laupäev, 27. märts 2010

"ÜHTNE EESTI".

Mul on endaga nii palju tegemist, et maailmaasjades katsun säilitada teatud ignorantsuse ja päevakajalistest sündmustest ei kirjuta. Üldiselt.
Aga praegu ei saa ma aru: mis tähtsust sel on, kas Ojasoo "vassis" või mitte? Kõik on ju lõpuks üks MÄNG! Spiel? Mäng on keset publikut  nii et vaatajad on sama palju tegelased kui näitlejadki. "Me kaotame ära lava ja saali ning asendame nad üheainsa ilma igasuguste vaheseinte ja barjäärideta ruumiga!" (A.Artaud). Tegemist on lõpmatult suure avatud ruumiga, mis on vaja rääkima panna. Tegevuse hajusus selles ruumis mõjutab näitlejaid sama moodi kui vaatajaid. Reaalne elu on nüüd instrument.
Aga mis etendusega, kas keegi võiks mulle tumedale öelda, üldse tegemist oli, kus Lang tahtmatult või tahtlikult üheks vahendiks sai? Kuidas ta sinna sattus ja miks see sündmus nii tähtsaks muutus?

PS. Ilusat teatripäeva!!!

reede, 26. märts 2010

PIDUSTUSED.

17. märts. Hommik.
Hubert teadis väga hästi juba mitu kuud ette, et ühel päeval saab ta nelja aasataseks. 17. märtsil see siis juhtubki. Tänu Estrile oleme kõik varavalges jalul, mis mõnes mõttes on sel korral hea - poisike saab rahus kingitused lahti pakkida. Tingimuseks on mitte mängima asuda. Lasteaed ootab. Aga enne veel tõstame ta tekiga neli korda õhku. Ester kinnitab, et nüüd on tema kord. Ei, ta ei mõista veel kaugeltki rituaale! Tähelepanu juhib kõrvale paberi krabin, kui Hubert avab kiiruga kõik kolm pakki, mis ma eelmisel õhtul olin lauale sättinud. Kõige rohkem meeldib talle tädi Pireti saadetud suurte ratastega plastmassist autojurakas. Lego klotsid ka enam vähem, kuigi erilist üllatust ja rõõmu ta näost ei paista. Täiesti tähelepanuta jääb minu kingitud pusle fotokollaazhiga temast endast ühel Londoni 19. sajandi tänaval. Lego on ka minu ideel ja teostusel kingituseks saanud eelmisel päeval Kaarli nimel, kes tavatseb lükata toimetused viimasesse hetke või veelgi kaugemale. Tegelikult tahtis ta juurde kinkida raudteed ja vaguneid, aga sel päeval Paldiski maantee Jukus millegipärast neid polnud ja linna teise otsa Ülemiste kaubakeskusesse mul aega minna pole. Mul oli plaan Hubertile kinkida veel kampsun ja pidulikud sametpüksid, aga valmis ma neid ei jõua. Kampsun läks üha keerukamaks ja aeganõudvamaks, mida rohkem ma seda edasi tegin ja pükse ei alustanudki... Huvitav, millal küll? Praegu olen juba alustanud Estri haapsalu salli tehnikas sukkpükste kudumist ja mõttes on üks kleit talle. Et siis 23.aprilliks või paar päeva hiljem, kui tema pidustused on. Ehk jõuan... Ehk, ehk... selle lühikese kuu juooksul on vaja lõplikult vormistada ka magistritöö.
Aga Hubertist edasi.
Hubert puhub küünlad ära ja on peaaegu valmis minema. Natuke kaheksa läbi lahkuvad nad Kaarliga, võttes kaasa kringli lasteaeda. Meie Estriga jääme koju. Käime jalutamas, ostan Hubertile kollase gerbera ja unustan selle sinna samasse poodi. Postkontoris tuleb lill meelde ja lähme kauplusesse tagasi. Kodus läheb Ester kohe magama.
17.märts. Õhtu.   
Päeval välja võetud ja marinaadi pandud lambaliha ei jõua piisavalt pehmeks ikkagi minna, aga annab plovile hea maitse. Lapsed söövad rahuldavalt. Pärast sööki hakkab Hubert kohe uue autoga mängima. Uue asja võlu. Siis legodega. Nüüd saab juba palju rohkem ehitada. Tõeliselt haarav. Ehitame tükk aega. Kõrvale sööme küpsist. Tort "kirju koer" on küll ka, aga pole tänu küpsistele aktuaalne.
Küünlad tõstavad selle väärtust. Hubert üritab neid ära puhuda. Uskumatu, aga ta tõesti ei oska siiani korralikult puhuda. Samas, kui Estril tulid nuuskamine ja muud väljahingamisharjutused täiesti loomulikult ja väga varakult välja. Rahulik ja sõbralik õhtu. Kaarli kord on Hubertile lugeda. 23:24 jõuab Huberti tõeline sünnipäev.
20.märts.
Täna tuleb esimene sats külalisi - minu sugulased. Ma võiksin / me võiksime kutsuda kõik sugulased korraga ja ühe peo korraldada. Samuti võiks kutsuda ka terve karja lapsi kokku, kui ainult me poleks nii asotsiaalsed, häbelikud, pingutatud. Niisiis pole me Hubertile kutsunud sünnipäevale ühtki last! Minu poolsete hulgas pole parajas eas lapsukesi, Kaarli suguvõsa tuttavad sobivas eas lapsed on ilma mööda laiali. Hubert ise kedagi tungivalt lasteaiast ei nõua, siis pole ka sealt kedagi tulemas. Juba mainitud asotsiaalsuse pärast, ei ärgita me teda ka - me lihtsalt ei suhtle teiste vanematega! Üks tüdruk, kes võiks lasteaiast tulla ja kelle ema me juba Tartu  päevilt tunneme on ära sõitnud. Mul ju oleks paar sõpra-tuttavat lastega, keda võiks kutsuda... ometi pole siiani selleni jõudnud. Traditsiooni pole laste kaudu suhelda. Ja kellegil pole vajadust olnud seda ka algatada. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Täna ootame ranges eraldatuses minu sugulasi külla. Just nagu liigi lahus hoidmise rõhutamiseks, peab Kaarel täna minema tööle, hiljem haiget isa vaatama ja siis maalima. Nii et sisuliselt on see sünnipäev minu eraasi. Aga lapsed ootavad ja on silmnähtavalt erutatud. Kõige esimesena saabub vanaema Karin, kes kingib kassaaparaadi, mida Ester Huberti meelehärmiks järjekindlalt "allo-alloks" nimetab. Minu soovitusel kingitud, aga tundub, et pole siiski päris eakohane - lihtsalt piiksutamiseks liiga hea, arvutamiseks on veel vara. Eriti Estril. Hubert ilmutab teatud valmisolekut lihtsamate tehete sooritamisel.
Karin jõuab umbes kell üksteist. Kaarel on just poest tagasi jõudnud ja panem kohe jälle minema. Karin on mulle suureks abiks koristamisel, laste kantseldamisel ja hiljem piduroa valmistamisel. Põhisöök: pelmeenid. Otsast lõpuni ise tehtud. Hommikul vara ajasin lambaliha hakklihamasinast läbi. Hiljem tainast kokku segades, leian end mõttelt, et tegelikult mulle meeldib toiduga plötserdada. Tundub kuidagi lihalik. On vist õige sõna selle kohta. Käega katsutav. See, kuidas lamba kõhulihastelt rasva koorin, mis veinimarinaadis on muutunud rabedaks, kuidas kile-taoline kest jääb hakklihamasinasse kinni, kuidas sodistatud ihu lätsub masinas. See kõik on kuidagi nii siin ja praegu ning mul on raske uskuda, et on olemas veel ka hing, mis võiks pikemas perspektiivis kõigile toimetustele sügavama mõtte anda. Ausalt öeldes on see mul esimene kontakt elus-olnud-ihuga sellel tasandil. Ma olen küll prepareerinud kopse ja õmmelnud eluskudedest "rõivad" Girlin Bassovskaja filmi jaoks, aga siis oli sellel kõrgest kunstist väärtusratud mõte sees. Ja see oli lihtsalt üks meedium. Aga lihtsalt ja ühemõtteliselt elanud-liha valmistamine, jõhkral ja brutaalsel moel seejuures, teise elu jätkamiseks, on midagi uut minu jaoks. Või taas leitud uus, aga nüüd ma enam ei põgene nagu kaksteist aastat tagasi, kui ma neljaks aastaks lihasöömise täielikult lõpetasin. Põhjuseks talumatu mõte, et kotlett on kunagi elusalt ringi röhkinud.      
Vaene poisike, ma tahtsin ju sinu sünnipäevast kirjutada, aga jõuan ikka iseenda juurde välja....
Hubert, kui Sa ka kunagi peaksid seda lugema, siis tead, et need Sinu neljanda sünnipäeva pelmeenid olid lisaks väga tugevale maitsele ja aroomile, maitsestatud ka väga tugevate emotsioonide ja metafüüsiliste arutlustega. Tundub, et külalised jäid rahule. Mina küll jäin. Olid hõrgud ja tundlikud küll. Aitäh Karinile vaevanõudva taignarullimise eest. 
Külla saabuvad Anne, Heiki ja Martin. Kaarel leiab ka aega läbi astuda. Samuti onu Ants pärast suuri siseheitlusi. Kingituseks saab Hubert Aino Perviku "Ühes väikeses veidras linnas", hüpikkonna ja portsu shokolaadist kukkesid. Viimsed olid mõeldud saabuvateks lihavõteteks ja Estriga kahe peale.
On selline mittemidagiütlev õhkkond. Samas on tore neid ikkagi näha. Tunnen teatud lähedust kõigest hoolimata. Ei tea, mis ma siis lootnud või arvanud olin? Et on vajalik midagi intiimset pärast vanaisa surma ja  et pole vaja ebamugavust? tekitada sugulaste kokku segamisel. Kas ma olen liiga kontrolliv ja ettehooldav? Päris kaua elanud inimesed saaksid ju ise hakkama küll "uues olukorras". Ja mis "uues" üldsegi? Mitusada aastat me juba abielus olemegi? Argielu müstika.
Kõik lahkuvad pool kaheksa. Laste erutus ja Karin mitte. Aga saame hakkama suuremate kahjustusteta ja isegi tore on. Jah.
Lapsed saan hästi magama. Ester on erutatud ja nõuab lisasilitusi ja süleshoidmist, aga lõpuks uinub temagi.
Mina loen kokaraamatut ja otsustan ikkagi minna lihtsamat teed ja mitte teha seda päris-päris õigest lehtaignast napoleoni torti. Oleks pidanud terve öö läbi rullima ja külmutama tainast. Oleks võinud muidugi varem retseptiga tutvuda ja nädal aega tagasi ette valmistama hakata... Sel korral ei tule küll midagi napoleoni sarnast välja. Isegi keedukreem jääb kuidagi lahjaks ja maitsetult kördiseks. Jõuline maitse on küll jõhvika-maasika moosil, aga mul on toormaterjali liiga vähe ja see vähenegi imbub aeglaselt ning järjekindlalt plaatidesse, milles pole kübetki lehttaignale omast õhulisust. Siuke mõttetu käkerdis, mille ainuke väärtus on, et isetehtud ja kaks tahvlit 70% shokolaadi võõpa peal, millel oleks pidanud olema tshilli maitse, aga pole üldse. Võin siiski ütelda, et üle-ülejärgmiseks päevaks on kook päris mõnusaks ja vürtsikaks vettinud. Aga praegu ma seda veel ei tea ja olen nördinud, et kõik rullimine ja küpsetamine ikkagi pool ööd aega võtab.
Ülejäänud öö möödub õnnelikult ehk vahejuhtumiteta.
21.märts.
