esmaspäev, 8. märts 2010

JÄRJEKORDNE LASTEAIALAPS.

Öö oli minul keeruline. Häid ununägusid polnud. Küll aga oli tihe äkamine ja rahutus. Ärevaks tegi mind mõte, et Ester jääb esimest korda üksinda lasteaeda. Tervel kaheks tunniks!
Ta läks rühma kasvataja käe kõrval. Lasi minu käest lahti ja vist isegi vastas lehvitusele. Siis vajus uks prõmdi kinni ja minu tütar jäi selle taha. Seisin veel natuke, aga kisa ei tulnud.
Läksin. Mitte ujuma nagu algul mõtlesin, sest seal ma ei saa ju telefonile vastata, kui kasvataja peaks helistama mu lohutamatult röökiva tüdruku pärst.
Mitte mingit kõnet. Sain rahus arveid maksta, otsida torrenteid, endale teatavaks teha Oscari võitjad. Teiste seas võitis ka Christoph Waltz.
Natuke enne 11 tõin Nukufilmist kelgu ära.
Üks rühm läks just parasjagu õue.
Huberti rühm jääb teise maja tiiba. Nii ma ei näinud, kas nemad olid ka õues.
Kasvataja ütles, et Ester oli olnud väga tubli. Mitte üldsegi nutnud. Vaadanud omapäi asju ja käinud rühmas ringi.
Riidesse saime hästi.
Trepil hakkas mingi jama. Kas ta tahtis rühma tagasi minna või iseseisvalt trepist alla tulla?
Kelgutasime pikalt. Jääpurikad peade kohal ähvardavalt rippumas.
Siis tahtis Ester ise "tirida". Trammiteel või sõiduteel, aga mitte mingil juhul kõnniteel.
Jonni algus. Peenemalt: võimalus stressi pingevabalt välja elada.
Kisa. Kisa. Kisa.
Kuidagi me koju saime. Õueriideid seljast mitte. Nii ta mulle sülle magama jäigi.
Riietasin väsinud lapsukese lahti.
Magas neli tundi järjest. Pissimata!
Õhtu möödus tavapäraselt. Perekondlikult.
Uinus pool kümme. Erakordselt kiiresti.

Kommentaare ei ole: