esmaspäev, 5. aprill 2010

SIISKI.

Siiski läksime. Ilmselt võib seda pidada ka vastustundetuks ja hoolimatuks Huberti suhtes. Reede hommikul tal igal juhul palavikku polnud ja siiani on ta elus ning isegi teataval määral paranenud. Küllap oleks kiireminigi, kui oleks saanud rahulikult kodus kükitada. Eks me muidugi hoidsime teda ekstra vati sees. Aga palju inimesi ikka väsitab väikest tõbist poisikest ja pidurdab tervenemist.
Võrru jõuame reedel kuue paiku õhtul.
Kasemahla muidugi pole...
Aga maja on inimesi ja koeri täis. Niisama jutustamine ja tavapärased toimetused nagu ikka.
Akna taga on üks väga väike ja niru sääsk. Lilled õitsevad.
Laupäeva hommikul on asfalt vihmausse täis. Üks tigu on ka.
Kell üksteist on matusetalitus Räpinas. Palju surma sel aastal. Kõik tuttavad vanad mehed surevad tasapisi. Kaua nad ikka jõuavad... Kurb on ikka.
Ta oli minu vanaisa tädipoeg ja sõber. Erakordne meesterahvas igal moel.
Väike-Evald.
Vanade meeste auks laul.
Õhtul on saun ja Antsu 55. sünipäev. Juubel seega. Ühte päeva mahub palju sündmusi.
Pühapäeva hommikul värvin Hubertiga mune. Ester sööb 2 või 3 muna järjest.
Jätame hüvasti. Enne reisi käime surnuaialt läbi. Viin vanaemale ja vanaisale kummalegi ühe muna. Kunagi varem pole sellist mõtet tulnud, et surnuaeda muna viia. Meil sellist tava pole. Kus ma selle panema pean? Katsun matta. Reha tõmbab muna välja, aga reha varrega saan augu sügavamaks kaevata ja muna sisse torgata. Triibud kenasti liivale.
Tallinna jõuame õnnelikult. Lapsed magavad peaaegu kogu tee.
Saabunud on kiri naiselt, kes sügisel meilt kaks kassipoega võttis. Nüüd on nad sellised.



 























Mustikas. Nüüdne NÖÖP.























Koletis. Nüüdne BEAUTY.


.

Kommentaare ei ole: