reede, 6. august 2010

ANARHISTLIK SAMM KESKERAKONDA.

Igaühest meist võib saada keskerakondlane. Kui selleks on loodud vastavad tingimused või loodetakse nende tekkimisele, kui see üks ja suur samm on astutud. Kes on võimul, jagab hüvesid. Fakt! Kummutamaks väide, et erakonda ei astutud millegi saamiseks, tuleks demonstratiivselt keelduda igast võimalikust hüvest, mida on võimalik saada. Aga miks ta peaks.
Enamusele meist selliseid tehinguid ei pakuta. Või ole need piisavalt kompenseerivad, mistõttu pole ka erilist vahet, kas astuda või mitte. Ei teki kiusatust ega küsimustki.
Trubetsky pole enam ammugi pelgalt inimene, tavakodanik. Soovitult või ei, aga ta esindab mitteametlikult tervet hulka isikuid. Mõned neist on nutikamad, mõned lasevad teistel enda eest raske mõtlemise töö ära teha. Trubetskyle on antud vastutus. Nii võiks ju arvata. Siit ka see pisuke kaos ja nördimusepuhang ringkondades, kus peeti või peetakse demagoogiat ja populismi taunitavaks. (Samas, kas keegi teab mõnda keskerakondlast, kes nimetab end demagoogiks või populistiks? Mis nad siis küll on?)
Niisiis tal on vastutus, millest ta ei hooli ja peab midagi muud tähtsamaks. Just see hoolimatus muudab Keskerakonnaga liitumise tõeliselt anarhistlikuks. Egoistlikuks.
Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele.
Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. Kõigi ja kõige kohta. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ma nimetan seda anarhismiks ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud just siin ja praegu. See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust, vaid ise ennast. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. See, kes on vaba, et veena võtta kuju vastavalt oluvormile.

PS. Enda seisukohalt ja nostalgiast kantuna pean juhtunut kahetsusväärseks - Trubetskyl on siiski olnud märkimisväärne roll minu arengus, aga see on juba minu personaalne probleem.  Õnneks olen ma juba päris vana ka....
Midagi teha ei ole. Vähemalt pole surnud.



Jüri Estam, 07.08.2010 12:39
Reaktsioon kommentaarile "Anarhistlik samm Keskerakonda".

Keskenduda tuleks kahele tegurile, mitte kolmele. Kolmas tegur - see mittepeamine, on muusika. Sellega läks nagu läks. Kuni Tõnu Trubetsky tehtud apsakat tunnistab, ei saa ma Vennaskonna loomingusse rõõmuga enam suhtuda. Lülitan välja ühe lõigukese kultuuri, mis oli väga armsaks saanud ja suisa osaks minust muutunud. See pole pelgalt isiklik probleem. Ma pole ilmselt ainus.

Asjasse otseselt puutuvad kaks tegurit on Keskerakonna olemus ja Tõnu Trubetsky isiklik maine. Elu koosneb tihti "tehingutest". Kelle kasuks vaekauss nüüd asendit muutis ning kes, summa summarum, jäi kaotajaks?

Võtan luubi alla kirjutise "Anarhistlik samm Keskerakonda", vaidlen selle kandvale ideedele vastu. Anarhism ja libertaarsete maailmavaadete erinevad tahud on mu lemmikteemasid ja arvan end sellest vähemalt sama palju teadvat, kui Keskerakonna uusim liige, kellest viimastel päevadel nii palju juttu on olnud. Tunnen antud teemat läbi ja lõhki.

Kommentaari autori vabaduse käsitlus on sisuliselt kirjeldus vastutustundetusest ja kapitulatsioonist, see on negatiivse ja primitiivse vabaduse käsitlus, mis sarnaneb tarbimisühiskonna kõige banaalsema tasandi valikuvabadusele. Minu enese Vaba Euroopa Raadio mikrofoni juures veedetud aastad - toonitan sõna VABA - olid pühendatud hoopis teistsugustele vabaduse ning demokraatia käsitlustele ja raamistamistele.

Need, kes pole siiani süvenenud, võiksid end internetitsi või muidu kurssi viia positiivse vabaduse teemaga ja moraalsete kohustustega, mida see enesega kaasa toob. Oleme indiviididena oma õnne sepad, aga ka ühiskondliku kokkuleppe ühiskujundajad. Jooksval alusel.

Positiivse vabaduse eetose ja karma alusel elamine kujutab endast püüdlemist täiuslikkuse poole. Arengut. Elu on nautimiseks, aga elamine vaid hetkerõõmude nimel pole eriti väärikas vabadusevorm, vabadus pole vähima vastupanu tee "valimine". Viitan siin peamiselt kommentaari autori maailmakäsitlusele, mitte ei püüa põrmustada Trubetskyt, kelle valikut ma ei mõista ja keda ma olen siiani järsku lihtsalt vaesti mõistnud. Või eksis Tõnu lihtsalt teelt? Jah, positiivne vabadus. Kahju, et kommentaari autor vastavat kirjandust kas ei tunne, või on lihtsalt väsinud. Või kirjutab ta äkki vee sogasemaks muutmise huvides?

Anarhism pole üldse egoism. See on aabitsatõde. Egoism on egoism. Anarhism ei ole korralagedus, korralagedus on anarhia. Pole mõtet lasta end häirida sellest, et üks nendest sõnadest sarnaneb näiliselt teisele.

Vabaduse ülim vorm tähendab seda, et iga isiksus on haritud ja naudib heaolu. Nii kirjutas Proudhon. Tõeline anarhist on aristokraat ja aumees. Eesti olusid arvestades peaks eestlasest anarhist olema minu arust ka alalhoidlikult, s.t. rahvusmeelselt häälestatud. See pole vasturääkivus, hoolimata sellest, mil määral kaasaja anarhismi on (kahjuks) sisse imbunud väikerahvastevaenulikke moeröögatuslikke mõttevoolusid, ehk mankurtismi dogmat. Tasa ja targu juurdlev eesti anarhist-libertaar soovib põlisrahva kultuuri õitsemist, mis ei ole üldse konfliktis valmidusega elada kõrvuti inimkonna teiste keelerühmadega, seni kaua kui meie hinge külge ei kiputa. Vabadusest ja vabadustest lugupidav eestlane seisab kiindunult kõigele vastu, mis võiks kahjustada põlisrahvaste heaolu, olgu tegemist tiibetlaste või eestlastega. Oluline pole hõimu nimi, oluline on printsiip.




kylmjalalt Jüri Estamile, 09.08.2010 14:40
Mina "arvutasin" primitiivse lihtsusega nii: kui isik on vaba teiste isikute kõikvõimalikest mõjust ja seab oluliseimaks iseenda persooni, ego, siis on ta vaba ka ahistavatest ideaali nõuetest, mida üks või teine isikute kooslus talle on omistanud. Peaaegu et kohustuseks teinud. Paljud meist ju eeldasid ja pidasid välistatuks T liitumist Keskerakonnaga. See oli meie ideaal. T aga tegi nagu heaks arvas, olles vaba kellegi teise poolt talle peale surutud ideaalidest. Mingil moel pidas ta seda vajalikuks. Vaba samm. Süljelärakas idealismi lakutud näkku. Egoistlik - iseendast lähtuv.
Ma ei vastanda egoismi altruismile, vaid idealismile.
Teiste eest pole vaja mõtelda ega otsustada. Samuti ka neile vabadust taodelda. Iseäranis siis, kui nood teised pole soovi avaldanud. Piisab sellest, kui iseendaga hakkama saddakse ja enda võrra maailm paremaks muudetakse.

Kommentaare ei ole: