arusaamatut kellegile tõestama, siis iga minut on hinnaline. Ja kahju on aega raisata. AG muutub ühtäkki närviliseks ja murelikuks. Kohe algavat „striimikontroll“ ja seda ainukest arvutit on tingimata vaja. Mind ja Kirill-Ene, kes on graafiku järgselt järgmised arvutikasutajad, saadetakse koju tähtajaga järgmise nädala esmaspäev. Küsin Enelt, kas ta on juba palgal. Olevat küll. Tuli küll minust hiljem sinna, aga ta on AG ammune tuttav.
Mind tahab AG saata kodulehehaldaja juurde salvestatud pressikonverentse ja videoklippe üles laadima, mis tähendaks tundide viisi tühja passimist. Mul on ajast kahju – pole ka raamatut või näputööd kaasas. Viimasel ajal tundub elu lühike lihtsalt passimise jaoks, mis kuhugi ei pruugi viia. Ta saab aru ja minu asemel läheb arvutigraafik George seda tööd tegema. Küll aga pean lubama, et lähen reedel sinna arvutifirmasse ja koostan manuaali videoklipi üleslaadimisest. Et kui oktoobrist tule mitukümmend uut inimest korraga tööle, siis saaks kõik üksüheselt aru, kuidas asi käib. Arvab, et selleks kulub mul mitu päeva. Ma ei mõista, miks ma peaks sinna selleks kohale minema ja miks mul ülepea nii kaua peaks aega minema. Teen manuaali lihtsa vaevaga reedeks valmis. Ise mõtlen, et kas see ikka käib töötasu alla. Mina ju ei taotle seda tööd entusiasmist või oma uute ja huvitavate ideede elluviimiseks, vaid pelgalt ära elamiseks. Ja viimane jutt jäi, et minus saab projektipõhine töötaja. Üks ülesaanne, üks tasu. Samas on see tõesti tühine aja- ja energiakulu.
Esmaspäeval helistan AG-le. Ta ütleb, et ärgu ma mingil juhul tulgu. Kiidan oma nutikust ja taskutelefone taevani. Oleks ikka nõme küll, kui oleks Viliverest kohale sõitnud selleks, et kohe jälle tagasi minna. Teisipäeval helistan jälle. AG kiidab mu manuaali ja ütleb et sellist tööd tuleb veel kuhjaga tulevikus. Neljapäev. Saan teda, et Trubetsky on astunud Keskerakonda. Ei, ega see minusse ei puutu tegelikult.
Helistan AG-le Nüüd ütleb, et helistagu ma tuleva nädala esmaspäeval. Jah.
Aga reedel tõuseb Hubertil õhtul palavik. Ta kurdab peavalu ja tahab magama minna. Nädal on sellest, kui avastasime talt Hiiumalt saadud puugi. Laupäeval on siiski kõik hästi. Ka pühapäeval ja esmaspäeva pärastlõunani. Siis on tal jälle palavik ja ta oksendab mitu korda. Kurdab peavalu. Helistan perearsti nõuandetelefonil. Sealt soovitatakse minna kohe Merimetsa haiglasse. Lähme ja jäämegi sinna ning sel nädalal ma Kesktelevisiooni ei helistagi. Ma ei helista ka järgmisel nädalal, sest lapsi niikuinii poleks kuhugi jätta. Ja mingit lepingut ju pole... Haiglas soovitati ju kodus hoida. Paragripp pidavat ka koledal kombel nakkav olema. Õnneks polnud siiski entsefaliit.
AG-le helistan 23.augustil. Ta teatab lühidalt, et kõik minevat plaanikohaselt. (Ilmselt siis sajakümnenda uue plaani kohaselt.) Endiselt olevat neil üks arvuti ja üks inimene töötavat sellega. Täpselt nagu pidigi olema – algselt pidi ju viis või kuus arvutit kohe-kohe tekkima? Stuudiot hakatakse välja ehitama 1.novembril – algselt pidi ju 1.juulil?
Aga minule polevat küll midagi pakkuda.
Ju ei ole mul ikkagi imesärki...

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

oh aferistid.
trv kaaren.