esmaspäev, 7. juuni 2010

HEA, ET ON. TEGELIKULT JU.

Olen väga rahul, et talv ikkagi lõppes.
Juba ammu muidugi lõppes, aga mu rahulolu ja võidukas üleolek jõleda lume suhtes püsib siiani.
Igal aastal mõnel kevadsuvisel ööl näidatakse mulle und, kuidas ma hommikul ärkan ja avastan aknast välja vaadates, et puudel pole ühtegi lehte, ilm on pruunikas-hall novembrine. Ahastamapanev. Ringutan läbi une meelt heites käsi ja ärkan selle peale üles ning kuulen, kuidas ööbik akna taga laksutab.
Teine "hooajaline" uni esineb septembris sünnipäeva paiku: ma lähen Võrumõisa aias trepist alla ja märkan lumikellukesi. Tõstan pilgu ja näen kevadiselt vohavat taimestikku. Ma olen meeldivalt üllatunud, et see kord on talv vahele jäänud. Igal aastal lasen end petta. Igal aastal luban endale lihtsameelsust. Kuigi teadvustatult, sest tegelikult ma ju tean, et kõik see pikk külm aeg on veel täies ulatuses ees.
Ma tean seda ka kõige õiterohkemal kevadpäeval või lämmataval suvehommikul.
Ainult masendavalt kõledas jaanuaris on lõpp käes. Kõige hullem on nüüd. Edasi läheb ainult paremaks või lõpeb üldse ära. Justkui oleks ootamine kõige parem üldse.
Kus küll õpetatakse olevikus olemist?

Mehest, kes venitab olevikku.

.

Kommentaare ei ole: