kolmapäev, 3. märts 2010

BODIES REVEALED.

Jõudsime ikka viimasel hetkel näitusel ära käia. Koos meiega veel lugematult palju inimesi. Huvi oli endiselt suur, kuigi näitus oli selleks ajaks juba mitu kuud avatud olnud. Ja mis see kõik sisse toob... Tasus kindlasti ära.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.














Elanud ja tundnud.

Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.


















Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?

Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.















Maksavähk.

Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja  manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks...  Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.

Kommentaare ei ole: