esmaspäev, 16. august 2010

JARI TERVO "Minu suguvõsa lugu".

Esimene raamat avatavas lugemispäevikus.

Polaarkrimi kroonik
Autor: Kalev Kesküla (05.12.2002)

Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.


Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.

“Tervo on hea kirjanik ja vinge tüüp. Legendaarne kõrtsisekeldaja, kes nüüd saanud isaks ja rahunenud. Küsige temalt mälestusi Tallinna seikluste kohta! Teil seal kutsutakse soomlasi “porodeks”, Tervo on seda tõesti, ta on ju Rovaniemist pärit,” soovitab ajakirjanik Helsingist.

Mulle päris meeldib mõte Ter­vo­ga intervjuu teha. Tema vast­ilmu­nud eestikeelne romaan “Minu suguvõsa lugu” on tõesti põnev. Pealegi on ta minu aastakäigu (1959) mees, mul oleks ehk õpetlik teada, kuidas ta ühtaegu nii palju kirjutada ja möllata jaksab.

Kaine ja tegusa Tervoga Pega­suse kohvikus lõunat süües saab mulle aga selgeks, et kui keegi meist on joomamees, siis olen see mina. “Möllumehe” päev näeb välja nii, et varahommikul viib ta taksoga (“Olen 20 aastat katsunud autojuhtimist ära õppida, aga nüüd on sel­ge, et sellest ei tule Rovaniemist suu­­remas linnas midagi välja”) kol­meaastase esikpoja lasteaeda (abi­kaa­sa on küll kodune, aga laps va­jab seltsi), siis läheb ujulasse ja läbib seal kaks ja pool kilomeetrit. Hilje­malt kell üheksa istub ta oma Ou­lun­kylä (Helsingi äärelinn, vee­rand tundi taksosõitu kesklinnast) rida­ma­ja helikindlas keldrikabinetis ja kirju­tab poole neljani. Iga päev neli lehe­külge, isegi kui töö ei istu, pin­gutab normi täis. Siis jõuab­ki pojake koju ja ülejäänud õhtu kulub lap­se­ga mängides. Nii positiivset eesti kir­ja­nik­ku ei olegi olemas, meie rah­vuslik realism lihtsalt ei võimalda seda.

“Kas te õhtuti naisega ikka veini võtate?” küsin viimases lootuses, et oma harrastusele moraalset tuge saada.

“Oh, Kati joob nii harva, vahest kolm korda aastas võtab õige pi­sut.” Loomulikult pole Tervo kunagi Tal­linnas möllamas käinud, ai­nult kor­ra Krossi juures. (Mulle tuleb meel­de, et Ellen Niit on Jaan Krossi elu jooksul poolteist korda pisut purjus näinud.)

No mis hirmus igatsus Soo­me rahval küll boheemkirjanike järele on, et nad peavad need me­hed enesele välja mõtlema?!

Tänapäeva soome kirjanik pole Jari sõnul mingil juhul boheem, vaid üpris ametnikustunud. Enam ei tehta raamatuid nii nagu 60ndail, et kui sügiseks oli kirjastajale käsikiri lubatud, siis hakati au­gustis kirjutama. Üldine tase on see­läbi tõusnud. Igaüks, kes piisa­valt tubli ja virk kirjanik, saab riigilt 1100 eurot maksuvaba abiraha kuus. “Purjus peaga ei õnnestu ju se­­da kirjeldada, kuidas asjad joonu­na paistavad,” tõdeb endine möllu­mees, kes kolleegide mäletamist möö­da olevat vanasti kõrtsi saa­bu­des karjunud: “Mina olen Jari Tervo, olen geenius.”

“Minu avalik imago, millel pole minuga palju tegemist, on lahe­dam, alkohoolsem ja ropusuisem kui mina kunagi. TV-saade “Uutis­vuo­to” (meil “Teletaip”) põhinebki Ter­vo sõ­nul lõbusal ja vaimukal vittuilu’l, s.t tünga tegemisel. “Pal­ju on veel va­nemaid inimesi, kes võ­ta­vad avalikku esinemist ja isikut üks­üheselt. Mõni kirjutab, et kuidas te võite küll armsale luuletajale Ta­ber­manile nii rõvedalt öel­da... Ma üt­le­sin, et kas sa ei võiks oma juukseid kammida mõnikord ka muul moel kui torga­tes oma nä­pu sinna­sa­mu­sessegi ja siis...” Ma ei saa täpselt aru, aga ilmselt on Soome telekas tõesti kom­beks ropult rääkida.

Tervo tunnistab, et vahel reedeti – pärast telelindistust – käib ta telemängupartneri Tommy Ta­ber­ma­niga linna peal lõdvestumas, mil­le käigus tema palju õlut ja Tom­my tublisti valget veini ma­nus­tab. Ning selliste kõrtsikondamiste ajal on neil muidugi Seiska (s.t Seit­se­men Päivä, soome Kroonika) re­por­te­rid sabas, kes igapäevase lei­va ni­mel olematuid lugusid leiuta­vad. Al­gul oli Jari naine Kati kõmulugu­dest häiritud, aga siis leppis, sest Ja­ri peab oma saadet ju rek­laa­mima ka.

Jari usub, et vähemalt poo­led raa­matud tema romaanide keskelt­läbi 30 000 trükiarvust oleks müümata, kui ta nägu poleks tele­kast tuttav. “Raamatupoes käivad ju enamasti vanemad naiste­rah­vad, kes teavad, et Tervo on see paks naljakas mees, kes telekas ärp­leb, ning nii nad ostavadki pojale või väimehele raamatu kingitu­seks.”

Jari teine meedia on iganäda­la­ne kolumn õhtulehes Ilta-Sano­mat. “Seitse aastat töötasin Ilta-Sa­no­ma­te hommikuses vahetu­ses, kus töö algas pool viis. Arenes sür­realistlik rütm. Magasin päeval kaks tundi ja öösel neli. Kui läksin töö­päeva järel õlut võtma, oli kell 12 ja kui siis viksid majandustoimetajad viiest-kuuest Pressiklubisse tulid, võisid nad seal tõesti näha üsna peh­met luuletajat, kes vaevaga püsti seisis.”

Kuna õhtulehes liiga keerulist jut­tu veeretada ei saa, korvab Jari selle ägeda tooni ja kindla seisukohaga. “Helsingin Sanomate kolumnistid paistavad silma sellega, et neil pole arvamust,” imestab ta kol­lee­gi­de hambutust. Jõhker väljen­dus­viis on Jari teadlik imagokujundus. Ta on selline “vittumainen” mees, nagu üks kriitik äsjailmunud “Minu suguvõsa loo” Tervole ülimalt sarna­neva peategelase kohta ütleb. Iga­vene peksukott on Kesk­par­tei, mis polevat partei ega rah­va­lii­ku­mine, vaid linlaste raha maal ja­ga­mise viis, võrreldav ainult NLKPga.

Eesti kriitikakommete valgusel ehmatab Tervo rünnak oma kolleegi Matti Mäkelä (mõlemad avaldavad oma raamatuid kirjastuses WSOY) uue raamatu vastu: “Selle raamatu sitaga võrdlemine on sita solvamine!” Miks, Jari?

“Mäkeläl on ju häid lugusid ka, aga see raamat on tõesti vilets, kilomeetri jagu tema tavalisest tasemest allpool.”

Tervo usub, et lehetöö ko­ge­musest on talle kõvasti kasu ol­nud. “Ma ei saa aru jutust, et mul on nii palju öelda, et ma ei tea, kas minu romaan tuleb saja või tu­hande lehekülje pikkune. Sageli olen ma teadnud enam-vähem viie lehekülje täpsusega, kui pikk romaan tuleb. Mulle meel­dib planeerida, et kirjutan täpselt 18 ja pool lehekülge. Vahel muutun kannatamatuks ja tapan mõne tegelase ära. Siis on mu ees raske ülesanne: kuidas ma küll loo planeerimatust kõrvalekaldest välja rabelen, sest ma pean toimunut ju kuidagi põhjenda­ma. See hoiab minu jaoks põnevust üleval.”

Jari meelest ei tohi raamatus olla näiteks kümne lehekülje pik­kust ja väga ilusti kir­jel­da­tud auto­õn­ne­tust. “See on tü­­hi, tarbetu epu­­­ta­mine, mis ei vii romaani eda­si. Lasta vai­muhaigel naisel neli lehekülge tä­na­val karjuda on pelk jõude­monstratsioon.”

Jari ise­loo­mustab oma teoseid tragi­koo­milistena, aga see ei tä­hen­da, et kurvale loole mõeldak­se mõni nali juurde. “Iga seik, te­ge­lane ja pöö­re romaanis peab olema üht­aegu traagiline ja koomiline,” postulee­rib autor.

Värskelt il­mu­nud romaanis on puändiks imikute vahe­ta­mise epi­sood ja tunnistan, et see on minu jaoks pisut liig: justkui Ladina-Amee­rika seebiseriaalist. Autor pole nõus.

“Kui kirjutaksin romaani Ro­va­­nie­mi palgamõrvari elust, hak­kaks enamik kriitikuid kohe nu­ri­se­ma, et miks ei kirjutata Ro­va­nie­mi auto­pa­ran­dajast. Justkui oleks olemas min­­gid tavalised inimesed! Lööge vaid leht lahti ja te näete, kui uskumatuid lugusid juh­tub. Vahetatud beebid on ju va­na kirjanduslik konvent­sioon, mida Euroopa kirjanduses kasutatud aastasadu. Pealegi oli möö­dunud nädalal Ilta-Sano­mate esiküljel lugu, kuidas Helsingi Ülikooli Keskhaiglas olid imikud vahetusse läinud.

Meil on peaaegu võimatu ku­jut­leda seksuaalkäitumist, mida prae­gu kuskil keegi juba ei harrasta. Nii väitis hiljuti üks seksite­ra­peut. Asju, mida ei juhtu, on väga raske välja mõelda. Iseasi, kui neid kirjeldatakse halvasti.”

Meenutan, et kunagi käis Aki Kaurismäki niisamuti Tallinna Soome instituudis esinemas nagu täna Jari. Aki istus rahva ees, palitu seljas, õllepudel käes, ja rääkis nutuselt, kuidas Soome alla käib. Jari arvab, et Aki on minevikuihaleja, kes näeb möödanikku õnne­ajana. “Kaurismäe filmides ei seksita ega kõnelda palju. Minu tegelased on vägivaldsemad, seksuaalsemad ja sõnarohkemad.”

Jari usub, et Soomel on head ajad ees selle hetkeni, kui Vene­maa on saanud oma asjad korda. “Kui vene ühiskond hakkab pare­mini toimima ja liitub Euroopa Liiduga, siis on Soome kuses. Sealt tuleb 500 000 inimest Soo­me, ja see ei ole ajude im­port.”

Pidevalt Rovaniemit ja tundruinimesi kujutav Tervo on tegelikult emigrant. “Mul on suurepärane võimalus kirjutada Rovaniemi inimestest. Ühtaegu oled sees ja väljaspool, tunned paika ja inimesi, aga tajud ka hästi selle piirkonna absurdi.

Põhjamaal on eriline valgus ja klii­ma. Kilpnääre toimib seal teisiti. See aren­dab inimese taltsutamatut poolt, igas mõttes. Tüh­jus mõjutab inimese loomust, inimese sotsiaalsus ei pääse eriti arenema. Helsingi ja Tallinn on üksteisele palju lähemad kui helsingi ja Rovaniemi.”

Hüvad road põske pistetud, jõuab Jari oma armsama teemani, mis on muidugi 43­aastase mehe kolmeaastane esikpoeg Kalle, kes juba luuletab. “Ja vahest polegi kaugel aeg, kui ma võin Kallele kinnitada: sellest polegi rohkem kui paarkümmend aastat, kui su vanataat oli Soomes seltskonnakangelane.”


Jari Tervo ja tema “kriminaalne suguvõsa”

Jari Tervo sündis 2. veebruaril 1959 Rovaniemis. See on teisel pool polaarjoont ning osa aastast on seal päris pime ja siis jälle väga valge. Tervo on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas seejärel ligi kümme aastat õhtulehes Ilta Sanomat, praegu vabakutseline kirjanik. Juba koolipoisina tundus talle, et luuletamine a la Pentti Saarikoski on ääretult kerge rahateenimise viis, ning ülikoolipõlves alustaski ta luuletajana, kuigi teenimisillusioone enam polnud. Tänaseks on tal ilmunud 5 luulekogu, 2 novellikogu ja 7 romaani. Menuromaaniks muutus kohe pärast ilmumist “Pohjan hovi” (Põhja õukond, 1992), mis kujutab Rovaniemi kriminaalide tegemisi. Üldse on polaarjoonetagused tumedad tüübid Tervo romaanide põhitegelased. “Minun sukuni tarina” (1999, “Minu suguvõsa lugu”, eesti keelde tõlkinud Jan Kaus, kirjastus Tänapäev), mis meil nüüd ilmus, on samuti bestselleri mõõtu teos.

Tervo tugevus on põneva kriminaalse süþee sidumine suurepärase tüübikirjeldusega. Sellele lisandub veel eriti mitmetasandiline keelekasutus, mis ühtaegu mängib eri stiilidega ja sisaldab hulganisti vihjeid. Kirjandust õppinud mehena vahetab ta oskuslikult vaatepunkte ja lisab lause allteksti irooniat. Et teose minategelane on autoriga ühel päeval sündinud Rovaniemist pärit viinalembene kirjanik, sugeneb teksti ka mõnusat eneseirooniat. Mõnus on vaadata, kuidas Tervo segab psühholoogilist eritlust ropusuise räuskamisega. Stseen, kuidas vanglaülem Pasander (läikivas ülikonnas mees, kes näeb nii välja, nagu ta oleks viimati peeretanud 4aastaselt) nõuab ettekandjaneiult palsamiäädikat ning kuidas neiu silmis särab soov äädika puudumist suhuvõtmisega heastada, tõuseb täitsa elavalt silme ette.

Tervo teostel on enamasti kriminaalne süþee. “Ma usun, et oluliste sündmuste taga on enamasti kuritegu,” kinnitab autor. “See on hea konks, mille külge romaan riputada. Pealegi meeldib mulle madalamate kirjandusþanride võttestikku kasutades luua kunstilist teksti.”

Kommentaare ei ole: