pühapäev, 13. juuni 2010

KLAABU. Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

Autor AVO PAISTIK
Lavastaja ANDRES ROOSILEHT
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusika autorid JAAGUP KREEM ja TIIT KIKAS
Mängivad RIHO ROSBERG, ANTI KOBIN ja JEVGENI MOISEENKO või ANDRES ROOSILEHT

On vaikne. Kuskilt kaugusest hakkab kostma mingi fantastiline heli, mis üha tugevneb. Langeb veetilk, millest moodustub pisitillukene muna. Ilmub lind ja istub pärast lühikest arupidamist munale. Lind haub – muna paisub. Kuid varsti kihutab lind minema ja muna jääb teda ümbritseva loodusega üksi. Muna seest kostab kopsimist. Talle tekivad praod ja lõpuks muna puruneb. Nähtavale ilmub väiksem muna, mida trummeldavad kaks pisikest rusikas kätt...
Esietendus 21. aprillil 2010 Nuku- ja Noorsooteatri ovaalsaalis.


Ometi üks etendus Nukuteatris, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei käi teatris; nii palju, kui üldse käin; ainuüksi seetõttu, et leida miskit, mis mulle ei sobi. Kuigi minu meelelaadi ja isikuomaduste - pessimistlik, nördinud, kibestunud - võiks isegi seda eeldada. Nalja pärast.
Paistiku vildika(?)joonistused (Kessu) ja maalid on puhaste värvidega. Sellest need toored värvid kujunduses? Ah, lõpuks on kõik ikka üks "maitseasi" absoluutse tõeta.


Võib-olla just nimetatud eripärade tõttu ei imponeeri mulle rõhutatult optimistlikud krell-toonid. Ma mõtlen ainult: ere, ere, ere! Mitte ühtki murtud värvi. Kuna Britt Urbla Kelleri kujundus on niikuinii üksühene (kuidas teisiti - ei ole ju võimalik ega tarvidustki nii kindlat märki nagu Klaabu redisainida), siis oleks võinud ju olla ka väheke akvarelsem ja amorfsem. Klaabu film ju selline on, kuigi Avo Paistiku vildikapildid ja maalid on just küllalt puhaste värvidega. Ikka tunduvad sümpaatsed. 
Äkki Nukuteatri Klaabu kujunduses häiris mind teatud räpakus? Mitte erksad toonid. Liimijäljed ja lihvimata lõikejooned on nii silmatorkavad, et hüppavad laksti silma ja ma ei suudagi muud jälgida. Muuseas, lavastatud oli etendus kronoloogiliselt klappivalt multifilmiga, aga 3 korda pikemaks venitatud. Isegi tigu öösel eesplaanis läbi  roomamas. Ainult, et see tigu viskas kostüümi seljast veel enne, kui ta päris "kulisside" vahele jõudis. Aga lapsed ju märkavad selliseid apsakaid (kui seda veaks nimetadagi), rääkimata vanainimestest, kes niikuinii juba on oma pettumuse leidnud. Hubertile jäi tigu väga hästi meelde ja inimteost me ka pärast põhiliselt vestlesime. "Kes see oli?" "Miks onu seal sees oli?"  "Kas onul oli raske roomata?" "Kas tal olid augud sees?" Segane värk poisikesele, millest iseenesest ei ole midagi - peab siis kõik nii ära jahvatatud olema! Peaasi, et mõte liigub. Ega tema ju "kunstilistest formaalsetest täpsusest" hooli. Lapse jaoks on oluline, et oleks millegi üle juurelda. Ses mõttes võib lastele näidata mida tahes. Tänulikud süütud vastuvõtjad nagu nad on.
Mind, kõikenäinut häiris aga väga Nukuteatri etenduse mannetu koopia '79. aasta Tallinfilmist "Klaabu" joonistatud kahemõõtmelisest võluvast maailmast. Vägevusest ja füüsilisest sügavusest jäi puudu, mis on teatrietenuse puhul imelik, kuna vahendeid selleks peaks ju metsikult olema erinevalt joonisfilmist. Vaimse sügavuse puudumise võib ajada ka selle süüks näiteks, et polnud Grünbergi kosmilist muusikat taustaks. 
Ma ei tea ka võib-olla on nii, et kui üks asi on nii terviklikult valmis, siis pole põhjust sellest versioone treida.
PS. Vaatama tasub ikka minna.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

mäletan seda kaunilt melanhoolset multikat, õigemini oli neid mitu? ja oluline osa oligi sellest muusika.
paistiku pildid meeldivad teatud meelelaadiga inimestele, mind teevad nad kah skeptiliseks.
aga lastele võib näidata misiganes teatrit, sest nähtu yle arutlemine on kindlustatud. see on inimeseks saamise oluline osa.