esmaspäev, 23. august 2010

HOUELLEBECQ.

"Võitlusvälja laienemist" lugesin esimest korda, siis kui romaan just eesti keelsena oli ilmunud. 2005.aastal. Mälestusväärset muljet tookord ei jätnud. Vist. Igal juhul mitte midagi ära tuntavat mulle ei meenunud, kui nüüd, viis aastat hiljem, seda uuesti lugesin. Raamatukogust tõin raamatu uuesti tänu hiljuti loetud Michel Houellebecqi "Elementaarosakestele". Kadri Kõusaare arvustus annab hea ülevaate sellest rabavalt meisterlikust romaanist. "Elementaarosakesed" on väsitavast, lootusetust ja kurnavast pessimismist edasi astunud ja pakub lahenduse. Annab lootust - ehk ikka on inimeseks olemisel mingi muu mõte kui sugutung. Masendaval sõnumil on väljapääs. Seksist loobumine või kasvõi selle esikohale sättimise jätmine ei tule kõne allagi. Teadagi. Aga teisiti midagi head (muuseas, mis on see midagi head?) sündida ei saa. Muutus ei tohiks olla vaimne, vaid geneetiline – rahu huvides tuleb luua sootud ja surematud olendid. Äkki piisaks, kui geneetiliselt inimesed aseksuaalseteks muuta.




































Kommentaare ei ole: