kolmapäev, 28. aprill 2010

STAGNEERUNUD KAOTAJAD.

Frankfurti lähedal Wiesbadenis on imeilus õitsvaid magnooliaid ja kõik võimalikke muid õisi kasvatavaid taimi täis kevad. Sooja on kahekümne ringis või isegi natuke peale.
Aga meie jätkame kaotamist. Meie pessimism ja tumemeelsus on nõnda veenev, et keegi ei julge mõeldagi nagu võiksime mõnikord ikkagi ka võita. See lihtsalt ei sobiks meie imagoga...
Jätkuvalt kurb, õnnetu, hädine - ei ole kerge aastatega kujunenud stagnatioonist väljuda.

neljapäev, 15. aprill 2010

VÄGA KEHV EMA.

Ester läks täna kaheteistkümnendat korda lasteaeda. Neist loetud kordadest on ta viis päeva maganud ka lõunaune seal. Kõik on hästi läinud. Tundub, et talle meeldib. Ta ei ole keeldunud minemast ja on lasteaiast kodus hästi "rääkinud".
Ma olen ta ära toonud nelja paiku - pärast ärkamist ja õhtuoodet. Jah, ta on kodus neil õhtutel väsinum ja närvilisem. Ka ööd on rahutumad.
Täna hommikul läks ta üldiselt rõõmsatujuliselt, kuigi kõhklevalt. Teatud ebalevust olen tajunud ennegi hommikuti. Justkui tahaks minna, aga samas on hirm ka. Mina tõlgendan seda nii. Võib-olla ka solvumine? Võib-olla ka solvumine... Täna õhtul jõudsin jälle nelja ajal lasteaeda. Neil oli just muusikatund algamas. Kogu kamp tuli trepist alla. Ester oli ka nõus tunnis osalema, kui nägi, et ma tulen kaasa. Enamus aja ta küll seisis seal nõutult ja imestas. Mõnel hetkel jõudsid mingid seosed või arusaamad temani. Siis ta naeratas laialt ja tegi kaasa, kuni jäi jälle tardunult paigale. Pärast tundi läksime kõik koos rühma tagasi. Aga Ester ei olnud nõus minu juurde tulema. Ei tahtnud minust midagi kuulda ega näha. Seda kõike rahulikult ja isegi rõõmsalt. Kas ma oleks ta pidanud vägisi kaasa tirima, tekitades nii hüsteerilise kisa? Loomulikult katsusin ma korduvalt teda veenda. Tulemusteta. Siis ma läksingi ära mõttega, et tulen vahetult enne lasteaia sulgemist alles. Aktsepteerin tema otsust ja näitan talle selle tagajärgi. Mis kuradi järeldused? Kahe aastaselt? Tegin halvasti. Emana peaksin mina olema pehmem pool. Mina peaksin ikka ja jälle paluma ning andestama.
Võib vaid õudusunenägudes näha, mis hakkab juhtuma 10, 12, 14 aasta pärast. Õnneks on mind hoiatatud. Võimalik on järeldused teha.

esmaspäev, 12. aprill 2010

THE END. Von Krahli teatris.

Autorid ja Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Visuaal: Peeter Laurits ja Taavet Jansen/residentuuris Kanuti Gildi SAALis
Muusika: Mauno Meesit/Sinine
Kostüüm: Liisi Eesmaa
Hääl: Liina Vahtrik

KUI  TEILE  ÖELDAKSE  8  GIGA,  ÄRGE  USKUGE...
Mina läksin seda etendust vaatama Taavi Eelma pärast. Pühast Tõnust ja Tühirannast on ta mõttesse jäänud - mulle tundub - erilise keha kasutamise pärast. Ühtaegu jäik ja samas tundlik. Huvitas, milline ta elusast peast paistab. Ka maailmalõpp pole mulle võõras teema, aga kui maailm lõpeb, siis eelkõige mulle isiklikult. Ükskõik, kuidas see füüsiliselt saab olema: kas rahulikult voodis või suure pauguga ja üleüldiselt. See on tähtis praegu, aga mitte siis. Igatahes on see ülimalt isiklik teema minu jaoks ja praegu on HETKEL selline seis, et ma ei hooli eriti, mida teised sellest arvata võiks. Intensiivselt ei hooli, passivselt võin ära kuulata ja vaadata. Ja juhtus nii...
Kohe, kui kohale jõuan, hakkan metsikult kahetsema, et tulin. Paigatruuna võiksin rahulikult kodus istuda. Midagi mõistlikku teha. Ja kuidas ma pärast kurikamõrvarist mööda pääsen, et täna õhtul mu lõpp poleks?
Mõtted, mis iseenesest näitavad, et tasuks ikkagi end rohkem tuulutada ja uurida, mida teised asjadest arvavad. Aga seda mõtlen ma nüüd, kui kirjutan. Esialgu on ainult üks suur kahetsus tulekust, kahetsen ka, et jõin enne etendust Red Bulli, mis mul miskipärast südame rütmist välja lööb. Jube paha on olla. Äkki ksenofoobia misantroopia sugemetega? Paras hirm on jõudnud tekkida, kui saal lõpuks pimedaks läheb ja Erki Laur? pimeduses välgumihkliga talumatult pikalt sähvib ja sähvib. Maailmaloomisraskused vist. Kardan epillepsiahoogu, kuigi seda pole mul kunagi olnud, aga praegu on selline tunne, et võiks. Mnjaa, nii hädisena ma üliinimeseks ei kõlba? Või äkki just? Mu enda hädad ja mõtted on mu kõige tähtsam maailm, nii et õigupoolest polegi aega jälgida kõiki religioonikuulutajad, olgu siis nad mistahes sorti (kasvõi Nietzsche) ja olgu ma või ise selle eest peale maksnud. 
Aga nüüd on võti käes: võime kõik pidada end üliinimeseks ehk inimeseks, kes piisava põhjendamise korral endale on kõikvõimas ja vaba kõike tegema. Õnneks oli Zarathustra põgus eluloo kirjeldus lastenäidendi vormis ja trikid elava tulega vaid proloog. Mitte terve etendus. Üliinimese kuulutamine lõpetatakse viiulipalaga, vist Kondori lend?
Järgneb suurte fotode projektsioon seintel - üks minu selja taga, teine minust paremale. Lennujaam, Baltijaama turg, portreed. Fotod hakkavad sünkroonis vahetuma, saateks teadustajahääl (Liina Vahtrik): kaasa lubatakse võtta 8 gigabaiti mälestusi. Kästakse kabiini astuda, rahutu laps rihmadega kinni tõmmata, ootajatel kollase joone taha jääda. Mõnel fotol on Baltijaama turu ees paaniflööte mängivad "indiaanlased", lennujaama ootesaal, portreed ajuanduritega inimestest. Ju siis on riiklik plaan inimesi utiliseerida lennujaama pakilindi sarnane. Konveier - inimesi on ju maailmas nii palju, neid peab vastavalt vajadusele ümber paigutama! Publik pööratakse ratastega postamendil näoga teise suuna. Muuseas, kas Peeter Lauritsa fotod olid enne etendust? Kas mõte inkade maailmalõpust, mis ei pruugi tähendada füüsilist ilmalõppu vaid pigem vaimsuse lõppu, oli enne või pärast fotot? Tulevad siia valge inimese jääke tarbima? Sitasööjad. Selline õudne lõpp võimsale tsivilisatsioonile...
Kronoloogiliselt tulid kakased indiaanlased etendusse ikkagi hiljem. Ümber paigutatud publik näeb nurka tekkinud olmelist kööki seltskonnaga. Arvatavasti ühe tõesti aset leidnud õhtusöögi kirjeldus. Tehakse koos süüa, juuakse pisut purju, arutatakse maailmaasju ja on hästi naljakas ning tore olla. Vahel tekib lobajutt, mis objektiivselt võttes hiljem eriti naljakas polegi, aga sel hetkel võib end hingetuks naerda: Pedajasel on munade asemel kaks teatripead - üks naerab, teine nutab. Eks ole see ka omamoodi maailmalõpu maailmalõpp, kui teda nii labaselt ehk igapäevaselt vastu võetakse. Ei mingit pühadust ega erilist traagikat, et tuleb end 8 gigale kokku pakkida ja kehast üldse loobuda. Kahju ainult, et vähe sai nikutud. Mis teha? Kui palju identifitseerib end niku hulga järgi elus?
Õhtu lõpeb. Tauraite loeb ette monoloogi. Selgub, et hea on terve ja õnnelikuna elada. Läheb pimedaks.
Välja kargavad turu indiaanlased. Kostitavad end vana ja võiduka maailma tsivilisatsiooni jääkidega. Mis nad sitaga kapile kirjutavad? 112? Jälle pimedus.
Saal hakkab värisema võimsalt kõmisevast heliefektist. Valgus vilgub, aga enam ma langetõbe ei karda - ju on etendus piisavalt huvitav. Indiaanlased Eelmaa ja Ulfsak viskavad käpuli ning Tauraite astub neile selga. Ta on mingi jumalanna, kes "muneb" muna, millel on roosa pitsat peal. Juhuslik künism? Samas ka hävitab kohe enda loodud maailma. Valgustorudega kaasjumalused ja indiaanlased suudlevad munast kätt. "Salmonelloosi ei karda..." mõtlen.
Edasi järgneb veel kõvasti vilgutamist. Monitoridest tüvipüramiidne installatsioon. Kordab maailma tekkimise ja kadumise ideed. Mulle meeldib. Seda saab jälgida päris kaua. Näitlejad jõuavad end puhtaks pesta ja need, kel vaja, riided selga panna.
Tulevad ja viskavad pikali maha. Kordamööda ärkavad üles ja etendavad paar võimalikku varianti, mida võiks endast säilitada. Saan aru küll, et 8 giga on lihtsalt suvaline maht ja sisuliselt pole tähtis, aga ikkagi mind häirib loogikaviga, et 15 minutit homoseksi ja 2 pilti "seebikarbiga" (portree ja "kutsu Jumbu" - vaimselt alaarenenud naise jalgevahe) laiutataks 8 gigale. No mida? Mis formaadis siis küll? Samas võib riigiametite poolt mõnikord kohata säärast mugavusest valetamist. Üldse mitte pahatahtlikku, aga ei viitsita pikalt seletada ja kõiki võimalusi välja pakkuda. Konveier, ikka konveier.
Mulle meeldis Tauraite ja Lauri dramaatiline kõnelus. Puhas psühholoogiline teater. Ei mingit pühadust muidugi. Aga mõjub. Ju siis jumal (nimesid nimetamata) on ilma igasuguse psüühikata, kuna kõik kõrgelt religioosne ja vaimne saab madalamate ning inimlike omadusteta hakkama. Enamasti. Ka see püha performance.
PS. Taavi Eelmaat ma siiski soovitul hulgal vaadelda ei saanud. Küll aga hakkas silma, et kogu trupp on nauditavalt plastilise liikumisega. Lugupeetud kehaga.

kolmapäev, 7. aprill 2010

TEATRISKÄIK.

Kunstnikul on ühendus algelemendiga. Paljudele teistele võib see olla null ehk asi, millel põhimõtteliselt võiks olla sisu, ent nähtav see pole.
The End von Krahli teatris.

teisipäev, 6. aprill 2010

EELMISELE LISAKS. LINDUDEST.

Esiteks. Teeääred on täis pesadel seisvaid ja kurameerivaid kurgi. Nikkeivid nagu Kaarel kunagi aastaid tagasi toonekurgi nimetas. Nüüd ei rõõmusta ta mind enam ammu sellega.
Teiseks. Laupäeva hommikul lendas üle Võrumõisa kaks luike.
Kolmandaks. Üle surnuaia, kui hauda kinni aeti, lendas mitu parve hanesid. Peipsi äärde. Et sealt pärast edasi kuhugi põhja poole minna.

esmaspäev, 5. aprill 2010

SIISKI.

Siiski läksime. Ilmselt võib seda pidada ka vastustundetuks ja hoolimatuks Huberti suhtes. Reede hommikul tal igal juhul palavikku polnud ja siiani on ta elus ning isegi teataval määral paranenud. Küllap oleks kiireminigi, kui oleks saanud rahulikult kodus kükitada. Eks me muidugi hoidsime teda ekstra vati sees. Aga palju inimesi ikka väsitab väikest tõbist poisikest ja pidurdab tervenemist.
Võrru jõuame reedel kuue paiku õhtul.
Kasemahla muidugi pole...
Aga maja on inimesi ja koeri täis. Niisama jutustamine ja tavapärased toimetused nagu ikka.
Akna taga on üks väga väike ja niru sääsk. Lilled õitsevad.
Laupäeva hommikul on asfalt vihmausse täis. Üks tigu on ka.
Kell üksteist on matusetalitus Räpinas. Palju surma sel aastal. Kõik tuttavad vanad mehed surevad tasapisi. Kaua nad ikka jõuavad... Kurb on ikka.
Ta oli minu vanaisa tädipoeg ja sõber. Erakordne meesterahvas igal moel.
Väike-Evald.
Vanade meeste auks laul.
Õhtul on saun ja Antsu 55. sünipäev. Juubel seega. Ühte päeva mahub palju sündmusi.
Pühapäeva hommikul värvin Hubertiga mune. Ester sööb 2 või 3 muna järjest.
Jätame hüvasti. Enne reisi käime surnuaialt läbi. Viin vanaemale ja vanaisale kummalegi ühe muna. Kunagi varem pole sellist mõtet tulnud, et surnuaeda muna viia. Meil sellist tava pole. Kus ma selle panema pean? Katsun matta. Reha tõmbab muna välja, aga reha varrega saan augu sügavamaks kaevata ja muna sisse torgata. Triibud kenasti liivale.
Tallinna jõuame õnnelikult. Lapsed magavad peaaegu kogu tee.
Saabunud on kiri naiselt, kes sügisel meilt kaks kassipoega võttis. Nüüd on nad sellised.



 























Mustikas. Nüüdne NÖÖP.























Koletis. Nüüdne BEAUTY.


.

neljapäev, 1. aprill 2010

TEISTMOODI.

Eile öösel oli Hubertil palavik. Ei kraadinud, aga tundsin. Lootsin, et eksisin. Hommikul oli nagu ikka. Käisime kell 11 arsti juures järelkontrollis - nädal tagasi jäi ta kõrva- ja silmapõletikuga koduseks. Nüüd tunnistati Hubert peaaegu terveks - vereproov, kopsukahinad ja kõrvauuringud näitasid nii. Pool neli päeval mõõtsin 38,2 palavikku! Andsin panadoli, alanes. Pool kümme õhtul palavik järsku 38,6 ja tohutu köha... Mitte kuskile me ei sõida! Böö.
Ester on pärast 3 päevast ülikõrget palavikku kosumas. Ta on peaaegu endine. Väljaarvatud ja väga oluline see juures, et tal on uinumisraskused. Ikka mitu tundi võtab enne, kui uinub. Nii et võib-olla ongi parem, et ei "kiusa" teda koha vahetusega.
Täna käisin leivateo õpitoas. Sain maitsta suurepärast leiba. Hoopis midagi muud kui minu käkid. Juuretise sai ka igaüks kaasa. Nüüd saan siis juba kohe (me ju ei sõida) katsetada, kas tuleb midagi muud ja kohevamat välja.
PS. Kursus oli kasulik lisaks praktilistele nõuannetele ka: meenus, kui palju erinevaid inimesi maailmas on. Uskumatult palju. Ei olegi ainult kolm-neli eri tüüpi ega isegi mitte kolm-nelikümmend. Kuidas ma selle juba unustada jõudsin? Igapäevane kindel teekond ja rutiin?

Ahjaa, meie kass Mannal täitus täna seitse aastat. Sõime imepisikest torti, vist 250 grammi. Sellestki jäi pool järgi.

KEVAD JAH.

Üks kord on ikka käes see kevad, mida meie ei näe. Elame seda elu, mis on.
Tahaks maale. Eemale lume alt välja sulanud konidest, pudeli korkidest, tühjadest pudelitest, süstaldest, koerasitast, defineerimatutest paberitükkidest, sigaretipakkidest, pulgakommivartest, ajaleheribadest, ilutulestikujäänustest, kommipaberitest, kilekottidest, tetrapakkidest...