esmaspäev, 24. mai 2010

MUINASJUTT VÕÕRASTÜTREST.

Lugesin Hubertil muinasjuttu Mustast ja Valgest Karolinest. Valge oli võõrastütar ja kasuema teda ei sallinud. Selle asemel, et võõrastütar lihtsalt minema saata, otsib eit võimalust teda tappa. Et liiga ilus tüdruk võrreldes oma tütrega. Õnneks on inetu kasuõde kuldse südamega ja päästab oma armastatud poolõe alati ära. Lõpuks saavad mõlemad õed õnnelikult võrdsetena koos elada.
Hubert hakkas mõtisklema kasulaste ja -vanemate üle. Arutasime pikalt, kuidas ja mis. Lõpuks küsis, kas ma ei tahaks endale kasutütart. Vastasin, et mulle ei antaks, et meil poleks võimalik kasulast võtta. "Kas sa tahaks, et meil oleks üks võõraslaps peres?" uurisin. Lootsin vastuseks midagi vaimus: tore on, kui on palju lapsi, siis on huvitav mängida või muud sellist. Aga sain vastuseks hoopis midagi ootamatut ja isegi ehmatavat.
"Tahaks küll. Siis sa saaksid ta ära tappa."
Tjah. 

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

Ma pakun, et lapse fantaasias läheks lugu edasi nii, et tema saaks kasuvenna või -õe ära päästa siis. :) Nagu muinasjutus.