teisipäev, 31. august 2010

NATUKE NALJA, AGA VÄGA VÄHE.

Kuna käesolev aasta on isegi minu väärastunud maitse jaoks olnud liialt kurblik ja kaotusterohke, oleks ehk mõistlik kasvõi kunstlikult rõõmsat meelt ja lootust üleval hoida.
Niisiis mõtlesin üles kirjutada mõne eredalt meeldejäänud naljakat asja või situatsiooni sel suvel.
1) pluus, mis lendas teise korruse aknastarusaamatul kombel sisse ja maandus Merka sünnipäeva juustusaiadel.
2) vana mees Uku Masingule pühendatud saatest. Ta rääkis Nõukogude aegsetest läbiotsijatest, kes alumise riiulite raamatud jätsid puutumata, kuna neil "polnud kombeks kirjanduse ees kummardada".
3) Tallinna TV.
4) Olime lastega mere ääres ja Epp rääkis ühe kurva ja näruse musta huumoriga vürtsitatud tõestisündinud loo. "Lapsed tulid õhtul koju. Ema küsib: "Kus Joosep on?" "Ah, see uppus juba hommikul ära!"

pühapäev, 29. august 2010

MINU TÄHTSUSETU SUVINE KARJÄÄR "KESKTELEVISIOONIS".

Vestlusele panen selga Nick Cave'i särgi, mis kord on mulle juba tööalaselt edu toonud. Käed ja küünealused on küll jalgratta lahti harutamisest tavotised,aga kuidagi peab nendega hakkama saama. Ehk ma ei pea kohe kellegi kriitilise silma all midagi monteerima hakkama.
Artur Granström ilmub mu ette kõhu pealt lahtiste nööpidega triibulise särgiga. Tal on juba palav, kuigi suvi pole veel kuumaks läinudki. Pidid olema ventileerimisprobleemid, muuseas. Muidu uurib, kelleks ma tahan saada. Kõik olevat siin võimalik. Kõik on arenemisjärgus. Sellised lahtised olla nii mitugi potensiaalset töötajat ära hirmutanud. Tehnikat polevat ka veel üleüldsegi, aga selle eest on 15 miljonit vaba raha. Peab vaid õigesti küsima ja põhjendama. „Siia see raha...“ mõtlen. Aga ütlen, et ei režissööri ega toimetaja amet pole minu jaoks. Rahulikuks monteerijaks sobiksin küll. AG küsib: "Ütle montaazhi kolm tähtsamat reeglit?" Tunnen ennast lööduna. Lausa lollina. Puterdan midagi, millesse ma isegi ei usu. Ei, ma ei tea. Pole isegi mõelnud selle peale kunagi. Alati ikka tunde järgi... Nii on. AG-d ei huvitagi. Arvab, et küllap jõuab mind koolitada, kui ükskord oktoobris töökoormus suureneb. Näitab ruume. Stuudio on betoonpaneelidest saal. Midagi seal pole. Juulis peaks remont tulema. Näitab ette monteerijate (vähemalt kuus saavat neid olema) tulevased töökohad. Kohal pole viga. Tallinna Pressikeskusest on hea vaade Estonia esisele väljakule. AG räägib, kui raske ja pingeline on teletöö. Lisaks veel võimalikud sõbrannade pilked, et Savisaare televisioon jne. AG räägib, et neil on tavaks teha "poliitiliselt ebakorrektseid nalju". Sellest ma ei saa aru. Pärin, mis sorti need naljad on? Küll ma hiljem saavat teada. Kas sääraseid võivad teha ainult teatud kõrgema positsiooniga isikud või lihttöölised ka. Hiljem selgub, et "poliitiliselt ebakorrektsed naljad" tähendavad tüütuid meeste-naiste seksuaalse alatooniga naljandeid. Poliitiliselt on nad seal ikka korrektsed, kui mitte arvestada mõnda pehmet ütlust "pika ja kustumatu vihaga Edgarist". Üks vestlusel käinu olla küsinud: „Mida teha siis, kui Edgar Savisaar talle seal vastu juhtub?“ AG arvates oli see üks päris rumal küsimus olnud, sest esiteks on Savisaar seal ainult kolmapäeva ennelõunati ja teiseks maksvat tema kõneminut viisteist tuha, seega on vaevalt usutav, et Edgar vaevuks teabkellega rääkima hakata.
Siis saadetakse mind ära. Tulgu ma neljapäeval tagasi. Kolmapäevati on pressikonverents ja pole vaja kedagi jalgu
Neljapäeval lastakse mind arvuti juurde, aga mitte monteerima. Oh ei. Neli pikka päeva tõmban ma tundide kaupa kaamerast minidv-kassetitelt kraami arvutisse. Vanalinnapäevad. Õnneks on mul kõvasti lugemist kaasas. Töötaja Kirill muretseb, kas ma jälgin kõike täpselt, mida tõmban. Kas töö kulgeks korrektselt. Tema filmitud ju. Kui läheb kaotsi... Koledasti muretseb. Pärast selgub, et Vanalinnapäevade avarongkäik on niikuinii helitult salvestatud. Kirill on entusiastlik, nutikas ja enesekindel. Leiab kellegi, kes on ka rongkäiku filminud. Sealt saab heli. Njah. Televisioon pididavat niikuinii üks suur pettus olema.
Umbes 23. tunnil järjekordset täispikalt salvestatud etendust edasi-tagasi võbisevat salvestust, teatab AG, et unustagu ma vanalinnapäevad. Hoopis tähtsam on hakata monteerima 2x10 minutit "Tallinn Helsingis". Et see võiks siis olla ka proovitöö. Mis mul arvata. Juulist loodan lepinguga palgale saada. Jaanipäev läheneb. Reaalselt midagi monteerinud ma pole. Ennast näidata reeglipäraselt või intuitiivselt pole saanud. Ma ei saa täpselt aru, mis ma seal teen. Loodan, et AG saab. Ülemus ju. Aga ma olen kuulnud mitmeid vene ja eesti keelseid anekdoote, kuulnud ventilatsiooni- ja kohviautomaadiprobleemidest, saanud teada, et veini ja õlle pudel külmkapis pole siin asutuses probleem. AG räägib, kuidas keegi ametitaotleja oli nördinult Jüri Raudsepale kurtnud, et ta ei saavat siinses kollektiivis töötada, kuna AG oli üks kord tööajal veini joonud. Seda räägib ta mitu korda kui head nalja. Aga muidu muutub ta tasapisi järjest sümpaatsemaks. Ju ma harjun temaga. Minu maitse kohaselt liialt hüplik ja ebajärjekindel, aga siiski täitsa intelligentne. Just seda sorti üleolev suhtumine on mulle omane ja ma ei suuda kuidagi sõbralikuks ning omamehelikuks kruvida. Kas ikka on vaja enda väärtuse hoidmiseks teistesse ülbelt suhtuda? Halb komme. Eriti ilmneb see Lauri puhul, kes ka tahtvat monteerijaks saada. Katsun tema vastu rõhutatult sõbralik ja võrdväärne olla, kui ta seal arulagedalt tundide kaupa midagi tegemata istub ja passib.
Kui ma juba "Tallinn Helsingis" monteerin ja leian, et Savipäts on isegi päris armsake, kuulen, kuigi kõrvaklapid on peas, kuidas JR ja AG arutavad, millal Lauri palgale võtta. Ja seda korduvalt. "Aga mina?" mõtlen. Sellest pole juttugi. Jaanipäeva nädal mööub puhates. AG soovitab mul "kõvasti panna ja mitte kergelt kätte anda". Midagi sellist. Sõbramehelikult ebakorrektne. Mul on lootus, et ehk on mind omaks võetud ja sellele järgneb peagi rahaline kinnitus.
Juulis olen taas jõuliselt ründamas Tallinna TV-d. Nii palju kui võimalik. Maris Johannese reporteri häält on meeldiv kuulata. Tema hääl tundub kui garant, et tegemist on õige asjaga. Kuigi ikka on veel viie "monteerija" peale üks õnnetu arvuti ja töö on kaootiline ning see katkestatakse suvalisel ajahetkel. Selle eest on lubadused, et kohe tekib juurde mitu uut montaaži arvutit ja hakkab korrapärane organiseeritud töö. Üks osa inimesi kolitakse lähimas tulevikus Kadrioru stuudiosse.
Paari nädalaga õnnestub mul siiski "Tallinn Helsingis" lõpetada. AG justkui vaataks mu proovitööd. Võib-olla, aga fakt on, et 20 minutilise videoloost saab ta ülevaate ca 3 minutiga - õigupoolest ega see mingi huvitav lugu olegi. Kes seda küll vaatama peaks? Arvatavasti on AG-l küllalt tugevad õpetaja kogemused, nii et saan talt väga mitu asjalikku kommentaari ja tähelepanu juhatust vigadele. Parandan parema äranägemise kohaselt. AG arvab, kuigi vaatab tehtud tööd alla minuti, et nüüd on kõik väga hästi. Tundub nagu oleks proovitöö sooritatud. Nii ta väidab. Uurin, kas ehk saaks "kompensatsiooni". Ikkagi mitmed päeva edasi-tagasi rongipiletid, Kaarli etteheited, et ma tema puhkuse ajal tööl käin. Viimane on muidugi arusaamatu, absurdselt naeruväärne ja ei puutu ka tegelikult antud loosse, kui vaid nii palju, et mul tekib kindel veendumus, et peaksin siiski palgale ja tasustatud saama. AG lubab Jüri Raudsepaga minu personaalküsimuse arutluse alla võtta. Ta teebki seda. Väidetavalt. Mina ei kuule sellest jutuajamisest midagi. Aga septembrist kindlasti. Saatku ma cv. Keskerakonda astuma ei pea.
Monteerin usinasti videoklippi Vanalinnapäevadest. On juba augusti algus. Esmaspäev. Sellel nädalal loodan oma töö 12 tunnile jaotatuna valmis saada. Lootuseks see jääbki.
Teisipäeval tuleb ootamatult teade „koolitusest“, kus õpetatakse video ülesriputamist TallinnTV kodulehele. See kestab tunnike, aga arvestades seda, et meie käsutuses on ainult üks arvuti ja väga paljud peavad midagi arusaamatut kellegile tõestama, siis iga minut on hinnaline. Ja kahju on aega raisata. AG muutub ühtäkki närviliseks ja murelikuks. Kohe algavat „striimikontroll“ ja seda ainukest arvutit on tingimata vaja. Mind ja Kirill-Ene, kes on graafiku järgselt järgmised arvutikasutajad, saadetakse koju tähtajaga järgmise nädala esmaspäev. Küsin Enelt, kas ta on juba palgal. Olevat küll. Tuli küll minust hiljem sinna, aga ta on AG ammune tuttav.
Mind tahab AG saata kodulehehaldaja juurde salvestatud pressikonverentse ja videoklippe üles laadima, mis tähendaks tundide viisi tühja passimist. Mul on ajast kahju – pole ka raamatut või näputööd kaasas. Viimasel ajal tundub elu lühike lihtsalt passimise jaoks, mis kuhugi ei pruugi viia. Ta saab aru ja minu asemel läheb arvutigraafik George seda tööd tegema. Küll aga pean lubama, et lähen reedel sinna arvutifirmasse ja koostan manuaali videoklipi üleslaadimisest. Et kui oktoobrist tule mitukümmend uut inimest korraga tööle, siis saaks kõik üksüheselt aru, kuidas asi käib. Arvab, et selleks kulub mul mitu päeva. Ma ei mõista, miks ma peaks sinna selleks kohale minema ja miks mul ülepea nii kaua peaks aega minema. Teen manuaali lihtsa vaevaga reedeks valmis. Ise mõtlen, et kas see ikka käib töötasu alla. Mina ju ei taotle seda tööd entusiasmist või oma uute ja huvitavate ideede elluviimiseks, vaid pelgalt ära elamiseks. Ja viimane jutt jäi, et minus saab projektipõhine töötaja. Üks ülesaanne, üks tasu. Samas on see tõesti tühine aja- ja energiakulu.
Esmaspäeval helistan AG-le. Ta ütleb, et ärgu ma mingil juhul tulgu. Kiidan oma nutikust ja taskutelefone taevani. Oleks ikka nõme küll, kui oleks Viliverest kohale sõitnud selleks, et kohe jälle tagasi minna. Teisipäeval helistan jälle. AG kiidab mu manuaali ja ütleb et sellist tööd tuleb veel kuhjaga tulevikus. Neljapäev. Saan teda, et Trubetsky on astunud Keskerakonda. Ei, ega see minusse ei puutu tegelikult.
Helistan AG-le Nüüd ütleb, et helistagu ma tuleva nädala esmaspäeval. Jah.
Aga reedel tõuseb Hubertil õhtul palavik. Ta kurdab peavalu ja tahab magama minna. Nädal on sellest, kui avastasime talt Hiiumalt saadud puugi. Laupäeval on siiski kõik hästi. Ka pühapäeval ja esmaspäeva pärastlõunani. Siis on tal jälle palavik ja ta oksendab mitu korda. Kurdab peavalu. Helistan perearsti nõuandetelefonil. Sealt soovitatakse minna kohe Merimetsa haiglasse. Lähme ja jäämegi sinna ning sel nädalal ma Kesktelevisiooni ei helistagi. Ma ei helista ka järgmisel nädalal, sest lapsi niikuinii poleks kuhugi jätta. Ja mingit lepingut ju pole... Haiglas soovitati ju kodus hoida. Paragripp pidavat ka koledal kombel nakkav olema. Õnneks polnud siiski entsefaliit.
AG-le helistan 23.augustil. Ta teatab lühidalt, et kõik minevat plaanikohaselt. (Ilmselt siis sajakümnenda uue plaani kohaselt.) Endiselt olevat neil üks arvuti ja üks inimene töötavat sellega. Täpselt nagu pidigi olema – algselt pidi ju viis või kuus arvutit kohe-kohe tekkima? Stuudiot hakatakse välja ehitama 1.novembril – algselt pidi ju 1.juulil?
Aga minule polevat küll midagi pakkuda.
Ju ei ole mul ikkagi imesärki...

esmaspäev, 23. august 2010

HOUELLEBECQ.

"Võitlusvälja laienemist" lugesin esimest korda, siis kui romaan just eesti keelsena oli ilmunud. 2005.aastal. Mälestusväärset muljet tookord ei jätnud. Vist. Igal juhul mitte midagi ära tuntavat mulle ei meenunud, kui nüüd, viis aastat hiljem, seda uuesti lugesin. Raamatukogust tõin raamatu uuesti tänu hiljuti loetud Michel Houellebecqi "Elementaarosakestele". Kadri Kõusaare arvustus annab hea ülevaate sellest rabavalt meisterlikust romaanist. "Elementaarosakesed" on väsitavast, lootusetust ja kurnavast pessimismist edasi astunud ja pakub lahenduse. Annab lootust - ehk ikka on inimeseks olemisel mingi muu mõte kui sugutung. Masendaval sõnumil on väljapääs. Seksist loobumine või kasvõi selle esikohale sättimise jätmine ei tule kõne allagi. Teadagi. Aga teisiti midagi head (muuseas, mis on see midagi head?) sündida ei saa. Muutus ei tohiks olla vaimne, vaid geneetiline – rahu huvides tuleb luua sootud ja surematud olendid. Äkki piisaks, kui geneetiliselt inimesed aseksuaalseteks muuta.




































teisipäev, 17. august 2010

SURNUTE LAOKIL ENERGIA.

Üks Lausuja väitis, et inimese kehal on pärast surma mingi ports energiat sees. Et surnu võib vabalt ennast liigutada. Tuleb ainult õigesti talle lausuda. Kuigi ma üldsegi ei kahelnud selles, tahtis ta mulle ikkagi tõestada.
Üsna hiljuti surnud noormees, helesinises särgis, 25-aastane, lebas paremal küljel. Lausuja seisis mõned sammud temast eemal. Astus siis paar sammu. Surnu keeras end kõhuli, vasakule küljele, selili ja siis uuesti paremale küljele. Ja veel kord. Jäsemed lõdvalt järgi lohisemas. Lõpuks jäi peatuma väga ebaloomulikus asendis elusa jaoks - käed väändes selja taga. Mõtlesin: kas tõesti on võimalik ennast ainult torso lihaste jõul keerata. Ju on. 
Lausuja oli endaga väga rahul. Ütles, et tahaks seda laokil füüsilist energiat õppida otstarbekalt kasutama. Töötavat praegu selle kallal.
Jõudu talle siis.

esmaspäev, 16. august 2010

JARI TERVO "Minu suguvõsa lugu".

Esimene raamat avatavas lugemispäevikus.

Polaarkrimi kroonik
Autor: Kalev Kesküla (05.12.2002)

Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.


Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.

“Tervo on hea kirjanik ja vinge tüüp. Legendaarne kõrtsisekeldaja, kes nüüd saanud isaks ja rahunenud. Küsige temalt mälestusi Tallinna seikluste kohta! Teil seal kutsutakse soomlasi “porodeks”, Tervo on seda tõesti, ta on ju Rovaniemist pärit,” soovitab ajakirjanik Helsingist.

Mulle päris meeldib mõte Ter­vo­ga intervjuu teha. Tema vast­ilmu­nud eestikeelne romaan “Minu suguvõsa lugu” on tõesti põnev. Pealegi on ta minu aastakäigu (1959) mees, mul oleks ehk õpetlik teada, kuidas ta ühtaegu nii palju kirjutada ja möllata jaksab.

Kaine ja tegusa Tervoga Pega­suse kohvikus lõunat süües saab mulle aga selgeks, et kui keegi meist on joomamees, siis olen see mina. “Möllumehe” päev näeb välja nii, et varahommikul viib ta taksoga (“Olen 20 aastat katsunud autojuhtimist ära õppida, aga nüüd on sel­ge, et sellest ei tule Rovaniemist suu­­remas linnas midagi välja”) kol­meaastase esikpoja lasteaeda (abi­kaa­sa on küll kodune, aga laps va­jab seltsi), siis läheb ujulasse ja läbib seal kaks ja pool kilomeetrit. Hilje­malt kell üheksa istub ta oma Ou­lun­kylä (Helsingi äärelinn, vee­rand tundi taksosõitu kesklinnast) rida­ma­ja helikindlas keldrikabinetis ja kirju­tab poole neljani. Iga päev neli lehe­külge, isegi kui töö ei istu, pin­gutab normi täis. Siis jõuab­ki pojake koju ja ülejäänud õhtu kulub lap­se­ga mängides. Nii positiivset eesti kir­ja­nik­ku ei olegi olemas, meie rah­vuslik realism lihtsalt ei võimalda seda.

“Kas te õhtuti naisega ikka veini võtate?” küsin viimases lootuses, et oma harrastusele moraalset tuge saada.

“Oh, Kati joob nii harva, vahest kolm korda aastas võtab õige pi­sut.” Loomulikult pole Tervo kunagi Tal­linnas möllamas käinud, ai­nult kor­ra Krossi juures. (Mulle tuleb meel­de, et Ellen Niit on Jaan Krossi elu jooksul poolteist korda pisut purjus näinud.)

No mis hirmus igatsus Soo­me rahval küll boheemkirjanike järele on, et nad peavad need me­hed enesele välja mõtlema?!

Tänapäeva soome kirjanik pole Jari sõnul mingil juhul boheem, vaid üpris ametnikustunud. Enam ei tehta raamatuid nii nagu 60ndail, et kui sügiseks oli kirjastajale käsikiri lubatud, siis hakati au­gustis kirjutama. Üldine tase on see­läbi tõusnud. Igaüks, kes piisa­valt tubli ja virk kirjanik, saab riigilt 1100 eurot maksuvaba abiraha kuus. “Purjus peaga ei õnnestu ju se­­da kirjeldada, kuidas asjad joonu­na paistavad,” tõdeb endine möllu­mees, kes kolleegide mäletamist möö­da olevat vanasti kõrtsi saa­bu­des karjunud: “Mina olen Jari Tervo, olen geenius.”

“Minu avalik imago, millel pole minuga palju tegemist, on lahe­dam, alkohoolsem ja ropusuisem kui mina kunagi. TV-saade “Uutis­vuo­to” (meil “Teletaip”) põhinebki Ter­vo sõ­nul lõbusal ja vaimukal vittuilu’l, s.t tünga tegemisel. “Pal­ju on veel va­nemaid inimesi, kes võ­ta­vad avalikku esinemist ja isikut üks­üheselt. Mõni kirjutab, et kuidas te võite küll armsale luuletajale Ta­ber­manile nii rõvedalt öel­da... Ma üt­le­sin, et kas sa ei võiks oma juukseid kammida mõnikord ka muul moel kui torga­tes oma nä­pu sinna­sa­mu­sessegi ja siis...” Ma ei saa täpselt aru, aga ilmselt on Soome telekas tõesti kom­beks ropult rääkida.

Tervo tunnistab, et vahel reedeti – pärast telelindistust – käib ta telemängupartneri Tommy Ta­ber­ma­niga linna peal lõdvestumas, mil­le käigus tema palju õlut ja Tom­my tublisti valget veini ma­nus­tab. Ning selliste kõrtsikondamiste ajal on neil muidugi Seiska (s.t Seit­se­men Päivä, soome Kroonika) re­por­te­rid sabas, kes igapäevase lei­va ni­mel olematuid lugusid leiuta­vad. Al­gul oli Jari naine Kati kõmulugu­dest häiritud, aga siis leppis, sest Ja­ri peab oma saadet ju rek­laa­mima ka.

Jari usub, et vähemalt poo­led raa­matud tema romaanide keskelt­läbi 30 000 trükiarvust oleks müümata, kui ta nägu poleks tele­kast tuttav. “Raamatupoes käivad ju enamasti vanemad naiste­rah­vad, kes teavad, et Tervo on see paks naljakas mees, kes telekas ärp­leb, ning nii nad ostavadki pojale või väimehele raamatu kingitu­seks.”

Jari teine meedia on iganäda­la­ne kolumn õhtulehes Ilta-Sano­mat. “Seitse aastat töötasin Ilta-Sa­no­ma­te hommikuses vahetu­ses, kus töö algas pool viis. Arenes sür­realistlik rütm. Magasin päeval kaks tundi ja öösel neli. Kui läksin töö­päeva järel õlut võtma, oli kell 12 ja kui siis viksid majandustoimetajad viiest-kuuest Pressiklubisse tulid, võisid nad seal tõesti näha üsna peh­met luuletajat, kes vaevaga püsti seisis.”

Kuna õhtulehes liiga keerulist jut­tu veeretada ei saa, korvab Jari selle ägeda tooni ja kindla seisukohaga. “Helsingin Sanomate kolumnistid paistavad silma sellega, et neil pole arvamust,” imestab ta kol­lee­gi­de hambutust. Jõhker väljen­dus­viis on Jari teadlik imagokujundus. Ta on selline “vittumainen” mees, nagu üks kriitik äsjailmunud “Minu suguvõsa loo” Tervole ülimalt sarna­neva peategelase kohta ütleb. Iga­vene peksukott on Kesk­par­tei, mis polevat partei ega rah­va­lii­ku­mine, vaid linlaste raha maal ja­ga­mise viis, võrreldav ainult NLKPga.

Eesti kriitikakommete valgusel ehmatab Tervo rünnak oma kolleegi Matti Mäkelä (mõlemad avaldavad oma raamatuid kirjastuses WSOY) uue raamatu vastu: “Selle raamatu sitaga võrdlemine on sita solvamine!” Miks, Jari?

“Mäkeläl on ju häid lugusid ka, aga see raamat on tõesti vilets, kilomeetri jagu tema tavalisest tasemest allpool.”

Tervo usub, et lehetöö ko­ge­musest on talle kõvasti kasu ol­nud. “Ma ei saa aru jutust, et mul on nii palju öelda, et ma ei tea, kas minu romaan tuleb saja või tu­hande lehekülje pikkune. Sageli olen ma teadnud enam-vähem viie lehekülje täpsusega, kui pikk romaan tuleb. Mulle meel­dib planeerida, et kirjutan täpselt 18 ja pool lehekülge. Vahel muutun kannatamatuks ja tapan mõne tegelase ära. Siis on mu ees raske ülesanne: kuidas ma küll loo planeerimatust kõrvalekaldest välja rabelen, sest ma pean toimunut ju kuidagi põhjenda­ma. See hoiab minu jaoks põnevust üleval.”

Jari meelest ei tohi raamatus olla näiteks kümne lehekülje pik­kust ja väga ilusti kir­jel­da­tud auto­õn­ne­tust. “See on tü­­hi, tarbetu epu­­­ta­mine, mis ei vii romaani eda­si. Lasta vai­muhaigel naisel neli lehekülge tä­na­val karjuda on pelk jõude­monstratsioon.”

Jari ise­loo­mustab oma teoseid tragi­koo­milistena, aga see ei tä­hen­da, et kurvale loole mõeldak­se mõni nali juurde. “Iga seik, te­ge­lane ja pöö­re romaanis peab olema üht­aegu traagiline ja koomiline,” postulee­rib autor.

Värskelt il­mu­nud romaanis on puändiks imikute vahe­ta­mise epi­sood ja tunnistan, et see on minu jaoks pisut liig: justkui Ladina-Amee­rika seebiseriaalist. Autor pole nõus.

“Kui kirjutaksin romaani Ro­va­­nie­mi palgamõrvari elust, hak­kaks enamik kriitikuid kohe nu­ri­se­ma, et miks ei kirjutata Ro­va­nie­mi auto­pa­ran­dajast. Justkui oleks olemas min­­gid tavalised inimesed! Lööge vaid leht lahti ja te näete, kui uskumatuid lugusid juh­tub. Vahetatud beebid on ju va­na kirjanduslik konvent­sioon, mida Euroopa kirjanduses kasutatud aastasadu. Pealegi oli möö­dunud nädalal Ilta-Sano­mate esiküljel lugu, kuidas Helsingi Ülikooli Keskhaiglas olid imikud vahetusse läinud.

Meil on peaaegu võimatu ku­jut­leda seksuaalkäitumist, mida prae­gu kuskil keegi juba ei harrasta. Nii väitis hiljuti üks seksite­ra­peut. Asju, mida ei juhtu, on väga raske välja mõelda. Iseasi, kui neid kirjeldatakse halvasti.”

Meenutan, et kunagi käis Aki Kaurismäki niisamuti Tallinna Soome instituudis esinemas nagu täna Jari. Aki istus rahva ees, palitu seljas, õllepudel käes, ja rääkis nutuselt, kuidas Soome alla käib. Jari arvab, et Aki on minevikuihaleja, kes näeb möödanikku õnne­ajana. “Kaurismäe filmides ei seksita ega kõnelda palju. Minu tegelased on vägivaldsemad, seksuaalsemad ja sõnarohkemad.”

Jari usub, et Soomel on head ajad ees selle hetkeni, kui Vene­maa on saanud oma asjad korda. “Kui vene ühiskond hakkab pare­mini toimima ja liitub Euroopa Liiduga, siis on Soome kuses. Sealt tuleb 500 000 inimest Soo­me, ja see ei ole ajude im­port.”

Pidevalt Rovaniemit ja tundruinimesi kujutav Tervo on tegelikult emigrant. “Mul on suurepärane võimalus kirjutada Rovaniemi inimestest. Ühtaegu oled sees ja väljaspool, tunned paika ja inimesi, aga tajud ka hästi selle piirkonna absurdi.

Põhjamaal on eriline valgus ja klii­ma. Kilpnääre toimib seal teisiti. See aren­dab inimese taltsutamatut poolt, igas mõttes. Tüh­jus mõjutab inimese loomust, inimese sotsiaalsus ei pääse eriti arenema. Helsingi ja Tallinn on üksteisele palju lähemad kui helsingi ja Rovaniemi.”

Hüvad road põske pistetud, jõuab Jari oma armsama teemani, mis on muidugi 43­aastase mehe kolmeaastane esikpoeg Kalle, kes juba luuletab. “Ja vahest polegi kaugel aeg, kui ma võin Kallele kinnitada: sellest polegi rohkem kui paarkümmend aastat, kui su vanataat oli Soomes seltskonnakangelane.”


Jari Tervo ja tema “kriminaalne suguvõsa”

Jari Tervo sündis 2. veebruaril 1959 Rovaniemis. See on teisel pool polaarjoont ning osa aastast on seal päris pime ja siis jälle väga valge. Tervo on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas seejärel ligi kümme aastat õhtulehes Ilta Sanomat, praegu vabakutseline kirjanik. Juba koolipoisina tundus talle, et luuletamine a la Pentti Saarikoski on ääretult kerge rahateenimise viis, ning ülikoolipõlves alustaski ta luuletajana, kuigi teenimisillusioone enam polnud. Tänaseks on tal ilmunud 5 luulekogu, 2 novellikogu ja 7 romaani. Menuromaaniks muutus kohe pärast ilmumist “Pohjan hovi” (Põhja õukond, 1992), mis kujutab Rovaniemi kriminaalide tegemisi. Üldse on polaarjoonetagused tumedad tüübid Tervo romaanide põhitegelased. “Minun sukuni tarina” (1999, “Minu suguvõsa lugu”, eesti keelde tõlkinud Jan Kaus, kirjastus Tänapäev), mis meil nüüd ilmus, on samuti bestselleri mõõtu teos.

Tervo tugevus on põneva kriminaalse süþee sidumine suurepärase tüübikirjeldusega. Sellele lisandub veel eriti mitmetasandiline keelekasutus, mis ühtaegu mängib eri stiilidega ja sisaldab hulganisti vihjeid. Kirjandust õppinud mehena vahetab ta oskuslikult vaatepunkte ja lisab lause allteksti irooniat. Et teose minategelane on autoriga ühel päeval sündinud Rovaniemist pärit viinalembene kirjanik, sugeneb teksti ka mõnusat eneseirooniat. Mõnus on vaadata, kuidas Tervo segab psühholoogilist eritlust ropusuise räuskamisega. Stseen, kuidas vanglaülem Pasander (läikivas ülikonnas mees, kes näeb nii välja, nagu ta oleks viimati peeretanud 4aastaselt) nõuab ettekandjaneiult palsamiäädikat ning kuidas neiu silmis särab soov äädika puudumist suhuvõtmisega heastada, tõuseb täitsa elavalt silme ette.

Tervo teostel on enamasti kriminaalne süþee. “Ma usun, et oluliste sündmuste taga on enamasti kuritegu,” kinnitab autor. “See on hea konks, mille külge romaan riputada. Pealegi meeldib mulle madalamate kirjandusþanride võttestikku kasutades luua kunstilist teksti.”

reede, 13. august 2010

"KÕIGILE LASTELE EMA EI JÄTKU,"

ütles üks halastajaõde Merimetsa haiglas mulle eile imepisikese mahajäetud titatüdruku kohta.
Ängistavad tondi- ja hirmulood jätkuvad järgnevates postitustes.

kolmapäev, 11. august 2010

LAHKUS MIHKEL EHALA

Teatame suure kurbusega, et esmaspäeva öösel juhtunud traagilises õnnetuses hukkus noor lavastuskunstnik Mihkel Ehala. 

Mihkli ärasaatmine toimub reedel, 13. augustil kell 12:00 Viljandimaal Loodis asuvast Koolila talust.
Ärasaatjatel palume koguneda kell 11:30 Loodi poe juurde, kust sõidame koos edasi.
Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

SA Ugala Teater
Eesti Lavastuskunstnike Liit

.

reede, 6. august 2010

ANARHISTLIK SAMM KESKERAKONDA.

