kolmapäev, 26. mai 2010

VURR-VURR VURRKANN. Nukuteatris.

Autor ja lavastaja HELLE LAAS
Kunstnik LUULE KANGUR
Mängivad LIIVIKA HANSTIN ja ANTI KOBIN

TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!
Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.
Sihtgrupp: 1-3aastased lapsed.


















See oli Estri teine ametlik teatrietendus. Käisime 8.aprillil. Mäletan seda päeva kena-kevadisena. Päike paistis ja kuigi maikuise helerohelise jaoks oli veel liiga vara, siis selle värvispektri puudujäägi kompenseeris etenduse värske rohelisus. Jälle lapitehnika ja kodune käsitööhõng, mis mulle nii väga meeldib. 
Kõik hakkab vurrina keerlema ümber vastsündinu. Eelkõige muidugi värsked vanemad. Põhinali noortele vanematele, mis ikka ja jälle hästi töötab. 
Ema ja Isa häälitsetad kenasti ja väikelaste meeliköitvalt. Ready-made tarbeesemed, enamasti trafaretne titekraam, saavad elu sisse ja sunnivad jälgima. Mõnikord isegi nii palju, et oma lapse silmas pidamine ununeb ära. Ester istub või seisab mul süles. Sattusime peaaegu viimasesse ritta ja ovaalsaalis kallakut pole ju. Kuigi enamasti käib mäng siiski nii kõrgel, et ka tagumise rea lapsukesed näevad vaevata. Niisiis, üks hetk ma Estrit ei jälgi, Ester ei jälgi etendust ja hakkab eesistuvat isa jalaga toksima. Mina vaatan suure huviga näitlejate "lutimänge". Kaks lutti on - üks on Ema suus, teine Isal. Alles siis saan mahti teda keelata, kui eesistuv isa juba väga ebamugavalt end tunneb. Aga üldiselt suudavad kõik lapsed, kellest enamus on Estrist nooremad etendust hästi jälgida ja nihelemist väga pole. Mõne etenduse puhul lihtsalt on, aga praegu on kõik hästi - midagi ei veni. Tublid näitlejad ka. Pingutavad, et lastele meeldida ja nende tähelepanu hoida.  
Ehe näide, kuidas kokkuhoidlikult ja säästlikult head asja teha.
Soovitan!

Kommentaare ei ole: