neljapäev, 27. mai 2010

KUMÕRAGA NÜHKA PALLÄST?

Kuna Võrus ühtki arvestatavalt niitvat niidukit pole ja vanaisa ka enam niitmisega ei tegele, siis võib hein vabalt vohada. Kasvab, mis hirmus. Iga kõrre otsas tuhat puuki varitsemas. Ainult Karin on mõnest käidavamast kohast aiakääridega näksinud ja mehhaanilise niidukiga nüsinud. Sama hästi võiks muidugi ka küünekääridega juukseid lõigata....
Ma ei mõista, miks on vikat nii hästi ära unustatud? Otsisin vanaisa vikati üles ja niitsin ilmatu suure lahmaka heina maha küllalt lühikese aja jooksul. Talumatu tärisemise ja värisemiseta.





















Tore riist. Tugev ja õigustatud sümboolne tähendus boonusena kaasas.

.

kolmapäev, 26. mai 2010

VURR-VURR VURRKANN. Nukuteatris.

Autor ja lavastaja HELLE LAAS
Kunstnik LUULE KANGUR
Mängivad LIIVIKA HANSTIN ja ANTI KOBIN

TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!
Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.
Sihtgrupp: 1-3aastased lapsed.


















See oli Estri teine ametlik teatrietendus. Käisime 8.aprillil. Mäletan seda päeva kena-kevadisena. Päike paistis ja kuigi maikuise helerohelise jaoks oli veel liiga vara, siis selle värvispektri puudujäägi kompenseeris etenduse värske rohelisus. Jälle lapitehnika ja kodune käsitööhõng, mis mulle nii väga meeldib. 
Kõik hakkab vurrina keerlema ümber vastsündinu. Eelkõige muidugi värsked vanemad. Põhinali noortele vanematele, mis ikka ja jälle hästi töötab. 
Ema ja Isa häälitsetad kenasti ja väikelaste meeliköitvalt. Ready-made tarbeesemed, enamasti trafaretne titekraam, saavad elu sisse ja sunnivad jälgima. Mõnikord isegi nii palju, et oma lapse silmas pidamine ununeb ära. Ester istub või seisab mul süles. Sattusime peaaegu viimasesse ritta ja ovaalsaalis kallakut pole ju. Kuigi enamasti käib mäng siiski nii kõrgel, et ka tagumise rea lapsukesed näevad vaevata. Niisiis, üks hetk ma Estrit ei jälgi, Ester ei jälgi etendust ja hakkab eesistuvat isa jalaga toksima. Mina vaatan suure huviga näitlejate "lutimänge". Kaks lutti on - üks on Ema suus, teine Isal. Alles siis saan mahti teda keelata, kui eesistuv isa juba väga ebamugavalt end tunneb. Aga üldiselt suudavad kõik lapsed, kellest enamus on Estrist nooremad etendust hästi jälgida ja nihelemist väga pole. Mõne etenduse puhul lihtsalt on, aga praegu on kõik hästi - midagi ei veni. Tublid näitlejad ka. Pingutavad, et lastele meeldida ja nende tähelepanu hoida.  
Ehe näide, kuidas kokkuhoidlikult ja säästlikult head asja teha.
Soovitan!

esmaspäev, 24. mai 2010

MUINASJUTT VÕÕRASTÜTREST.

Lugesin Hubertil muinasjuttu Mustast ja Valgest Karolinest. Valge oli võõrastütar ja kasuema teda ei sallinud. Selle asemel, et võõrastütar lihtsalt minema saata, otsib eit võimalust teda tappa. Et liiga ilus tüdruk võrreldes oma tütrega. Õnneks on inetu kasuõde kuldse südamega ja päästab oma armastatud poolõe alati ära. Lõpuks saavad mõlemad õed õnnelikult võrdsetena koos elada.
Hubert hakkas mõtisklema kasulaste ja -vanemate üle. Arutasime pikalt, kuidas ja mis. Lõpuks küsis, kas ma ei tahaks endale kasutütart. Vastasin, et mulle ei antaks, et meil poleks võimalik kasulast võtta. "Kas sa tahaks, et meil oleks üks võõraslaps peres?" uurisin. Lootsin vastuseks midagi vaimus: tore on, kui on palju lapsi, siis on huvitav mängida või muud sellist. Aga sain vastuseks hoopis midagi ootamatut ja isegi ehmatavat.
"Tahaks küll. Siis sa saaksid ta ära tappa."
Tjah. 

VARES VILLEM. Nukuteatris.















EKSISTENTSIALISMI ALGKURSUS.
Käisime etendust vaatamas juba 20.märtsil, aga alles praegu võtan ette sellest kirjutamise. Arvan, et õigustatult, kuna just selliseid lasteetendusi ma sooviksin, et mu lapsed vaataksid.
Mina jäin rahule nii Rosita Raua sooja ja peene käsitöö hõngulise kujundusega (ma muidugi ei pea teatrikunstnike käsitöölisteks...), kui ka Henno Käo (mis on Sauteri osa?) teksti ja Reeda Tootsi tervikuks ühendamisega. Aga Hubert...
Küsisin Hubertilt pärast etendust: "Mis seal juhtus?" Poisike ei mäletanud mitte midagi. Ta keeldus etendusest  rääkimast. Nõutas aga pulgakommi, mis sai talle lubatud, et ta üldse oleks nõus teatrisse tulema. Aga olen nõus kultuuritarbimise harjumust kujundama olgu või suhkruplönni hinnaga.
Ka pärast, kui sünnipäevalised tulid ja küsisid teatri kohta, ei soostunud ta midagi sellest rääkima. Kinnitas ainult, et ei mäletavat midagi. Ainult Kalmerile ütles, et seal oli üks uss. Oli või? Praegu juba ei meenu mulle enam, kas oli just uss või mõni muu loom, kellest Hubert rääkis? 
Kunagi üsna hiljuti, paar nädalat tagasi, hakkas Hubert järsku vares Villemist rääkima. Täiesti ise korjas teema üles. Et kuidas vares muna seest tuli ja kuidas pärast, kui ta koju jõudis oli pesas uus muna ja kes sealt välja peaks tulema. Muuseas, vares Villemi vanemad kujutasid värskeid ja noori lapsevanemaid, kes unistasid ühisest ajaveetmisest ja selle hea õnne korral ka täide said viia. Vahepala saalis istuvatele lapsevanematele, kes said võimaluse peeglisse vaadata ja enda üle pisut muiata. Natuke leierdatud nali küll minu jaoks, aga eks uusi lapsevanemaid tuleb üha peale - kõigi üldjoontes samad mured ja soovid.
See eest toimub genialne peegeldus siis, kui vares Villem ükskord maailma lõppu jõuab. Maailma lõpus ongi peegel. Maailma lõpus võib aru saada, et tegelikult ongi kogu maailm subjekt ise. Mina - see on universum.
Ja need imeilusad enesekesksed hirved, kellesse silmapilkselt armuda; snoobid, kuid eluohtlikud rebased ja veel muud arhetüüpsete omadustega elukad, kes mulle praegu enam meelde ei tule, on tegelikult vaid suhtumise küsimus ja isiksuse peegeldus, millest enda kohta midagi teada saada ja see läbi areneda ja jõuda maailma lõppu.
Ei, pole põhjust arvata nagu ma arvaks, et 4-aastane laps nii mõtleb. Kindlasti mitte. See, mis ma praegu ütlesin, peaks väljendama seda kõike enesestmõistetavat ja sõnul seletamatut, mis iga inimesega juhtub, on alati juhtunud ja jääb juhtuma, ajal, mil ta sünnib, elab ja sureb. Juhhei, olengi jälle otsaga surma juures väljas... Selline metafüüsika. Lihtne ja tabav.
Lugu kõige olulisematest asjadest, mis iga väikest põngerjat pead murdma panevad, ja mille kohta ei oska vanematelt alati küsidagi. Ei tea väike vigurvänt neid õigeid sõnu. Mis on maailma lõpus? Öeldakse, et taevas - universum - on lõputu, aga nii ei saa see ju olla! Võib-olla on lõpus suur sein? Jah, aga mis on siis selle seina taga? Millal sai maailm alguse? Ja kuidas? Villem otsib vastuseid ja maailma otsa ja algust. Leiab üles ka. Vares Villemi näitemäng annab esimesed arusaamised elu ja maailma relatiivsusest ja eksistentsiaalsetest küsimustest keerulisi sõnu kasutamata. Tule koos lapsega Vares Villemi vigurlende vaatama ja tuleta meelde, kus asub maailma algus ja lõpp.

reede, 21. mai 2010

MINU VÄIKESED SOLVUMISED SUURES MAAILMAS JA LÕPUTUS IGAVIKUS.

Astusime Hubertiga trammi ja istusime kahele vabale kohale, mis trammi ees otsas paistis. Teisi vabu kohti oli ka veel. Rääkisime juttu ja eriti ringi ei vahtinud. Iseäranis ei vaadanud ma selja taha. Kas oleks pidanud? Jah, kindlasti, selgus siis, kui trammist väljuma hakkasime ja üks maadam mulle märkuse tegi: "Vanasti  meie võtsime küll oma lapsed trammis sülle ja lasime vanainimese istuma."
Kohutavalt solvas, sest ma pakun alati istet vanadele ja muudele väetitele. Praegusel juhul, esiteks, ta seisis meie selja taga ja nagu öeldud, ma ei vahtinud trammis istetsoovijaid otsides ringi ja jälginud, kuidas trammis kohtade täituvusega lood on. Teiseks, oleks võinud ju sõidu ajal minult küsida. Kasvõi etteheitvalt nihkuda mu silma alla. Küllap ma oleks taibanud, mida teha. Aga tema kätsatas ja tänitas pärast, kui enam niikuinni midagi teha polnud. Kolmandaks, tegemist oli kena priske naisterahvaga (ei hingeldanud ega midagi). Ma oleks arvanud talle aastaid viiekümne-kuukümne ringis. Selliseid naisi, aga pean küllalt kõbusaks ja kindlasti mitte vanaeitedeks.
Arvan, et sellise inimesena on hea ning lihtne elada. Sa arvad, et sa oled nii suur, tähtis ja tähelepanuväärne. Kõik peaks sind märkama ja tajuma ka suurelt distantsilt. Kasvõi astraalkeha või midagi sellist. Ja, mis peamine: sinuga tuleb ARVESTADA. A priori.
Mäletan, et ma olin selline umbes 17-aastaselt. Küll mul oli siis lihtne! Ei tulnud pähegi endas kahelda ja kõik mul õnnestus ka kõik mängleva kergusega. Lihtsalt ego oli kena priske mul tol korral. Kõik said sellest kohe aru või mul polnud aega märgata neid, kes must nii hästi ei arvanud kui ma ise.

pühapäev, 9. mai 2010

JUTU JÄTKUKS.

Selle nädala veidrad ja teatud mõttes isegi naeruväärsed sündmused:
1) MA kirjutise üle andmine ja sellega kaasnev meeletu bürokraatia,
2) Georgi lindid paljude sõiduriistade ja isikute küljes,
3) "Ühtne Eesti".
4) Nukuteatri etendus "Klaabu",
5) sugavõsa uurimisele (http://www.ra.ee/dgs/explorer.php) kulutatud aeg. Samas on mitu tähtaega kummitamas,
6) emadepäev.

"OOD TÄNAPÄEVALE."

küll on hea, et elame
paljastuse ajastul
et on täiesti legaalne
kõigi meie alastus
juba sünnist saadik netis
ripub piltidega kaust
järjekindlalt sinna tekib
uusi, millel teine taust
küll on hea, et me ei põe
muljete jaoks on meil blogi
seda lahkelt jagame
kuidas muidu nähtaks meid?
kujuta, kui õudne oleks
olla nähtamatu, üksi!
rängas suhtlemise paines
ise kaeda oma püksi
küll on hea, et elame
suures kokkuseotud võrgus
keegi üksinda ei jää
selles interactive põrgus

autor Birk Rohelend

Kuigi pean, esitletud kirjutist puhtaks kullaks, tekkis mul pärast selle lugemist vastupandamatu soov vahepeal hooletusse jäetud blogisid uuendada, mis tõttu teen ma kohe otse siia otsa ka järgneva postituse.

neljapäev, 6. mai 2010

MIDA VÕTTA?

Jälle hommik. Jälle tuhat võimalust. Millised neist mina üles nopin? Või nemad mind....
...
Kindlasti keeran ma täna kalendris maikuu ette.


.