pühapäev, 18. juuli 2010

LIHTSALT KEERULINE.

Kui lihtne on langeda masendavalt halvavasse enesehaletsusse, mille loogiline jätk võiks olla enesetapp. Lapsevanemana on õudne sellist varianti isegi kaaluda, kuigi vahel ei suuda loobuda ahvatlusest - õnneks on nüüdsel ajal olemas suhteliselt anonüümne avalikkus, kus selliseid lähedastele solvavaid mõtteid välja viiksatada. Ei pea kohe veene nüsima, tablette neelama, kuskilt alla hüppama või mida iganes... Virtuaalse hulluse võimalus. Ehk aitab päis elus ontlikusse normaalsusesse jääda. Ehk aitab.
Muuhulgas on hirm järeltulijate pärast.
Lugesin täna, et Schützenbergeri arvates pärandub kunagi tehtud ebaõigluse tunne isalt pojale ja see tekitavat teatud mõttes suitsidaarset käitumist. Ehk siis vanatestamentlikult: seitse hilisemat põlve saavad nuheldud eelnevate pattude eest. Mina oleksin praegu mulle teadaolevalt neljas põlv, kes kujutletud või reaalse ebaõigluse all kannatab. Ebaõigluse all kannatamine on patt. See on väga huvitav, laiahaardeline ja isiklik teema, millest praegu ei hakka jahuma. Kunagi. Võib-olla.
Äkki nii saaks ikka ja jälle otsast algava rea lõhkuda? Kui ma ainult nii jõuetu ja peaaegu alistunud poleks.
Tallinnas. Täpselt siis, kui lõi välku ja mürin oli kohe taga

pühapäev, 11. juuli 2010

LINNU MATUSED.



















Kes meist poleks matnud lindu.


.

kolmapäev, 7. juuli 2010

"ENNUSTUSED."

Kuumad suvepäevad, mõnusad õhtud. Sääskedega muidugi. Mis teha.
Kirjutan lühidalt üles ühe hommikuse nägemuse, mis tuli pärast naudingut ja suurt võitlust (vein + naadi vastane genotsiid).
Varahommikul kaheksa paiku tõstsin Estri voodist potile. Tema peheme ja siidise valge naha taustal nägin ettekuulutavat ilmutust oma kätest 40 aastat hiljem: soonilised, kortsus ja tumedad kõva tööd teinud vanainimese käed.
Küllalt selgesti kontrasti  peegeldav ilmutuslik pilt.
Eelmisest suvest. Sipelga hammustustega kaetud jalg. 
Teine õrn ja siidine

Samal õhtul ütles Hubert mulle, mida vist iga väike poiss on oma emale öelnud: suureks saades kavatseb ta minuga abielluda.
Mul tuli meeleliigutusest pisar silma.

.

teisipäev, 6. juuli 2010

SKISOFREENILINE NAISTE HÄDA.

Eeldus.
Hullus või kurjus võib tulla tasapisi märkamatult, aga kindlalt. See tundub eriti jõhker, kui aegajalt esineb selgushetki. See võib juhtuda igaühega meist. Juhtub siis, kui kujutletav asi läheb reaalsusest kõvasti lahku ning mõistus keeldub seda uskumast. Võimed ei vasta ambitsioonidele. Keskpärasuse needus ja täitumatud püüdlused muudavad inimese hullult kurjaks ja kibestunuks.

Väide.
Naised on kurjusele (hullusele) vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed.

Tõestus.
Ma ei väida, et naised on meestest enam ohustatud ning mehed on a priori keskpärasusest üle lihtsalt sellepärast, et neil on vastav sugu. Küll aga väidan, et sellise „reha“ otsa astuvad pigem naised kui mehed.
Naised on ühel või teisel põhjusel viletsamad nii humanitaar- kui reaalteadustes. On läbi ajaloo olnud. Üldiselt. Mõned tipud välja arvatud muidugi. Sellest poleks midagi, aga see teeb naised agresiivseks. Nad tahaksid ja võiksid olla sama head kui mehed, aga neid takistab emadus. Nad tahavad kõike. Ja see et nad on pidanud olema „vaid“ eluhoidjad asetab mõne neist liigsele kaitsepositsioonile, mis võib muutuda arutuks agressiooniks. Nad on vastuvõtlikumad ja altimad võitlusele. Mõttetule võitlusele, sest tegelikult ju keegi ei ründa. Naisagressiivsus on sisse poole ründav ja seetõttu ohtlikum ning destruktiivsem. Rünnata tuleb iseennast ja oma tõekspidamisi. Lõhed valikute vahel on sügavamad ja pöördumatumad, kuna enamasti peavad naised 20-ndates eluaastates tegema valiku, kas üks või teine. Või siis mõlemad, aga kumbki pool poleks siis ilmselt perfektne. Lisaks veel kahetsus ühest või teisest loobumisest. Täiuslikkus iseenesest on muidugi küsitava väärtusega. Kes neid piire ikka loob kui naine ehk inimene ise.
Eks ma olin nördinud ikka, kui jõudsin sellisele järeldusele, et naised on kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed, sest peavad valima bioloogilise kella halastamatu käigu ja oma arvatavate intellektuaalsete võimete vahel.
See on naise nõrkus ja tugevus.
Kas kõrge positiooni omamine ühiskonnas, karjääris on sellepärast naise jaoks oluline, et mehed peavad seda oluliseks? Et inimesed üldse peavad oluliseks seda, kuidas teised neid näevad. Võid luua endale kasvõi tuhat institutsiooni ja eeskirja ning nende all ägada, sest oled otsustanud need enda omaks tunnistada. Oma ideaalid loob inimene ise. Kuna naine, vaeseke, on läbi ajaloo ennast pidanud paremaks lastekasvatajaks, paremaks „emaks“, kui meest, siis polegi ju meestel muud teha olnudki kui proovida kätt kõigis muudes asjades, saavutades märkimisväärseid tulemusi. Naised pidid muidugi enne need märkimisväärseid tulemusi saavutavad mehed sünnitama ja kasvatama. See on saanud neile harjumuseks. Sünnitamine on küllalt reeglipärane ja seal midagi enneolematut ning erilist juhtuda ei saa. Mõtlen siin kui pidada silmas kõiki elusolendeid, siis käib sünnitamine ikka ühtemoodi. Samas kui teaduses või kunstis on elujõulised ja imetletumad ikka reegliterikkujad, julged isikud. Need siis saavadki kogu au ja imetluse endale. Keegi ei pane tähele, et mõni naine sai kangelasteoga hakkama: oli rase, sünnitas ja kasvatas. Naistel on puudu austusest? Nii nagu mehedki väärtustavad nad endid teiste hinnangute kaudu. Inimesed on harjunud olema orjad. Inimesed painduvad teineteise järgi. Võtavad üle kellegi väärtushinnangud, jättes tahaplaanile ning tähelepanuta enda soodumused.

Üliinimene – naine.
Miks paljud inimesed tunnevad neil pole piisavalt vabadust, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud? Et nende püüdlused nurjuvad. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole isesisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teistele kuuluvat vara. Aga just kellegi omand inimesed, nii mehed kui ka naised mõlemad ongi, kui nad ei hooli oma tõekspidamistest, vaid sellest, mida peetakse auväärseks ja sobivaks.
Kas need, kes üritavad orjusest vabaneda on üliinimesed, egoistid, maailma loomuliku korraldusega mitte arvestajad?
Maailma loomulik korraldus on: eksisteerivad teatud institutsioonid või tõekspidamised, kas kirjutatult või kirjutamata, mille järgi kõik üritavad joonduda. Praegu on nii, kui naise teemal jätkata, et austusväärne on naisel olla sama tark ja geniaalne kui mees. Meid ähvardab vormiline sookvootide täitmine. Aga kas nii palju väärt naisi on? Või peaks enne formaalselt kohad naistega täitma, küll nad siis üks hetk suudavad. Mida suudavad?
Repliigi korras: öeldagu mulle enne, miks mõne ürituse ajal naistetualetis metsikud järjekorrad, aga meeste omas käivad ainult mõned üksikud mehed? Naised hoiavad ja täidavad välist vormi. Sel pole tähtsust, kas iseenda rahulolu või teistele meeldimiseks. Tõsiasi on tõsiasi ja aega see võtab. Naine peab rohkem jõudma. Aga minut on kõigile sama pikk. Niisiis on naine, kes tahab nii üht kui teist, suures ajahädas, lisaks muudele hädadele. Orjastatud naine. Õnnelikud ja vabad on need, kes tahavad ühte: kas olla ema või kõrgel astmel tunnustatud ühiskonna tegelane.
Vabadus tähendab olla vabastatud teatud asjadest. Max Stirner, egoismiapostel, peab vabadusest, mis on suurema osa anarhistide eesmärgist, etemaks ja väärtuslikumaks üksikisiku tahet. Ta kinnitab, et elu ürgloomus teeb absoluutse vabaduse niikuinii võimatuks. Vaba olla oleks väsitav ja pingutav ning isegi võimatu, kui oled sünnitanud ühe või mitu last. Emana on naine igavesti oma laste külge seotud, mis teeb absoluutse vabaduse võimatuks. Aga tahe võib jääda. Küsimus on, kui kõvasti ja mida tahta.
Igas elus on teatav hirmu võitmise moment, kuigi see võit võib väär ja põhjendamatu olla. Kui on põhjendatud sünnib superinimene-egoist. Egoisti ei tule siin mõista sõnaraamatu tähenduses. Egoism on indiviidi tõdemus oma indiviidiks olemisest. See on arusaam, et ta on ja jääb alati indiviidiks ja kõik oma otsused langetab ta üksi. Tema universumiks saavad ta oma aistingud ja tõlgendused. „Universum on mõõdetav nende aistingute kaudu, tunded on meie jaoks universum. Mõned aistinguist tähendavad teisi indiviide, keda peame, vähem voi rohkem, endisarnasiks. Kuid ükski neist teistest ei ole me ise. Mina seisab eraldi. Mina teadvus, ihad ja rahulolu on unikaalsed, sellesse teised ei sisene.“ 