Igaühest meist võib saada keskerakondlane. Kui selleks on loodud vastavad tingimused või loodetakse nende tekkimisele, kui see üks ja suur samm on astutud. Kes on võimul, jagab hüvesid. Fakt! Kummutamaks väide, et erakonda ei astutud millegi saamiseks, tuleks demonstratiivselt keelduda igast võimalikust hüvest, mida on võimalik saada. Aga miks ta peaks.
Enamusele meist selliseid tehinguid ei pakuta. Või ole need piisavalt kompenseerivad, mistõttu pole ka erilist vahet, kas astuda või mitte. Ei teki kiusatust ega küsimustki.
Trubetsky pole enam ammugi pelgalt inimene, tavakodanik. Soovitult või ei, aga ta esindab mitteametlikult tervet hulka isikuid. Mõned neist on nutikamad, mõned lasevad teistel enda eest raske mõtlemise töö ära teha. Trubetskyle on antud vastutus. Nii võiks ju arvata. Siit ka see pisuke kaos ja nördimusepuhang ringkondades, kus peeti või peetakse demagoogiat ja populismi taunitavaks. (Samas, kas keegi teab mõnda keskerakondlast, kes nimetab end demagoogiks või populistiks? Mis nad siis küll on?)
Niisiis tal on vastutus, millest ta ei hooli ja peab midagi muud tähtsamaks. Just see hoolimatus muudab Keskerakonnaga liitumise tõeliselt anarhistlikuks. Egoistlikuks.
Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele.
Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. Kõigi ja kõige kohta. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ma nimetan seda anarhismiks ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud just siin ja praegu. See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust, vaid ise ennast. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. See, kes on vaba, et veena võtta kuju vastavalt oluvormile.

PS. Enda seisukohalt ja nostalgiast kantuna pean juhtunut kahetsusväärseks - Trubetskyl on siiski olnud märkimisväärne roll minu arengus, aga see on juba minu personaalne probleem.  Õnneks olen ma juba päris vana ka....
Midagi teha ei ole. Vähemalt pole surnud.



Jüri Estam, 07.08.2010 12:39
Reaktsioon kommentaarile "Anarhistlik samm Keskerakonda".

Keskenduda tuleks kahele tegurile, mitte kolmele. Kolmas tegur - see mittepeamine, on muusika. Sellega läks nagu läks. Kuni Tõnu Trubetsky tehtud apsakat tunnistab, ei saa ma Vennaskonna loomingusse rõõmuga enam suhtuda. Lülitan välja ühe lõigukese kultuuri, mis oli väga armsaks saanud ja suisa osaks minust muutunud. See pole pelgalt isiklik probleem. Ma pole ilmselt ainus.

Asjasse otseselt puutuvad kaks tegurit on Keskerakonna olemus ja Tõnu Trubetsky isiklik maine. Elu koosneb tihti "tehingutest". Kelle kasuks vaekauss nüüd asendit muutis ning kes, summa summarum, jäi kaotajaks?

Võtan luubi alla kirjutise "Anarhistlik samm Keskerakonda", vaidlen selle kandvale ideedele vastu. Anarhism ja libertaarsete maailmavaadete erinevad tahud on mu lemmikteemasid ja arvan end sellest vähemalt sama palju teadvat, kui Keskerakonna uusim liige, kellest viimastel päevadel nii palju juttu on olnud. Tunnen antud teemat läbi ja lõhki.

Kommentaari autori vabaduse käsitlus on sisuliselt kirjeldus vastutustundetusest ja kapitulatsioonist, see on negatiivse ja primitiivse vabaduse käsitlus, mis sarnaneb tarbimisühiskonna kõige banaalsema tasandi valikuvabadusele. Minu enese Vaba Euroopa Raadio mikrofoni juures veedetud aastad - toonitan sõna VABA - olid pühendatud hoopis teistsugustele vabaduse ning demokraatia käsitlustele ja raamistamistele.

Need, kes pole siiani süvenenud, võiksid end internetitsi või muidu kurssi viia positiivse vabaduse teemaga ja moraalsete kohustustega, mida see enesega kaasa toob. Oleme indiviididena oma õnne sepad, aga ka ühiskondliku kokkuleppe ühiskujundajad. Jooksval alusel.

Positiivse vabaduse eetose ja karma alusel elamine kujutab endast püüdlemist täiuslikkuse poole. Arengut. Elu on nautimiseks, aga elamine vaid hetkerõõmude nimel pole eriti väärikas vabadusevorm, vabadus pole vähima vastupanu tee "valimine". Viitan siin peamiselt kommentaari autori maailmakäsitlusele, mitte ei püüa põrmustada Trubetskyt, kelle valikut ma ei mõista ja keda ma olen siiani järsku lihtsalt vaesti mõistnud. Või eksis Tõnu lihtsalt teelt? Jah, positiivne vabadus. Kahju, et kommentaari autor vastavat kirjandust kas ei tunne, või on lihtsalt väsinud. Või kirjutab ta äkki vee sogasemaks muutmise huvides?

Anarhism pole üldse egoism. See on aabitsatõde. Egoism on egoism. Anarhism ei ole korralagedus, korralagedus on anarhia. Pole mõtet lasta end häirida sellest, et üks nendest sõnadest sarnaneb näiliselt teisele.

Vabaduse ülim vorm tähendab seda, et iga isiksus on haritud ja naudib heaolu. Nii kirjutas Proudhon. Tõeline anarhist on aristokraat ja aumees. Eesti olusid arvestades peaks eestlasest anarhist olema minu arust ka alalhoidlikult, s.t. rahvusmeelselt häälestatud. See pole vasturääkivus, hoolimata sellest, mil määral kaasaja anarhismi on (kahjuks) sisse imbunud väikerahvastevaenulikke moeröögatuslikke mõttevoolusid, ehk mankurtismi dogmat. Tasa ja targu juurdlev eesti anarhist-libertaar soovib põlisrahva kultuuri õitsemist, mis ei ole üldse konfliktis valmidusega elada kõrvuti inimkonna teiste keelerühmadega, seni kaua kui meie hinge külge ei kiputa. Vabadusest ja vabadustest lugupidav eestlane seisab kiindunult kõigele vastu, mis võiks kahjustada põlisrahvaste heaolu, olgu tegemist tiibetlaste või eestlastega. Oluline pole hõimu nimi, oluline on printsiip.




kylmjalalt Jüri Estamile, 09.08.2010 14:40
Mina "arvutasin" primitiivse lihtsusega nii: kui isik on vaba teiste isikute kõikvõimalikest mõjust ja seab oluliseimaks iseenda persooni, ego, siis on ta vaba ka ahistavatest ideaali nõuetest, mida üks või teine isikute kooslus talle on omistanud. Peaaegu et kohustuseks teinud. Paljud meist ju eeldasid ja pidasid välistatuks T liitumist Keskerakonnaga. See oli meie ideaal. T aga tegi nagu heaks arvas, olles vaba kellegi teise poolt talle peale surutud ideaalidest. Mingil moel pidas ta seda vajalikuks. Vaba samm. Süljelärakas idealismi lakutud näkku. Egoistlik - iseendast lähtuv.
Ma ei vastanda egoismi altruismile, vaid idealismile.
Teiste eest pole vaja mõtelda ega otsustada. Samuti ka neile vabadust taodelda. Iseäranis siis, kui nood teised pole soovi avaldanud. Piisab sellest, kui iseendaga hakkama saddakse ja enda võrra maailm paremaks muudetakse.

neljapäev, 5. august 2010

TAAS ÜKS ASENDAMATU VIIAKSE TÄNA...

56 - aastane on suremiseks selgelt liiga noor.
Mäletades U-d ja sügavalt kaasa tundes tema lähedastele.

kolmapäev, 4. august 2010

TÕDEMUS PARATAMATUSEST MUSTA MERE ÄÄRES. (Unenägu.)

Olin koos lähema ja kaugema perekonnaga Kirikumäel. Täpselt nii kui mineva aasta juunis. Endises laagripaigas, mille pealik vanaema kolmkümmend aastat vähemalt oli. Praegu on seal midagi turismitalu sarnast, aga hooned on samad. Isegi vana paviljon on alles. Ja jämedad tammed. Kõrvalhoone - keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga on ka vanas kohas.
Eelmisel suvel me sinna sisse ei pääsenud. Küll aga unenäos. Üldse mitte talle omaselt nõuab Karin tungivalt, et läheksime sinna. Lähengi temaga kaasa. Endine suur söögituba on nii nagu mäletan. Ka uks rõdule. Karin suundub kiirelt ukse poole - ta teab, mida otsib. Mina ei tea.
Uks ei avane rõdule vaid hoopis teise tuppa, kust läheb üles kitsas rauast keerdtrepp. Umbes selline nagu Munamäe tornis. Karin ruttab üles. Mina mitte. Pean jääma ootama Ülemust. Ma ei tunne teda, aga tean, et Karinit ei tohi ta näha. Aga Ülemus juba tulebki. On selline pisut arrogantse olekuga hallis pintsakus umbes 50-aastane mees. Temaga koos saabub ka väga palju muud rahvast. Ma ei tunne neist kedagi. Karin on trepist alla tulnud.  Ma ei suuda teda hoiatada. Käegalöömise tunne -  Ülemus märkab Karinit niikuinii. Aga midagi hullu sellest ei juhtugi või vähemalt ei ole mind enam seal, kui midagi juhtubki.
Olen nüüd mulle üha vastu liikuvas rahvavoolus. Mul on vaja minna kindlasti vastassuunas. See osutub keeruliseks. Koridor on kitsas ja inimesi on palju, aga pean tegema, mis ma pean. Ma lähen. Võideldes lämbumistundega. Lõpuks läheb lahedamaks. Jõuan, kuhu tahtsin. Ju vist.
Oleme Kirikumäe järve pealsel puust ehitisel. Vesi on tume nagu sealne vesi ikka, aga mitte järvele kohaselt tasane. Suured võimsad lained liiguvad meie all. Kaarel lastega istub sillal ja kiidab mulle, kui hästi söövad lapsed viinereid, mille liha sisaldus on 47%.
Ma võin ujuma minna. Huvitav, et julgen, sest vesi on tõesti mässuline, ohtlik, sügav. Mina, kes ma looduslikus veekogus iialgi põhjatus vees ei uju. Kui lasta lainetel kanda end liiga kaugele, ei jõua tagasi tulla. Hoovus kannab minema. Ma jõuan mitu korda tagasi ujuda. Mul on vist kahju ka, et jõuan. Ujumise ajal mõtlen, et armastus oma lapse vastu on paratamatu. Justkui armastaks oma kopsu, maksa või neeru või mingit muud siseorganit. Et kui neid enam ühtäkki poleks, siis ei saaks ka enam korralikult eksisteerida. Ujun veel ükskord lainetesse. Tunnen, kui meeletult tugev on ookeani jõud.
Kaldal söön ka ühe 47% viineri.

 Kuuekümnendatel.






Kõrvalhoone - vana keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga.



1989? 
Punase rõngaga. 
Esimesest ja kõige siiramast armumisest on möödas 6 aastat. Juhtus siin samas Kirikumäel. Mina ei tea paljudele siin esimene "maasikas" imeti ja mis veel kõik juhtus... Räägiti, et juhtus.


Järjekordne laagrisuvi on läbi. Pidulik lõputseremoonia paviljonis.



 Vanaema magas Kirikumäel alati telgis.
Teistele tädi Eha.



Kirikumäe järv 70-ndatel.


 Kirikumäe järv 2009.aasta juunis.


.