pühapäev, 18. juuli 2010

LIHTSALT KEERULINE.

Kui lihtne on langeda masendavalt halvavasse enesehaletsusse, mille loogiline jätk võiks olla enesetapp. Lapsevanemana on õudne sellist varianti isegi kaaluda, kuigi vahel ei suuda loobuda ahvatlusest - õnneks on nüüdsel ajal olemas suhteliselt anonüümne avalikkus, kus selliseid lähedastele solvavaid mõtteid välja viiksatada. Ei pea kohe veene nüsima, tablette neelama, kuskilt alla hüppama või mida iganes... Virtuaalse hulluse võimalus. Ehk aitab päis elus ontlikusse normaalsusesse jääda. Ehk aitab.
Muuhulgas on hirm järeltulijate pärast.
Lugesin täna, et Schützenbergeri arvates pärandub kunagi tehtud ebaõigluse tunne isalt pojale ja see tekitavat teatud mõttes suitsidaarset käitumist. Ehk siis vanatestamentlikult: seitse hilisemat põlve saavad nuheldud eelnevate pattude eest. Mina oleksin praegu mulle teadaolevalt neljas põlv, kes kujutletud või reaalse ebaõigluse all kannatab. Ebaõigluse all kannatamine on patt. See on väga huvitav, laiahaardeline ja isiklik teema, millest praegu ei hakka jahuma. Kunagi. Võib-olla.
Äkki nii saaks ikka ja jälle otsast algava rea lõhkuda? Kui ma ainult nii jõuetu ja peaaegu alistunud poleks.
Tallinnas. Täpselt siis, kui lõi välku ja mürin oli kohe taga

Kommentaare ei ole: