esmaspäev, 12. aprill 2010

THE END. Von Krahli teatris.

Autorid ja Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Visuaal: Peeter Laurits ja Taavet Jansen/residentuuris Kanuti Gildi SAALis
Muusika: Mauno Meesit/Sinine
Kostüüm: Liisi Eesmaa
Hääl: Liina Vahtrik

KUI  TEILE  ÖELDAKSE  8  GIGA,  ÄRGE  USKUGE...
Mina läksin seda etendust vaatama Taavi Eelma pärast. Pühast Tõnust ja Tühirannast on ta mõttesse jäänud - mulle tundub - erilise keha kasutamise pärast. Ühtaegu jäik ja samas tundlik. Huvitas, milline ta elusast peast paistab. Ka maailmalõpp pole mulle võõras teema, aga kui maailm lõpeb, siis eelkõige mulle isiklikult. Ükskõik, kuidas see füüsiliselt saab olema: kas rahulikult voodis või suure pauguga ja üleüldiselt. See on tähtis praegu, aga mitte siis. Igatahes on see ülimalt isiklik teema minu jaoks ja praegu on HETKEL selline seis, et ma ei hooli eriti, mida teised sellest arvata võiks. Intensiivselt ei hooli, passivselt võin ära kuulata ja vaadata. Ja juhtus nii...
Kohe, kui kohale jõuan, hakkan metsikult kahetsema, et tulin. Paigatruuna võiksin rahulikult kodus istuda. Midagi mõistlikku teha. Ja kuidas ma pärast kurikamõrvarist mööda pääsen, et täna õhtul mu lõpp poleks?
Mõtted, mis iseenesest näitavad, et tasuks ikkagi end rohkem tuulutada ja uurida, mida teised asjadest arvavad. Aga seda mõtlen ma nüüd, kui kirjutan. Esialgu on ainult üks suur kahetsus tulekust, kahetsen ka, et jõin enne etendust Red Bulli, mis mul miskipärast südame rütmist välja lööb. Jube paha on olla. Äkki ksenofoobia misantroopia sugemetega? Paras hirm on jõudnud tekkida, kui saal lõpuks pimedaks läheb ja Erki Laur? pimeduses välgumihkliga talumatult pikalt sähvib ja sähvib. Maailmaloomisraskused vist. Kardan epillepsiahoogu, kuigi seda pole mul kunagi olnud, aga praegu on selline tunne, et võiks. Mnjaa, nii hädisena ma üliinimeseks ei kõlba? Või äkki just? Mu enda hädad ja mõtted on mu kõige tähtsam maailm, nii et õigupoolest polegi aega jälgida kõiki religioonikuulutajad, olgu siis nad mistahes sorti (kasvõi Nietzsche) ja olgu ma või ise selle eest peale maksnud. 
Aga nüüd on võti käes: võime kõik pidada end üliinimeseks ehk inimeseks, kes piisava põhjendamise korral endale on kõikvõimas ja vaba kõike tegema. Õnneks oli Zarathustra põgus eluloo kirjeldus lastenäidendi vormis ja trikid elava tulega vaid proloog. Mitte terve etendus. Üliinimese kuulutamine lõpetatakse viiulipalaga, vist Kondori lend?
Järgneb suurte fotode projektsioon seintel - üks minu selja taga, teine minust paremale. Lennujaam, Baltijaama turg, portreed. Fotod hakkavad sünkroonis vahetuma, saateks teadustajahääl (Liina Vahtrik): kaasa lubatakse võtta 8 gigabaiti mälestusi. Kästakse kabiini astuda, rahutu laps rihmadega kinni tõmmata, ootajatel kollase joone taha jääda. Mõnel fotol on Baltijaama turu ees paaniflööte mängivad "indiaanlased", lennujaama ootesaal, portreed ajuanduritega inimestest. Ju siis on riiklik plaan inimesi utiliseerida lennujaama pakilindi sarnane. Konveier - inimesi on ju maailmas nii palju, neid peab vastavalt vajadusele ümber paigutama! Publik pööratakse ratastega postamendil näoga teise suuna. Muuseas, kas Peeter Lauritsa fotod olid enne etendust? Kas mõte inkade maailmalõpust, mis ei pruugi tähendada füüsilist ilmalõppu vaid pigem vaimsuse lõppu, oli enne või pärast fotot? Tulevad siia valge inimese jääke tarbima? Sitasööjad. Selline õudne lõpp võimsale tsivilisatsioonile...
Kronoloogiliselt tulid kakased indiaanlased etendusse ikkagi hiljem. Ümber paigutatud publik näeb nurka tekkinud olmelist kööki seltskonnaga. Arvatavasti ühe tõesti aset leidnud õhtusöögi kirjeldus. Tehakse koos süüa, juuakse pisut purju, arutatakse maailmaasju ja on hästi naljakas ning tore olla. Vahel tekib lobajutt, mis objektiivselt võttes hiljem eriti naljakas polegi, aga sel hetkel võib end hingetuks naerda: Pedajasel on munade asemel kaks teatripead - üks naerab, teine nutab. Eks ole see ka omamoodi maailmalõpu maailmalõpp, kui teda nii labaselt ehk igapäevaselt vastu võetakse. Ei mingit pühadust ega erilist traagikat, et tuleb end 8 gigale kokku pakkida ja kehast üldse loobuda. Kahju ainult, et vähe sai nikutud. Mis teha? Kui palju identifitseerib end niku hulga järgi elus?
Õhtu lõpeb. Tauraite loeb ette monoloogi. Selgub, et hea on terve ja õnnelikuna elada. Läheb pimedaks.
Välja kargavad turu indiaanlased. Kostitavad end vana ja võiduka maailma tsivilisatsiooni jääkidega. Mis nad sitaga kapile kirjutavad? 112? Jälle pimedus.
Saal hakkab värisema võimsalt kõmisevast heliefektist. Valgus vilgub, aga enam ma langetõbe ei karda - ju on etendus piisavalt huvitav. Indiaanlased Eelmaa ja Ulfsak viskavad käpuli ning Tauraite astub neile selga. Ta on mingi jumalanna, kes "muneb" muna, millel on roosa pitsat peal. Juhuslik künism? Samas ka hävitab kohe enda loodud maailma. Valgustorudega kaasjumalused ja indiaanlased suudlevad munast kätt. "Salmonelloosi ei karda..." mõtlen.
Edasi järgneb veel kõvasti vilgutamist. Monitoridest tüvipüramiidne installatsioon. Kordab maailma tekkimise ja kadumise ideed. Mulle meeldib. Seda saab jälgida päris kaua. Näitlejad jõuavad end puhtaks pesta ja need, kel vaja, riided selga panna.
Tulevad ja viskavad pikali maha. Kordamööda ärkavad üles ja etendavad paar võimalikku varianti, mida võiks endast säilitada. Saan aru küll, et 8 giga on lihtsalt suvaline maht ja sisuliselt pole tähtis, aga ikkagi mind häirib loogikaviga, et 15 minutit homoseksi ja 2 pilti "seebikarbiga" (portree ja "kutsu Jumbu" - vaimselt alaarenenud naise jalgevahe) laiutataks 8 gigale. No mida? Mis formaadis siis küll? Samas võib riigiametite poolt mõnikord kohata säärast mugavusest valetamist. Üldse mitte pahatahtlikku, aga ei viitsita pikalt seletada ja kõiki võimalusi välja pakkuda. Konveier, ikka konveier.
Mulle meeldis Tauraite ja Lauri dramaatiline kõnelus. Puhas psühholoogiline teater. Ei mingit pühadust muidugi. Aga mõjub. Ju siis jumal (nimesid nimetamata) on ilma igasuguse psüühikata, kuna kõik kõrgelt religioosne ja vaimne saab madalamate ning inimlike omadusteta hakkama. Enamasti. Ka see püha performance.
PS. Taavi Eelmaat ma siiski soovitul hulgal vaadelda ei saanud. Küll aga hakkas silma, et kogu trupp on nauditavalt plastilise liikumisega. Lugupeetud kehaga.

Kommentaare ei ole: