laupäev, 27. veebruar 2010

RASKE ÖELDA "EI"?

Eks igaüht ole vahel rünnatud mõne sooviga, mille täitmiseks peab vähem või rohkem end kokku võtma. Ma saan aru, kui pole jõudu või tahtmist võõrast vajadust täita. See on normaalne ja ma kindlasti ei mõista kedagi hukka, ehkki korraks võib ju kergelt häiritust tunda. Viha ja tigedus, mis mind jalust niidab, on nende vastu, kes ei vaevu keelduma. Vastupidi, nad isegi võivad anda lootust ja kinnitada: "Jah kindlasti! Jah kohe!" Ja siis, ei midagi. Kui uuesti pärida, on sama jutt või täielik vaikus. Ma ei mõista, miks on nii raske kindlasõnaliselt keelduda, vabastades nõnda lootja lootusetutest lootustest. Aega on ju vähe. Kurat, igaüks võib hommepäev surra, võib-olla oleks jõutud eile vajalik asi teisi teid pidi kätte saada ning see läbi kriipsuvõrra ehk rahulolevamana lahkuda. Aga nüüd kulub aega tühja.
Ma tõesti arvan, et konkreetne "ei" on iga kell humanseem libedast ja mõttetust "võib-ollast", mis mulle kõlab jahina.
Kogu eelnev sõnavõtt on ehk tingitud minu riivata saanud eneseuhkusest? Võib-olla ma pole harjunud end "tühjaks kohaks" pidama? Kuigi võiks. Oleks hea budistlik harjutus olla TÜHJUS.

3 kommentaari:

Kadri ütles ...

Omada oskust olla põhjendatult enesekriitiline on suur anne, mis on vähestel. Oskus näha võib-olla taga potensiaalset EI'd on raske tulema. Ikka ju mõtled, et võib-olla on võib-olla JAH mitte võib-olla EI. Positiivne ellusuhtumine???

Marmelaad ütles ...

Ja mina ei salli veel põhjendamatut mökutamist (st. kui mingi töö puudutab veel teisi inimgruppe, kes möku järel ootavad),
hetkel ma ootangi ühe möku järel... ja ma tunnen kuidas kops on alustanud teekonda üle maksa...
ja riielda ka ei saa, sest mökult on bronnitud veel üks töö :(
ta oleks võinud kohe algul öelda, et on MÖKU, ONJU.

Anonüümne ütles ...

Taname huvitava blogi