teisipäev, 1. juuni 2010

PÕLVA JÄRVE ÄÄRES.

Põlva järve ääres on laudtee, mis viib väikse supelrannani. Keset järve on purskkaev ja saareke veidra valguspargiga. Sõitsime järve äärde pärast Uma Pido. Päris hilja oli juba. Ei oleks mõistlik olnud lastega sinna jalutama minna, kuigi Hubert oleks tahtnud. Väga. Saime siiski kokkuleppele, et järgmisel päeval, kui Tallinna hakkame sõitma, siis teeme kindlasti vahepeatuse.
Nii oligi, et suhteliselt soojal pühapäeva pärastlõunal peatusime Põlva järve ääres. Hubert rebis mul käest lahti ja jooksis poisi kombel meist ette. Kaarel Estriga tulid paar sammu taga pool. Hubert oli vast 10 meetrit meist eemal, kui korraga tormas tema poole suur hundikoer. Koera perenaine oli kindlasti vähemalt 300 meetrit eemal. Poisike pistus hirmunult karjudes meie poole jooksu. Loomulikult jõudis koer talle silmapilkselt järele. Meil vedas - midagi ei juhtunud. Oli selline noor ja lõbus peni, loomupäraste saagi ründamisinstinktidega.
Probleem on minu jaoks selles ja on üha häirivamaks kasvanud: miks mina ega Kaarel ei tormanud oma last kaitsma?

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

ju te tundsite ära, et koer pole ohtlik. Sellised asjad selguvadki alateadlikult, välgukiirusel. Inimene, suurte koerlastega koos arenenud, on õppinud koerte keelt sama edukalt mõistma, kui koerad inimeste keelt - st vajadusel saab ikka aru.

Kui oleks olnud ikka tajutavalt ohtlik, oleksite te naksti püsti olnud, enne kui ise arugi saanuks.