Lapsed ärkavad jälle masendavalt vara. Millal see ükskord lõpeb? Õnneks võtab Karin tule endale ja mina saan magada või pigem ikka tukkuda üheksani. Täna tulevad uued külalised. Sulatan shokolaadi tordile. See et ma teda ka ohtra tshilliga maitsestan ei mõju talle üldse. Ikka on ainult shokolaad ja ei mingit mõnusat kõrvetust ja õhetust. Panen eilse kapsasalati malmpotis ahju hauduma, lootuses kanget maitset leevendada. Ma ei saagi aru, mis sel salatil hakkas? Üks kord varem olen seda teinud: riivinud kapsast, sellerit, sibulat, küüslauku; kogu kraami kokku seganud; maitsestanud soola, õli, mahla ja pipraga. Sai mõnus, kergelt mõrkjas toorsalat. See kord aga on talumatult vänge. Natuke leevandas jogurtimajonees. Äkki hautamine teeb imesid?
Pesen veel mõned eilsest jäänud nõud ja ongi nagu kõik. Karin vaatab Tähelaeva. Mina ka. Ebasümpaatne näitleja muutub mulle veel ebasümpaatsemaks.
Kell 12 on Hubertil teater. Ta jõuab mitu korda ümber mõelda, kas minna või ei. Lõpuks jääb, et ta ikka ei taha minna. Kaarel teeb kavala nükke ja kinnitab, et pärast etendust saab pulgakommi. Hubert tahab kohe minema hakata.
Pool kaksteist väljume. Karin, mina ja Hubert. Karin saadab meid teatrini, plaanib veel linnas ringi jalutada ja siis bussi peale minna.
Teatrist jõuame koju pool kaks. Ester on maganud juba pea kaks tundi. Hubert on ka nõus voodisse minema. Veelgi enam: ta jääb isegi magama. Vaba aeg!!!!
Ma ei helista M-le, kuigi olin seda peaaegu et lubanud!?
Pool neli segan kokku suitsujuustu-apelsiini salati, puhastan kartulid, segan kokku singi-juustu täidise, panen seenepiruka stardivalmis. Kell on neli. Lapsed ärkavad.
Ootame. Riietame lapsed pidulikult. Külalised aga ei tule ega tule ja lapsed jõuavad oma riided räpastada. Mina jõuan uued riided neile otsida ja isegi triikida.
Kell kuus külalised lõpuks ikkagi tulevad. Kõigepealt Epp ja Kalmer. Epul on mulle ja Hubertile lilled. Hubert saab väga põneva sodimisraamatu ja raha, et ma talle uued lasteaiasandaalid ostaksin. Kohe saabuvad ka Ann, Mihkel ja Ere Lee. Et siis üks laps ikkagi on, kuigi Hubertist poole vanem. Nad kingivad puu- ja juurviljadest skulptuuri (traktor), joonistustarbeid ja väikse auto. Imelik traktor meeldib Hubertile väga. Uurib ja küsib, mis on mis.
Ere Lee sööb küll lastelauas, aga Ester ja Hubert loomulikult mingid õiged mängukaaslased talle pole. Ta ehitab toanurka "poe". Ärgitan Hubertit ostma minema. Lähebki. Minu abiga saab ostetud ka. Aga päris mäng see pole. Pingutatud maik on juures. Hubert hakkab omaette legodega mängima.
Seltskonna lemmikuks kujuneb Ester. Ta naudib tähelepanu ja suhtlemist. Kalmer saabub Pireti juurest kassi toitmast. Piretil on pallikujuline kass. Kalmer, selle asemel, et talle sööki juurde panna, korjas kogu toidu kokku. Kass jääb dieedile nii kaua, kui Piret ära on. Piret olla jätnud Kalmerile mitme leheküljelise instruktsiooni kassiga mängimiseks. Kalmer siis mängiski, kuni kass jäi jalad püsti selili lamama. Olevat ikka elus olnud, kui ta ära tuli.
Poole üheksaks on meie lapsed ülierutatud ja -väsinud. Üheksa paiku külalised lahkuvad. Kaarel paneb lapsed magama.
Joome koduveini. Kaarel loeb Jaan Krossi "Kallid kaasteelised". Mina tõlgin.
Selline vaoshoitus ja hillitsetus.

 4-aastane Hubert tshillitordiga.


.

kolmapäev, 17. märts 2010

NELI AASTAT TAGASI KELL 23:24...

...sündis Hubert.

pühapäev, 14. märts 2010

ÜKS PILT. NELIKÜMMEND PÄEVA TÄIS.

Mu käed oleks kohe Estrini jõudnud. Olin tema juurdee kummardamas. Kui kaua võtab aega kummardus? Järgmisel hetkel oleks ta mu süles olnud. Aga just siis läks toa uks lahti ja vanaisa vaatas sisse. Ma ajasin end sirgeks ja vaatasin vastu. Ester ka. Seisime hetke tardunult. Mul olid villased sokid jalas. Siis ütles vanaisa naeratades: "Kaks tüdrukut." Ja pani ukse kinni. See juhtus jaanuari esimesel nädalal Võrus. Armas pilt.
Tänaseks on möödunud nelikümmend päeva.Mis nüüd saab?

reede, 12. märts 2010

TÜHIRAND. Veiko Õunpuu.


Tühirand imdb-s.

Võtsin plaani Õunpuu varasemad filmid ka ära vaadata. Ühel või teisel põhjusel pole varem õnnestunud. "Tühirand" esimesena, kuna see jõudis varem pärale. "Sügisball" on järjekorras.

Tühirand - oleku kirjeldus. 

Nii pahana kui see ka tundub, pole ma ka Undi "Tühiranda" lugenud... Aga mul on plaanis. Lähimal ajal.
Vähemalt ei sega liigne pieteet, mis võiks tekkida Mati Undi teose suhtes. Sest tegemist on ju tegelikult triviaalse looga, milliseid võib igal õhtul telekast vaadata. Ainult et umbes 100 korda pikemaks venitatult. Ikka ja jälle.
Eks kõik vajavad armulugusid ja -intriige: mõned pudedaks nämmutatuid, mõned jõhkralt paljastavaid, mõned kunstiliselt nüansirohkeid. Iga suhe on teadagi unikaalne ja paljuski kirjeldamatu. Kõige täpsem ja dokumentaalsem oleks ehk kirjutatult suhte olemust edasi anda, kui eesmärgiks oleks ülim punktuaalsus.  Kui oleks. Enamasti on sihiks ju ikka mingi fragmendi kujutamine, mis jätaks kunstitarbijale piisava vabaduse fantaasia ja originaalemotsiooni jaoks. Äratundmist kui palju! Käib tuttav mäng. Ikka ja jälle.
Kes kellega käib ja kes keda võidab. Armastus on eelkõige vahend võidu saavutamiseks. Mitte tundmiseks. Teisest inimesest pole vaja end kaasa haarata lasta. Piisab, kui armastad kirglikult iseennast. Siis võib mängida kõigi ja kõigega. Kas mängust on võimalik põgeneda? Kas päästva lahtise akna taga on rahu?
Aga muidu hästi mängitatud. Väärt tegelased mängivad. Mati (Rain Tolk) ümber on kogunenud grupp vuntsilisi kaasmängijaid, kes mõjuvad osatusena tema isikule. Eelkõige muidugi puiselt koomiline ja ennasttäis Eduard (Taavi Eelmaa) - põhiline vastasmängija. Lisaks vuntsiline täpselt reegleid teadev Naaber, vuntsilised autohuvilised vennikesed külapoe juures, vuntsidega piloot ja lõpuks enne põgenemist fookusest väljas kaadrinurgas kükitav vurrukandja. Nad kõik oma koomilise olekuga ja "juhusliku" sattumisega filmi rõhutavad Mati igikestvat mängu, mis viib ta lõpuks tühiranna seisundisse.

















Ilus ja täpselt mõõdetud.

















Üks vuntsilistest osatajatest istub kaadrinurgas.



Unenägu, mida näidati ööl pärast filmi vaatamist.
Praegu mulle tundub, et mina ei olnud unenäos see naine. Ei olnud ka Marina (Mirtel Pohla) ega Helina (Maarja Jakobson). Võib-olla oli minust tükike ja Marinast ning Helinast samuti osake. Võib-olla olime kõik koos üks terviklik naisolevus. Aga Eduard (Taavi Eelmaa, muuseas, peab tunnistama, et teatud määral huvitab mind pärast Püha Tõnu filmi. Peaks von Krahli vaatama minema, kuidas teatris tundub.)  oli küll. Võib-olla ka Püha Tõnu. Matit (Rain Tolki) unenäos polnud. Tema asemel oli keegi tundmatu mees. 
Esiteks oli hämaralt hele tuba kahe laia voodiga. Naine ühes ja Eduard teises. Naine-mina nägi magavat Eduardi madalalt perspektiivilt teisest voodist. See oli naise seaduslik mees. Naine-mina tundis, et keegi on tema juures voodis. Keegi mees, kes unenäos oli tuttav, aga ilmsi tuvastamatu. Igal juhul oli ta kindla soovi ja tahtmisega naine-minu voodis. Naine-minale see meeldis - teda imetleti. Jälle. Keegi oli tema voodis. Jälle kord. Ometi ei juhtunud midagi lihalikku. Ei olnud vajagi.
Teiseks. Naine-mina ja Eduard voltisid või surusid tundmatu mehe väikeseks ja pistid ta tugitooli käetoe sisse. Just õigel ajal. Hetk enne, kui vanaisa toa uksest sisse vaatas. Naine-mina ja Eduard ei tundunud vanaisale kahtlastena. Vanaisa uuris lihtsalt kuidas meil läheb.
Kolmandaks. Kirstu välja kaevamine. Kaevati välja, sest näis, et midagi oli mulla all juhtunud. Midagi oli valesti. Oligi. Kirstus oli kaks inimest - vanaema ja vanaisa olid ühes kirstus. Aga sellega oli kõik korras. Kedagi kolmandat ebaseaduslikku nende juures polnud. Ometi oli kirst laiemaks veninud, aga kaas oli jäänud endisesse mõõtu. See oligi probleem. Nüüd olin kindlalt mina, kes seisis haua juures. Tahtsin väga näha, mis oli saanud 35 päeva tagasi lahkunud vanaisa kehast ja 3135 päeva tagasi surnud vanaema omast. Hauakaevaja ei lubanud mul vaadata. Kohendas kiiresti lina nende peal ja pani õiges mõõdus kaane kirstule peale.

esmaspäev, 8. märts 2010

JÄRJEKORDNE LASTEAIALAPS.

Öö oli minul keeruline. Häid ununägusid polnud. Küll aga oli tihe äkamine ja rahutus. Ärevaks tegi mind mõte, et Ester jääb esimest korda üksinda lasteaeda. Tervel kaheks tunniks!
Ta läks rühma kasvataja käe kõrval. Lasi minu käest lahti ja vist isegi vastas lehvitusele. Siis vajus uks prõmdi kinni ja minu tütar jäi selle taha. Seisin veel natuke, aga kisa ei tulnud.
Läksin. Mitte ujuma nagu algul mõtlesin, sest seal ma ei saa ju telefonile vastata, kui kasvataja peaks helistama mu lohutamatult röökiva tüdruku pärst.
Mitte mingit kõnet. Sain rahus arveid maksta, otsida torrenteid, endale teatavaks teha Oscari võitjad. Teiste seas võitis ka Christoph Waltz.
Natuke enne 11 tõin Nukufilmist kelgu ära.
Üks rühm läks just parasjagu õue.
Huberti rühm jääb teise maja tiiba. Nii ma ei näinud, kas nemad olid ka õues.
Kasvataja ütles, et Ester oli olnud väga tubli. Mitte üldsegi nutnud. Vaadanud omapäi asju ja käinud rühmas ringi.
Riidesse saime hästi.
Trepil hakkas mingi jama. Kas ta tahtis rühma tagasi minna või iseseisvalt trepist alla tulla?
Kelgutasime pikalt. Jääpurikad peade kohal ähvardavalt rippumas.
Siis tahtis Ester ise "tirida". Trammiteel või sõiduteel, aga mitte mingil juhul kõnniteel.
Jonni algus. Peenemalt: võimalus stressi pingevabalt välja elada.
Kisa. Kisa. Kisa.
Kuidagi me koju saime. Õueriideid seljast mitte. Nii ta mulle sülle magama jäigi.
Riietasin väsinud lapsukese lahti.
Magas neli tundi järjest. Pissimata!
Õhtu möödus tavapäraselt. Perekondlikult.
Uinus pool kümme. Erakordselt kiiresti.

pühapäev, 7. märts 2010

TERAVALT TÄPNE.

Ester istub potil. Uudishimulik käeke satub jalgade vahele tähtsasse kohta.
"Ester katki!" tõdeb tüdruk.
Loodetavasti pole see prohvetlik kuulutus feministi tulevikust...

neljapäev, 4. märts 2010

DR HOUSE'I HALB MÕJU PÄRIS ARSTIDELE.

Arvan, et kergesti mõjutatavad doktorid ei tohiks kindlasti vaadata dr House'i. Müütilist geniaalsust õppida ei saa, küll aga on kergesti külge hakkav ülbus, hoolimatus, misantroopia.
Neetud, ma ei saa siiamaani üle ja mul on kange tahtmine nimi välja käratada, aga ometi on ju pisi-pisike võimalus, et eksin....

PARANDUS 5.märts: Jah, ma võin eksida isegi kui protsentuaalselt see peaaegu pole võimalik.

kolmapäev, 3. märts 2010

HANEL OLI AUTO. Lavastaja Helle Laas.


Autor Helle Laas
Lavastaja Helle Laas
Kunstnik Riina Vanhanen

Mängivad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert

Estri esimene teatriskäik, mis jättis võimsa mulje hoopiski Hubertile, kes ise teatris ei käinud ja pidi leppima minu jutu ja Nukuteatri kodulehelt leitud piltidega. Estri vanusena on ta küll hane autot vaatamas käinud, aga loomulikult ei mäleta ta praegu sellest midagi. Minul on teine ring, aga ka mina ei mäletanud midagi, kuigi aimasin, mis ja kuidas. Võib-olla ma ei olegi seda etendust varem näinud? Küll aga kindlasti mitmeid teisi Helle Laasi lavastusi, mis kõik on sarnaselt üles ehitatud ja põhinevad ülilihtsatel lugudel, mida saadavad korduvad häälitsused ja fraasid. Vanematel on niikuinii huvitavam jälgida lapse reaktsioone, kui laval häälitsevaid olendeid ja lastel pole midagi selle vastu, kui asjad ikka uuesti ning jälle üle räägitakse.
Ma lasin Estril rahulikult jälgida ja tikkunud liialt seletama ning kaasa häälitsema. Ester vaatas huviga. Vahepeal tundus talle põnevam sülle ja sülest maha harjutusi sooritada. Vahel kordas ka lavalt pillatud sõnu järgi. Siiski jääb ta kaugelt maha tõsiselt aktiivsetest lastest, kes sügavalt kaasa elasid ja rääkisid. Selline introvertne tunnetus ja läbielamine, mis mind, arvestades tausta, sugugi imestama ei pane. Mitte et me kõik siin tühmakad ja tuimad oleksime...
Ka kodus ei näita Ester, et etendus talle eriti muljet oleks avaldanud. Aga Hubertile tuleb ikka ja jälle üle seletada, tuhandetele kontrollküsimustele vastata. Millega Hani sõitis? Millega Rott? Miks Rott Hane auto tükid endale võttis? Miks Hani siis mootorrolleri sai? Mis tal siis oli? Mis asi on tõukeratas? Miks Roti prügikastil on teatri pilt (Nukuteatri logo) peal? Miks Taksi Peremeest jalutas? Miks Hanel kiiver oli? Miks ta pärast trammiga pidi sõitma? Miks Rott sai prügikastist auto teha?
Muuseas Hane aoto moondumised on nutikalt lahendatud. Samuti ka tänavatel ringi kihutamine - majad lainetavad, hõljuvad ja pöörlevad. Tore ja põnev. Armsalt lihtsad ja leidlikud nukud nende vahel. Mmmmh, tahaks ise ka ikkagi veel Nukuteatris kätt proovida....
Olen tänulik, et meil on Helle Laas ja näitlejad Are Uder ning Riho Tammert. Mõtelda, kui mitmeid kordi nad on pidanud samu ja sarnaseid etendusi, millel täiskasvanule suurt midagi pakkuda ei tohiks, mängima. Aga tüdimust ei paista. Ainult siiras tahe lapsi lõbustada.



BODIES REVEALED.

Jõudsime ikka viimasel hetkel näitusel ära käia. Koos meiega veel lugematult palju inimesi. Huvi oli endiselt suur, kuigi näitus oli selleks ajaks juba mitu kuud avatud olnud. Ja mis see kõik sisse toob... Tasus kindlasti ära.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.














Elanud ja tundnud.

Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.


















Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?

Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.















Maksavähk.

Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja  manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks...  Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.

teisipäev, 2. märts 2010

TÄHTMÕISTATUSLIK TÄNANE ÖÖPÄEV.

a. Ärkan vara, aga mitte vabatahtlikult ja tõden, et olen äpardunud, kuna mul pole jaksu aktiivselt ning pühendunult ERi ja HT soove kiiremas korras täitma hakata.
b. Avan arvuti, ühtlasi ka raadio ja mailboxi ja mõtlen: loll, loll, loll, loll, loll, loll, loll PJ.
c. Helistan PRle. Selgub, et pole põhjust.
d. Tuleb EP ja ma muutun paugupealt paremaks inimeseks.
e. Helistan UJle - võib!
f. Räägin KNga. Miski pole kunagi enam endine. Ka kevad ja suvi ei muuda seda.
g. Näen UJ, MK-d, MK-d.
h. Helistan MPle - võib! Olen õudselt rahulolev.
i. Ujun tunni ajaga 35x50 meetrit. Uus rekord.
j. EP on ikka veel ja ma olen endiselt rahul.
k. AS on küllalt vastuttulelik, aga siiski abitu. Midagi ta vist ikka teeb, sest PE hakkab tööle. Loodan parimat.
l. KL tuleb ja EP lahkub.
m. Panen küünla LDle ja OOle, kellel on täna viies surma-aastapäev.
n. KL pole silmnähtavalt ja kõrvkuuldavalt rahul PE tööga. Ka minul hakkab kannatus otsa saama.
o. Hakkan õmblema. ER ja HT katsuvad huviga pealt. Õnneks jäävad kõikide näpud terveks.
p. ER ja HT on väsinud, aga mängitavad kuni üheksani.
q. PE jätkab tööd.
r. PE jätkab tööd.
s. PE jätkab tööd. Ma lähen magama.
t. PE jätkab tööd.
u. PE jätkab tööd. ER hädaldab unes.
v. PE jätkab tööd. ER tahab pissile.
õ. PE jätkab tööd. HT ärkab uuele päevale. KL natuke hiljem.
ä. PE on kella üheksaks hommikul töö lõpetanud. Koos veateatega 95% pealt. Ma ei viitsi vihastada.