Kui on jõud, siis on ka tugevus.
Naine on füüsiliselt nõrgem, seega oli ta algul seetõttu „tähtsatest asjadest“ eemale hoitud ja hiljem juba harjumusest alistatud. Kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida. Nõrgem peab enamasti alistuma tugevamale. Kui nii ei ole ja on vastupidi, siis on rollid vahetatud ja nõrgem on nüüd omakorda tugev ning tugev nõrk. Nii lihtne see ongi. Kui naise positsioon tundub vilets, siis on see õigustatud – järelikult on ta nõrgem. Kui ta poleks nõrk, siis oleks ta ju seda ka tõestanud, omades austusväärsemat kohta ühiskonnas.
Kas naise ja üldse inimese jõud võiks seisneda selles, et ta tunnistab oma nõrkust ja katsub seda kompenseerida vastavalt võimalustele? Abiküsimine. Lubada endale õigust ja vabadust olla nõrk ning abi küsida, et olla see läbi tugevam. „Ma ei nõua õiglust; seetõttu ei pea ma möönma ka ühtki. Mida suudan saavutada jõuga, saavutan ma jõuga ja mida ma jõuga ei saa, sellele pole mul õigust, ega ole ennast täis otsimaks lohutust, kõneldes oma kirjutamata õigustest… Olla õigustatud või mitte – see ei puutu minusse; kui olen piisavalt võimas, olen ma volitatud enese poolt ega vaja teiste volitusi või õiguse andmist.“
Iga inimese otseühendus oma jõuga, on tema unikaalne maailmakäsitlus. Jõuga saavutamine, mida suudad saavutada, ei tähenda kõikehaaravat ahnust ja lakkamatut veresauna. Samuti ka mitte jõuga teiste üle valitsemist. Iga inimene kaitseb jõuga oma unikaalsust, saavutades tõelises egoismis eneseteostuse. „Tema, kes hoiab oma ise enda oma, peab arvestama, et teiste tahte puudumine on nende loodud, nagu ka peremehe on loonud teener. Kui alandlikkus lõppeb, saab läbi ka peremeeste aeg.“
Mis saaks feministist, kui ta ütleks lahti vaenlastest ja hirmust olla nõrk. Feminismi määratlen Descartes'i parafraseerides: mind rünnatakse, järelikult olen olemas.
Niisiis, kuigi ma arvan, et naised on tõesti rohkem rõhutud ja orjastatud, kui mehed, ei näe ma siiski põhjust feminismiks. See, et oled naine on paratamatu. Naine peaks endale tunnistama, et ta lähtepositsioon teine kui ülejäänud inimestel. Just! Pigem teine, mitte halvem või viletsam. Pealegi võiks naisi lohutada teadmine, et naiste seas peaks keskmiselt head ja väärtuslikku inimmaterjali rohkem olema, võrreldes meestega. Tippnaisi on ju vähem kui mehi. Kuna mehed ja naised üldiselt ja keskmiselt on ikka võrdsed igatepidi, siis et keskmine väärtus säiliks, on keskmiselt häid naisi rohkem kui mehi. Samas on meeste seas rohkem tippe nii imeinimeste kui ka tõelise rämpsu osas.

Järeldus.
Naise ülesanne või missioon võiks olla naiselikkusest vabaneda. Olla esmalt inimene. Vabaneda rusuvast tundest, et ta on kehvem kui mehed. Minu arvates on naiselikkuse esmane klassifikatsioon enda pidev võrdlemine teistega, meestega. See muudab naise ja üldse inimese väiklaseks, röövides temalt väärtuslikku aega oluliste asjadega tegelemiseks.

Praktika.
Mul on kaks väikest last. Üks sünnitatud 20. eluaastate lõpus ja teine 30-aastasena.
Mul on tunne, et ma ei tegele nendega piisavalt palju. Pole nende jaoks päriselt olemas, kuigi ma nende juures füüsiliselt viibin.
Mul on ambitsioonid, mida ma ikka veel loodan olevat võimetele vastavat.
Mul on idealistlikult ideed ja neile mõtlen ma igal võimalikul juhul.
Mul on ööpäevas 24 tundi.
Mul on suurem unevajadus, kui näiteks mu abikaasal.
Mul on vajadus raha teenida - veel üks ajaraiskaja.

Ma tõesti ei mõista, miks ma raiskan seda üürikest selgusehetke siin kirjutamiseks, selmet ülenaisestuda. Üliinimesestuda. Äkki ma olengi juba kibehull moor,eelkõige naine ja mitte inimene?


.