reede, 26. märts 2010

PIDUSTUSED.

17. märts. Hommik.
Hubert teadis väga hästi juba mitu kuud ette, et ühel päeval saab ta nelja aasataseks. 17. märtsil see siis juhtubki. Tänu Estrile oleme kõik varavalges jalul, mis mõnes mõttes on sel korral hea - poisike saab rahus kingitused lahti pakkida. Tingimuseks on mitte mängima asuda. Lasteaed ootab. Aga enne veel tõstame ta tekiga neli korda õhku. Ester kinnitab, et nüüd on tema kord. Ei, ta ei mõista veel kaugeltki rituaale! Tähelepanu juhib kõrvale paberi krabin, kui Hubert avab kiiruga kõik kolm pakki, mis ma eelmisel õhtul olin lauale sättinud. Kõige rohkem meeldib talle tädi Pireti saadetud suurte ratastega plastmassist autojurakas. Lego klotsid ka enam vähem, kuigi erilist üllatust ja rõõmu ta näost ei paista. Täiesti tähelepanuta jääb minu kingitud pusle fotokollaazhiga temast endast ühel Londoni 19. sajandi tänaval. Lego on ka minu ideel ja teostusel kingituseks saanud eelmisel päeval Kaarli nimel, kes tavatseb lükata toimetused viimasesse hetke või veelgi kaugemale. Tegelikult tahtis ta juurde kinkida raudteed ja vaguneid, aga sel päeval Paldiski maantee Jukus millegipärast neid polnud ja linna teise otsa Ülemiste kaubakeskusesse mul aega minna pole. Mul oli plaan Hubertile kinkida veel kampsun ja pidulikud sametpüksid, aga valmis ma neid ei jõua. Kampsun läks üha keerukamaks ja aeganõudvamaks, mida rohkem ma seda edasi tegin ja pükse ei alustanudki... Huvitav, millal küll? Praegu olen juba alustanud Estri haapsalu salli tehnikas sukkpükste kudumist ja mõttes on üks kleit talle. Et siis 23.aprilliks või paar päeva hiljem, kui tema pidustused on. Ehk jõuan... Ehk, ehk... selle lühikese kuu juooksul on vaja lõplikult vormistada ka magistritöö.
Aga Hubertist edasi.
Hubert puhub küünlad ära ja on peaaegu valmis minema. Natuke kaheksa läbi lahkuvad nad Kaarliga, võttes kaasa kringli lasteaeda. Meie Estriga jääme koju. Käime jalutamas, ostan Hubertile kollase gerbera ja unustan selle sinna samasse poodi. Postkontoris tuleb lill meelde ja lähme kauplusesse tagasi. Kodus läheb Ester kohe magama.
17.märts. Õhtu.   
Päeval välja võetud ja marinaadi pandud lambaliha ei jõua piisavalt pehmeks ikkagi minna, aga annab plovile hea maitse. Lapsed söövad rahuldavalt. Pärast sööki hakkab Hubert kohe uue autoga mängima. Uue asja võlu. Siis legodega. Nüüd saab juba palju rohkem ehitada. Tõeliselt haarav. Ehitame tükk aega. Kõrvale sööme küpsist. Tort "kirju koer" on küll ka, aga pole tänu küpsistele aktuaalne.
Küünlad tõstavad selle väärtust. Hubert üritab neid ära puhuda. Uskumatu, aga ta tõesti ei oska siiani korralikult puhuda. Samas, kui Estril tulid nuuskamine ja muud väljahingamisharjutused täiesti loomulikult ja väga varakult välja. Rahulik ja sõbralik õhtu. Kaarli kord on Hubertile lugeda. 23:24 jõuab Huberti tõeline sünnipäev.
20.märts.
Täna tuleb esimene sats külalisi - minu sugulased. Ma võiksin / me võiksime kutsuda kõik sugulased korraga ja ühe peo korraldada. Samuti võiks kutsuda ka terve karja lapsi kokku, kui ainult me poleks nii asotsiaalsed, häbelikud, pingutatud. Niisiis pole me Hubertile kutsunud sünnipäevale ühtki last! Minu poolsete hulgas pole parajas eas lapsukesi, Kaarli suguvõsa tuttavad sobivas eas lapsed on ilma mööda laiali. Hubert ise kedagi tungivalt lasteaiast ei nõua, siis pole ka sealt kedagi tulemas. Juba mainitud asotsiaalsuse pärast, ei ärgita me teda ka - me lihtsalt ei suhtle teiste vanematega! Üks tüdruk, kes võiks lasteaiast tulla ja kelle ema me juba Tartu  päevilt tunneme on ära sõitnud. Mul ju oleks paar sõpra-tuttavat lastega, keda võiks kutsuda... ometi pole siiani selleni jõudnud. Traditsiooni pole laste kaudu suhelda. Ja kellegil pole vajadust olnud seda ka algatada. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Täna ootame ranges eraldatuses minu sugulasi külla. Just nagu liigi lahus hoidmise rõhutamiseks, peab Kaarel täna minema tööle, hiljem haiget isa vaatama ja siis maalima. Nii et sisuliselt on see sünnipäev minu eraasi. Aga lapsed ootavad ja on silmnähtavalt erutatud. Kõige esimesena saabub vanaema Karin, kes kingib kassaaparaadi, mida Ester Huberti meelehärmiks järjekindlalt "allo-alloks" nimetab. Minu soovitusel kingitud, aga tundub, et pole siiski päris eakohane - lihtsalt piiksutamiseks liiga hea, arvutamiseks on veel vara. Eriti Estril. Hubert ilmutab teatud valmisolekut lihtsamate tehete sooritamisel.
