esmaspäev, 24. mai 2010

VARES VILLEM. Nukuteatris.















EKSISTENTSIALISMI ALGKURSUS.
Käisime etendust vaatamas juba 20.märtsil, aga alles praegu võtan ette sellest kirjutamise. Arvan, et õigustatult, kuna just selliseid lasteetendusi ma sooviksin, et mu lapsed vaataksid.
Mina jäin rahule nii Rosita Raua sooja ja peene käsitöö hõngulise kujundusega (ma muidugi ei pea teatrikunstnike käsitöölisteks...), kui ka Henno Käo (mis on Sauteri osa?) teksti ja Reeda Tootsi tervikuks ühendamisega. Aga Hubert...
Küsisin Hubertilt pärast etendust: "Mis seal juhtus?" Poisike ei mäletanud mitte midagi. Ta keeldus etendusest  rääkimast. Nõutas aga pulgakommi, mis sai talle lubatud, et ta üldse oleks nõus teatrisse tulema. Aga olen nõus kultuuritarbimise harjumust kujundama olgu või suhkruplönni hinnaga.
Ka pärast, kui sünnipäevalised tulid ja küsisid teatri kohta, ei soostunud ta midagi sellest rääkima. Kinnitas ainult, et ei mäletavat midagi. Ainult Kalmerile ütles, et seal oli üks uss. Oli või? Praegu juba ei meenu mulle enam, kas oli just uss või mõni muu loom, kellest Hubert rääkis? 
Kunagi üsna hiljuti, paar nädalat tagasi, hakkas Hubert järsku vares Villemist rääkima. Täiesti ise korjas teema üles. Et kuidas vares muna seest tuli ja kuidas pärast, kui ta koju jõudis oli pesas uus muna ja kes sealt välja peaks tulema. Muuseas, vares Villemi vanemad kujutasid värskeid ja noori lapsevanemaid, kes unistasid ühisest ajaveetmisest ja selle hea õnne korral ka täide said viia. Vahepala saalis istuvatele lapsevanematele, kes said võimaluse peeglisse vaadata ja enda üle pisut muiata. Natuke leierdatud nali küll minu jaoks, aga eks uusi lapsevanemaid tuleb üha peale - kõigi üldjoontes samad mured ja soovid.
See eest toimub genialne peegeldus siis, kui vares Villem ükskord maailma lõppu jõuab. Maailma lõpus ongi peegel. Maailma lõpus võib aru saada, et tegelikult ongi kogu maailm subjekt ise. Mina - see on universum.
Ja need imeilusad enesekesksed hirved, kellesse silmapilkselt armuda; snoobid, kuid eluohtlikud rebased ja veel muud arhetüüpsete omadustega elukad, kes mulle praegu enam meelde ei tule, on tegelikult vaid suhtumise küsimus ja isiksuse peegeldus, millest enda kohta midagi teada saada ja see läbi areneda ja jõuda maailma lõppu.
Ei, pole põhjust arvata nagu ma arvaks, et 4-aastane laps nii mõtleb. Kindlasti mitte. See, mis ma praegu ütlesin, peaks väljendama seda kõike enesestmõistetavat ja sõnul seletamatut, mis iga inimesega juhtub, on alati juhtunud ja jääb juhtuma, ajal, mil ta sünnib, elab ja sureb. Juhhei, olengi jälle otsaga surma juures väljas... Selline metafüüsika. Lihtne ja tabav.
Lugu kõige olulisematest asjadest, mis iga väikest põngerjat pead murdma panevad, ja mille kohta ei oska vanematelt alati küsidagi. Ei tea väike vigurvänt neid õigeid sõnu. Mis on maailma lõpus? Öeldakse, et taevas - universum - on lõputu, aga nii ei saa see ju olla! Võib-olla on lõpus suur sein? Jah, aga mis on siis selle seina taga? Millal sai maailm alguse? Ja kuidas? Villem otsib vastuseid ja maailma otsa ja algust. Leiab üles ka. Vares Villemi näitemäng annab esimesed arusaamised elu ja maailma relatiivsusest ja eksistentsiaalsetest küsimustest keerulisi sõnu kasutamata. Tule koos lapsega Vares Villemi vigurlende vaatama ja tuleta meelde, kus asub maailma algus ja lõpp.

Kommentaare ei ole: