esmaspäev, 8. veebruar 2010

VERERÕHK 0 / 0.

Mehel, kes viimased 19 aastat on oma vererõhu muu huvitava seas igapäevaselt üles tähendanud, on alates 3.veebruarist näitajad 0 / 0.
7.veebruaril pandi tema kulunud keha Lõuna-Eesti punase muldliiva alla.

4 kommentaari:

Epp ütles ...

Kaotusvalu kaastundeavaldused ei leevenda, saati siis veel võhivõõra omad. Aga Su sõnad ja see pilt on kuidagi nii mõjuvad, et hiilin siia täna juba kolmandat korda tagasi, justkui selleks, et heita pilk kellegi teise kaotatud maailma.

Võõras kodu, võõras töölaud, aga ometi on kõik kuidagi nii tuttav. Kummaline, kuidas kõik pärast inimese lahkumist edasi elab: asjad, mis õigele omanikule olid tähtsad ja vajalikud, kuid teiste jaoks tihtilugu tühipaljas rämps; seebiseriaal teleris, mis kulgeb väsimatult edasi, samas kui inimene, kes oma päevaseid tegemisi selle järgi sättis, on läinud; pooleldi lahendatud ristsõna, laokil asjad, just nagu tuldaks kohe tagasi ja jätkataks sealt, kus pooleli jäädi...

Ma ei oska neist asjust kirjutada, tunnen end alati kuidagi kohmetult, aga... mul on kahju! Loodan vaid, et lõpule jõudis üks ilus, pikk, täisväärtuslik elu.

Anonüümne ütles ...

Soovin, et oskaksin Sulle midagi lohutavat öelda, aga ei oska.

Grehe ütles ...

Maailmad kerkivad
ja kaovad.
Mõni jätab
minnes jälje,
teine läheb vargsi,
justkui märgita.
Aegu hiljem tunned
tema suurust.
Süda loodab rahu
kõigile läinuile.

Ma ei oska muud öelda. Ja ega see rohkem-ütlemine lohutakski.
Mul on kahju.

Marmelaad ütles ...

Ma olen seda tunnet tundnud, et:
"Kuidas kõik ümberringi nii normaalne on, kui minu maailm kokku kukub"...
Nad ju ei tea...ja samal ajab kukub nii mõnigi teine maailm kokku, mida mina ei tea...
Kurb. Pai. Sulle.