Karin jõuab umbes kell üksteist. Kaarel on just poest tagasi jõudnud ja panem kohe jälle minema. Karin on mulle suureks abiks koristamisel, laste kantseldamisel ja hiljem piduroa valmistamisel. Põhisöök: pelmeenid. Otsast lõpuni ise tehtud. Hommikul vara ajasin lambaliha hakklihamasinast läbi. Hiljem tainast kokku segades, leian end mõttelt, et tegelikult mulle meeldib toiduga plötserdada. Tundub kuidagi lihalik. On vist õige sõna selle kohta. Käega katsutav. See, kuidas lamba kõhulihastelt rasva koorin, mis veinimarinaadis on muutunud rabedaks, kuidas kile-taoline kest jääb hakklihamasinasse kinni, kuidas sodistatud ihu lätsub masinas. See kõik on kuidagi nii siin ja praegu ning mul on raske uskuda, et on olemas veel ka hing, mis võiks pikemas perspektiivis kõigile toimetustele sügavama mõtte anda. Ausalt öeldes on see mul esimene kontakt elus-olnud-ihuga sellel tasandil. Ma olen küll prepareerinud kopse ja õmmelnud eluskudedest "rõivad" Girlin Bassovskaja filmi jaoks, aga siis oli sellel kõrgest kunstist väärtusratud mõte sees. Ja see oli lihtsalt üks meedium. Aga lihtsalt ja ühemõtteliselt elanud-liha valmistamine, jõhkral ja brutaalsel moel seejuures, teise elu jätkamiseks, on midagi uut minu jaoks. Või taas leitud uus, aga nüüd ma enam ei põgene nagu kaksteist aastat tagasi, kui ma neljaks aastaks lihasöömise täielikult lõpetasin. Põhjuseks talumatu mõte, et kotlett on kunagi elusalt ringi röhkinud.      
Vaene poisike, ma tahtsin ju sinu sünnipäevast kirjutada, aga jõuan ikka iseenda juurde välja....
Hubert, kui Sa ka kunagi peaksid seda lugema, siis tead, et need Sinu neljanda sünnipäeva pelmeenid olid lisaks väga tugevale maitsele ja aroomile, maitsestatud ka väga tugevate emotsioonide ja metafüüsiliste arutlustega. Tundub, et külalised jäid rahule. Mina küll jäin. Olid hõrgud ja tundlikud küll. Aitäh Karinile vaevanõudva taignarullimise eest. 
Külla saabuvad Anne, Heiki ja Martin. Kaarel leiab ka aega läbi astuda. Samuti onu Ants pärast suuri siseheitlusi. Kingituseks saab Hubert Aino Perviku "Ühes väikeses veidras linnas", hüpikkonna ja portsu shokolaadist kukkesid. Viimsed olid mõeldud saabuvateks lihavõteteks ja Estriga kahe peale.
On selline mittemidagiütlev õhkkond. Samas on tore neid ikkagi näha. Tunnen teatud lähedust kõigest hoolimata. Ei tea, mis ma siis lootnud või arvanud olin? Et on vajalik midagi intiimset pärast vanaisa surma ja  et pole vaja ebamugavust? tekitada sugulaste kokku segamisel. Kas ma olen liiga kontrolliv ja ettehooldav? Päris kaua elanud inimesed saaksid ju ise hakkama küll "uues olukorras". Ja mis "uues" üldsegi? Mitusada aastat me juba abielus olemegi? Argielu müstika.
Kõik lahkuvad pool kaheksa. Laste erutus ja Karin mitte. Aga saame hakkama suuremate kahjustusteta ja isegi tore on. Jah.
Lapsed saan hästi magama. Ester on erutatud ja nõuab lisasilitusi ja süleshoidmist, aga lõpuks uinub temagi.
Mina loen kokaraamatut ja otsustan ikkagi minna lihtsamat teed ja mitte teha seda päris-päris õigest lehtaignast napoleoni torti. Oleks pidanud terve öö läbi rullima ja külmutama tainast. Oleks võinud muidugi varem retseptiga tutvuda ja nädal aega tagasi ette valmistama hakata... Sel korral ei tule küll midagi napoleoni sarnast välja. Isegi keedukreem jääb kuidagi lahjaks ja maitsetult kördiseks. Jõuline maitse on küll jõhvika-maasika moosil, aga mul on toormaterjali liiga vähe ja see vähenegi imbub aeglaselt ning järjekindlalt plaatidesse, milles pole kübetki lehttaignale omast õhulisust. Siuke mõttetu käkerdis, mille ainuke väärtus on, et isetehtud ja kaks tahvlit 70% shokolaadi võõpa peal, millel oleks pidanud olema tshilli maitse, aga pole üldse. Võin siiski ütelda, et üle-ülejärgmiseks päevaks on kook päris mõnusaks ja vürtsikaks vettinud. Aga praegu ma seda veel ei tea ja olen nördinud, et kõik rullimine ja küpsetamine ikkagi pool ööd aega võtab.
Ülejäänud öö möödub õnnelikult ehk vahejuhtumiteta.
21.märts.
Lapsed ärkavad jälle masendavalt vara. Millal see ükskord lõpeb? Õnneks võtab Karin tule endale ja mina saan magada või pigem ikka tukkuda üheksani. Täna tulevad uued külalised. Sulatan shokolaadi tordile. See et ma teda ka ohtra tshilliga maitsestan ei mõju talle üldse. Ikka on ainult shokolaad ja ei mingit mõnusat kõrvetust ja õhetust. Panen eilse kapsasalati malmpotis ahju hauduma, lootuses kanget maitset leevendada. Ma ei saagi aru, mis sel salatil hakkas? Üks kord varem olen seda teinud: riivinud kapsast, sellerit, sibulat, küüslauku; kogu kraami kokku seganud; maitsestanud soola, õli, mahla ja pipraga. Sai mõnus, kergelt mõrkjas toorsalat. See kord aga on talumatult vänge. Natuke leevandas jogurtimajonees. Äkki hautamine teeb imesid?
Pesen veel mõned eilsest jäänud nõud ja ongi nagu kõik. Karin vaatab Tähelaeva. Mina ka. Ebasümpaatne näitleja muutub mulle veel ebasümpaatsemaks.
Kell 12 on Hubertil teater. Ta jõuab mitu korda ümber mõelda, kas minna või ei. Lõpuks jääb, et ta ikka ei taha minna. Kaarel teeb kavala nükke ja kinnitab, et pärast etendust saab pulgakommi. Hubert tahab kohe minema hakata.
Pool kaksteist väljume. Karin, mina ja Hubert. Karin saadab meid teatrini, plaanib veel linnas ringi jalutada ja siis bussi peale minna.
Teatrist jõuame koju pool kaks. Ester on maganud juba pea kaks tundi. Hubert on ka nõus voodisse minema. Veelgi enam: ta jääb isegi magama. Vaba aeg!!!!
Ma ei helista M-le, kuigi olin seda peaaegu et lubanud!?
Pool neli segan kokku suitsujuustu-apelsiini salati, puhastan kartulid, segan kokku singi-juustu täidise, panen seenepiruka stardivalmis. Kell on neli. Lapsed ärkavad.
Ootame. Riietame lapsed pidulikult. Külalised aga ei tule ega tule ja lapsed jõuavad oma riided räpastada. Mina jõuan uued riided neile otsida ja isegi triikida.
Kell kuus külalised lõpuks ikkagi tulevad. Kõigepealt Epp ja Kalmer. Epul on mulle ja Hubertile lilled. Hubert saab väga põneva sodimisraamatu ja raha, et ma talle uued lasteaiasandaalid ostaksin. Kohe saabuvad ka Ann, Mihkel ja Ere Lee. Et siis üks laps ikkagi on, kuigi Hubertist poole vanem. Nad kingivad puu- ja juurviljadest skulptuuri (traktor), joonistustarbeid ja väikse auto. Imelik traktor meeldib Hubertile väga. Uurib ja küsib, mis on mis.
Ere Lee sööb küll lastelauas, aga Ester ja Hubert loomulikult mingid õiged mängukaaslased talle pole. Ta ehitab toanurka "poe". Ärgitan Hubertit ostma minema. Lähebki. Minu abiga saab ostetud ka. Aga päris mäng see pole. Pingutatud maik on juures. Hubert hakkab omaette legodega mängima.
Seltskonna lemmikuks kujuneb Ester. Ta naudib tähelepanu ja suhtlemist. Kalmer saabub Pireti juurest kassi toitmast. Piretil on pallikujuline kass. Kalmer, selle asemel, et talle sööki juurde panna, korjas kogu toidu kokku. Kass jääb dieedile nii kaua, kui Piret ära on. Piret olla jätnud Kalmerile mitme leheküljelise instruktsiooni kassiga mängimiseks. Kalmer siis mängiski, kuni kass jäi jalad püsti selili lamama. Olevat ikka elus olnud, kui ta ära tuli.
Poole üheksaks on meie lapsed ülierutatud ja -väsinud. Üheksa paiku külalised lahkuvad. Kaarel paneb lapsed magama.
Joome koduveini. Kaarel loeb Jaan Krossi "Kallid kaasteelised". Mina tõlgin.
Selline vaoshoitus ja hillitsetus.

 4-aastane Hubert tshillitordiga.


.

Kommentaare ei ole: