reede, 21. mai 2010

MINU VÄIKESED SOLVUMISED SUURES MAAILMAS JA LÕPUTUS IGAVIKUS.

Astusime Hubertiga trammi ja istusime kahele vabale kohale, mis trammi ees otsas paistis. Teisi vabu kohti oli ka veel. Rääkisime juttu ja eriti ringi ei vahtinud. Iseäranis ei vaadanud ma selja taha. Kas oleks pidanud? Jah, kindlasti, selgus siis, kui trammist väljuma hakkasime ja üks maadam mulle märkuse tegi: "Vanasti  meie võtsime küll oma lapsed trammis sülle ja lasime vanainimese istuma."
Kohutavalt solvas, sest ma pakun alati istet vanadele ja muudele väetitele. Praegusel juhul, esiteks, ta seisis meie selja taga ja nagu öeldud, ma ei vahtinud trammis istetsoovijaid otsides ringi ja jälginud, kuidas trammis kohtade täituvusega lood on. Teiseks, oleks võinud ju sõidu ajal minult küsida. Kasvõi etteheitvalt nihkuda mu silma alla. Küllap ma oleks taibanud, mida teha. Aga tema kätsatas ja tänitas pärast, kui enam niikuinni midagi teha polnud. Kolmandaks, tegemist oli kena priske naisterahvaga (ei hingeldanud ega midagi). Ma oleks arvanud talle aastaid viiekümne-kuukümne ringis. Selliseid naisi, aga pean küllalt kõbusaks ja kindlasti mitte vanaeitedeks.
Arvan, et sellise inimesena on hea ning lihtne elada. Sa arvad, et sa oled nii suur, tähtis ja tähelepanuväärne. Kõik peaks sind märkama ja tajuma ka suurelt distantsilt. Kasvõi astraalkeha või midagi sellist. Ja, mis peamine: sinuga tuleb ARVESTADA. A priori.
Mäletan, et ma olin selline umbes 17-aastaselt. Küll mul oli siis lihtne! Ei tulnud pähegi endas kahelda ja kõik mul õnnestus ka kõik mängleva kergusega. Lihtsalt ego oli kena priske mul tol korral. Kõik said sellest kohe aru või mul polnud aega märgata neid, kes must nii hästi ei arvanud kui ma ise.

Kommentaare ei ole: