pühapäev, 20. juuni 2010

ÖÖ VASTU 20. JUUNIT.

Vanaisa kaevas betoonist aiaposti ümber maad. Ma ei mõistnud, miks tal seda vaja oli. Tema ise oli täiesti kindel, et see on vältimatu ja edasilükkamatu toiming. Tohutult palav ilm. Näen aknast, kuidas ta korraga tõstab käed justkui abi kutsudes üles ning vajub siis värskelt tuhnitud mullale kokku. Torman kiiresti trepist alla, majast välja tema juurde. Olen kindel, et ta on surnud. Ta ongi väga tõenäoliselt - ei hinga ja pulssi pole.
Kutsun kiirabi. Kohe, kui saan teate edastatud, teeb vanaisa silmad lahti. Ta on täiesti toibunud. Ma naeran hüsteriliselt, aga kindlasti õnnelikult ja vabanenult. Aga vanaisa on pahane. Nagu ta mõnikord oli, kui ta meist "noortest" aru ei saanud ja väsimusest kerkinud pahameelt tundis. Mõnikord oli mulle, "noorele", tema pahameel samuti solvav, sest tegelikult me ju keegi ei arvanud, et ta "niikuinii ei saa aru ja temaga pole mõtet rääkida". Ikka ju püüdsime võimalikut lihtsalt tänapäeva imevigureid  talle lihtsamaks ja omasemaks teha.
Nagu praegugi. Ta oli pahane ja solvunud minu rõõmu pärast. Ma tegelikult mõistsin, et ta on väsinud ja ei jõua. Samas ei suutnud taltsutada kergendust, et paratamatu hetk ei ole veel käes. Nii nagu päris elus ei suutnud ma talle tihtilugu ennast arusaadavaks teha, ei õnnestunud mul see ka unes. Ta lihtsalt ei tahtnud aru saada. Võib-olla oli ta juba liiga väsinud selleks.
Vanaisa oleks täna saanud 91-aastaseks.

Kommentaare ei ole: