pühapäev, 20. juuni 2010

ÖÖ VASTU 20. JUUNIT.

Vanaisa kaevas betoonist aiaposti ümber maad. Ma ei mõistnud, miks tal seda vaja oli. Tema ise oli täiesti kindel, et see on vältimatu ja edasilükkamatu toiming. Tohutult palav ilm. Näen aknast, kuidas ta korraga tõstab käed justkui abi kutsudes üles ning vajub siis värskelt tuhnitud mullale kokku. Torman kiiresti trepist alla, majast välja tema juurde. Olen kindel, et ta on surnud. Ta ongi väga tõenäoliselt - ei hinga ja pulssi pole.
Kutsun kiirabi. Kohe, kui saan teate edastatud, teeb vanaisa silmad lahti. Ta on täiesti toibunud. Ma naeran hüsteriliselt, aga kindlasti õnnelikult ja vabanenult. Aga vanaisa on pahane. Nagu ta mõnikord oli, kui ta meist "noortest" aru ei saanud ja väsimusest kerkinud pahameelt tundis. Mõnikord oli mulle, "noorele", tema pahameel samuti solvav, sest tegelikult me ju keegi ei arvanud, et ta "niikuinii ei saa aru ja temaga pole mõtet rääkida". Ikka ju püüdsime võimalikut lihtsalt tänapäeva imevigureid  talle lihtsamaks ja omasemaks teha.
Nagu praegugi. Ta oli pahane ja solvunud minu rõõmu pärast. Ma tegelikult mõistsin, et ta on väsinud ja ei jõua. Samas ei suutnud taltsutada kergendust, et paratamatu hetk ei ole veel käes. Nii nagu päris elus ei suutnud ma talle tihtilugu ennast arusaadavaks teha, ei õnnestunud mul see ka unes. Ta lihtsalt ei tahtnud aru saada. Võib-olla oli ta juba liiga väsinud selleks.
Vanaisa oleks täna saanud 91-aastaseks.

esmaspäev, 14. juuni 2010

LAPSEPÕLVE "VÄIKESED" HIRMUD.

2-aastase Estri suurimad hirmud on:
1) igapäev (Ester on sellele sõnade ühendi muutnud mingiks õudseks koletiseks. Ei oska öelda, kas oleme liiga palju rääkinud, kuidas iga päev midagi juhtub. Igal juhul ei kasuta ta väljendit määratlemaks aega, vaid kedagi hirmsat isikut.),
2) kananahk (Sarnane eelmisele, aga mitte nii õudne. Aitab ohjeldada Estri nudisti kalduvusi.),
3) Brezhnev (Kunagi väga ammu lõikasin "Noorusest" Brezhnevi pildi välja ja kleepisin miskipärast Võrumõisas seinale. On selline pime nurk kardina taga. Muuseas, Brezhnevi pildi all on Riho Sibul Ulthima Thulega. Mine võta kinni selline jabur kompositsioon, aga ma olin väga noor ka siis veel.),

4) vanniminek (Täiesti arusaamatu. Umbes kuni aastaseks saamiseni ta jumaldas igasugu veeprotseduure. Aga siis korraga muutus kõik. Ma ei suuda fikseerida murdepunkti. Õnneks kausis plötserdada ikka meeldib, nii et läbi häda saab puhtaks ka.)

pühapäev, 13. juuni 2010

KLAABU. Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

Autor AVO PAISTIK
Lavastaja ANDRES ROOSILEHT
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusika autorid JAAGUP KREEM ja TIIT KIKAS
Mängivad RIHO ROSBERG, ANTI KOBIN ja JEVGENI MOISEENKO või ANDRES ROOSILEHT

On vaikne. Kuskilt kaugusest hakkab kostma mingi fantastiline heli, mis üha tugevneb. Langeb veetilk, millest moodustub pisitillukene muna. Ilmub lind ja istub pärast lühikest arupidamist munale. Lind haub – muna paisub. Kuid varsti kihutab lind minema ja muna jääb teda ümbritseva loodusega üksi. Muna seest kostab kopsimist. Talle tekivad praod ja lõpuks muna puruneb. Nähtavale ilmub väiksem muna, mida trummeldavad kaks pisikest rusikas kätt...
Esietendus 21. aprillil 2010 Nuku- ja Noorsooteatri ovaalsaalis.


Ometi üks etendus Nukuteatris, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei käi teatris; nii palju, kui üldse käin; ainuüksi seetõttu, et leida miskit, mis mulle ei sobi. Kuigi minu meelelaadi ja isikuomaduste - pessimistlik, nördinud, kibestunud - võiks isegi seda eeldada. Nalja pärast.
Paistiku vildika(?)joonistused (Kessu) ja maalid on puhaste värvidega. Sellest need toored värvid kujunduses? Ah, lõpuks on kõik ikka üks "maitseasi" absoluutse tõeta.


Võib-olla just nimetatud eripärade tõttu ei imponeeri mulle rõhutatult optimistlikud krell-toonid. Ma mõtlen ainult: ere, ere, ere! Mitte ühtki murtud värvi. Kuna Britt Urbla Kelleri kujundus on niikuinii üksühene (kuidas teisiti - ei ole ju võimalik ega tarvidustki nii kindlat märki nagu Klaabu redisainida), siis oleks võinud ju olla ka väheke akvarelsem ja amorfsem. Klaabu film ju selline on, kuigi Avo Paistiku vildikapildid ja maalid on just küllalt puhaste värvidega. Ikka tunduvad sümpaatsed. 
Äkki Nukuteatri Klaabu kujunduses häiris mind teatud räpakus? Mitte erksad toonid. Liimijäljed ja lihvimata lõikejooned on nii silmatorkavad, et hüppavad laksti silma ja ma ei suudagi muud jälgida. Muuseas, lavastatud oli etendus kronoloogiliselt klappivalt multifilmiga, aga 3 korda pikemaks venitatud. Isegi tigu öösel eesplaanis läbi  roomamas. Ainult, et see tigu viskas kostüümi seljast veel enne, kui ta päris "kulisside" vahele jõudis. Aga lapsed ju märkavad selliseid apsakaid (kui seda veaks nimetadagi), rääkimata vanainimestest, kes niikuinii juba on oma pettumuse leidnud. Hubertile jäi tigu väga hästi meelde ja inimteost me ka pärast põhiliselt vestlesime. "Kes see oli?" "Miks onu seal sees oli?"  "Kas onul oli raske roomata?" "Kas tal olid augud sees?" Segane värk poisikesele, millest iseenesest ei ole midagi - peab siis kõik nii ära jahvatatud olema! Peaasi, et mõte liigub. Ega tema ju "kunstilistest formaalsetest täpsusest" hooli. Lapse jaoks on oluline, et oleks millegi üle juurelda. Ses mõttes võib lastele näidata mida tahes. Tänulikud süütud vastuvõtjad nagu nad on.
Mind, kõikenäinut häiris aga väga Nukuteatri etenduse mannetu koopia '79. aasta Tallinfilmist "Klaabu" joonistatud kahemõõtmelisest võluvast maailmast. Vägevusest ja füüsilisest sügavusest jäi puudu, mis on teatrietenuse puhul imelik, kuna vahendeid selleks peaks ju metsikult olema erinevalt joonisfilmist. Vaimse sügavuse puudumise võib ajada ka selle süüks näiteks, et polnud Grünbergi kosmilist muusikat taustaks. 
Ma ei tea ka võib-olla on nii, et kui üks asi on nii terviklikult valmis, siis pole põhjust sellest versioone treida.
PS. Vaatama tasub ikka minna.

laupäev, 12. juuni 2010

kolmapäev, 9. juuni 2010

TUHANDED ON NÖRDINUD, AGA MILJONID SAAB IKKA TEMA. RAISK.

Mõte sellest, et paks kulutab miljoneid ei-tea-millele, aga võtab raha ei-tea-kust, nörritab mind kõvasti. Ja ma ei mõtle ainult absurdset parkimiskorraldust, aga ta ju võtab kiusata ka lasteaialaste vanemaid. See on nii kuradi silmakirjalik!
Tegelikult peaks just minusugused "keskmised" saama neid valida ja ennast esindama kutsuda.
Ma ei ütle muidugi mitte midagi uut. Lihtsalt kõik see värk puutus mind täna väga isiklikult ja sundis sõna võtma. 

esmaspäev, 7. juuni 2010

HEA, ET ON. TEGELIKULT JU.

Olen väga rahul, et talv ikkagi lõppes.
Juba ammu muidugi lõppes, aga mu rahulolu ja võidukas üleolek jõleda lume suhtes püsib siiani.
Igal aastal mõnel kevadsuvisel ööl näidatakse mulle und, kuidas ma hommikul ärkan ja avastan aknast välja vaadates, et puudel pole ühtegi lehte, ilm on pruunikas-hall novembrine. Ahastamapanev. Ringutan läbi une meelt heites käsi ja ärkan selle peale üles ning kuulen, kuidas ööbik akna taga laksutab.
Teine "hooajaline" uni esineb septembris sünnipäeva paiku: ma lähen Võrumõisa aias trepist alla ja märkan lumikellukesi. Tõstan pilgu ja näen kevadiselt vohavat taimestikku. Ma olen meeldivalt üllatunud, et see kord on talv vahele jäänud. Igal aastal lasen end petta. Igal aastal luban endale lihtsameelsust. Kuigi teadvustatult, sest tegelikult ma ju tean, et kõik see pikk külm aeg on veel täies ulatuses ees.
Ma tean seda ka kõige õiterohkemal kevadpäeval või lämmataval suvehommikul.
Ainult masendavalt kõledas jaanuaris on lõpp käes. Kõige hullem on nüüd. Edasi läheb ainult paremaks või lõpeb üldse ära. Justkui oleks ootamine kõige parem üldse.
Kus küll õpetatakse olevikus olemist?

Mehest, kes venitab olevikku.

.

neljapäev, 3. juuni 2010

KÕIGEST HOOLIMATA....

... olen ma ikkagi nii kohutavalt peaaegu mittetöölkäiv.

kolmapäev, 2. juuni 2010

KÄESOLEV AEG JA SITUATSIOON, MIS TINGISID OLEMASOLEVA OLUKORRA.

Nüüd mul on magistrikraad. Cum laude.
Jah, mul on hea meel. Et läbi sai ja et kõrgelt hinnati. Ma oleks tahtnud vanaisale helistada.
Aga eile oleks ma peaaegu ühe naise alla ajanud...
Tipptunni ajal oli vaja sooritada kaherealiselt  teelt vasakpööre ühesuunalisele kaherajalisele peateele. Vahetult enne peateed oli "sebra". Mõlemal read oli autosid tihkelt täis, ka ülekäigurada. Mina olin üks kahest esimesest pöörajast. Vahtisin pingsalt paremale, et kiirelt pöörata ja mitte teistele jalgu jääda. "Libistasin sidurit" ja pilk oli ikka paremal. Nüüd saab pöörata!
Viimasel hetkel jõudsin pidurit vajutada... Viimasel hetkel jõudis see naine mu auto eest ära hüpata... Oli hakanud seisvate autode vahel teed ületama...
Mis oleks võinud juhtuda. Mis oleks võinud juhtuda. Mis oleks võinud juhtuda.
Aga ei juhtunud.
Moraal:
1. Kui asud teed ületama, leia kontakt juhiga.
2. Ära neela antidepressandi kapslit enne rooli istumist.
3. Ära üldse juhi autot ja käi jala. Aga ettevaatlikult, muidugi.


teisipäev, 1. juuni 2010

PÕLVA JÄRVE ÄÄRES.

Põlva järve ääres on laudtee, mis viib väikse supelrannani. Keset järve on purskkaev ja saareke veidra valguspargiga. Sõitsime järve äärde pärast Uma Pido. Päris hilja oli juba. Ei oleks mõistlik olnud lastega sinna jalutama minna, kuigi Hubert oleks tahtnud. Väga. Saime siiski kokkuleppele, et järgmisel päeval, kui Tallinna hakkame sõitma, siis teeme kindlasti vahepeatuse.
Nii oligi, et suhteliselt soojal pühapäeva pärastlõunal peatusime Põlva järve ääres. Hubert rebis mul käest lahti ja jooksis poisi kombel meist ette. Kaarel Estriga tulid paar sammu taga pool. Hubert oli vast 10 meetrit meist eemal, kui korraga tormas tema poole suur hundikoer. Koera perenaine oli kindlasti vähemalt 300 meetrit eemal. Poisike pistus hirmunult karjudes meie poole jooksu. Loomulikult jõudis koer talle silmapilkselt järele. Meil vedas - midagi ei juhtunud. Oli selline noor ja lõbus peni, loomupäraste saagi ründamisinstinktidega.
Probleem on minu jaoks selles ja on üha häirivamaks kasvanud: miks mina ega Kaarel ei tormanud oma last kaitsma?