teisipäev, 23. veebruar 2010

PÜHA TÕNU KIUSAMINE

Püha Tõnu Kiusamine imbd`s
Eesti 2009
R: Veiko Õunpuu
O: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

MUNE LAKKUV KOER.
Kirjeldusi hullumeelsusest või taju muutumisest olen viimasel ajal tihti kohanud. Kirjanduses või filmis. Ja ehk võiks ka teatris, kui ma rohkem sinna juhtuks. Kas ma satun ebanormaalsuste otsa, kuna mul endal on teatav valmidus selleks? Või on tõesti nii palju hullust, et tahes tahtmata komistad? Kas elu 21.sajandil heaoluühiskonnas on liiga sirgjooneline, liiga sihipärane, samas õigupoolest aru andmata, mis kogu säärase pürgimise lõplik eesmärk on.
Vastukaaluks tekib siis kamp kunstnikke, kes taskaalu säilitamise nimel annavad oma panuse kontrollitud kaose tekkimiseks. Kui elaks kuskil lõunamaal, kus iga hetk ähvardaks katastroof, poleks muidugi aega hulluks minemisega tegeleda. Aga nüüd... Liiga hea ja lihtne olla ning isegi ülemõistuse paks lumi ei suuda rikkuda rahu. Tegelikult, ega viitsigi keeruliste ja pingutust nõudvate mõtetega väga tegeleda. Mõni kergelt napakas kunstnik mässigu end keerulistesse märgisüsteemidesse ja katsugu leida teed inimese põhiolemuse ja mõtte lahendamiseni. Sellest on tõesti palju aastasadade vältel jahutud. Ometi on tegemist aktuaalse teemaga – uusi inimesi ju sünnib järjest peale...
Juurdetulnu võib olla piisavalt hull ja hästi kindlustatud, et vaevuda tõlgendama ja kaasa mõtlema. Mitte viimast kui üht märki muidugi, mis loojalt kukub. Jõuab siis neid kõiki... Endalgi tuhat muret. Aga niisama vahelduse mõttes. Ohutult. Hakata teise painajalike mõtetega tegelema, katsuda ehk isegi aidata, mõtestada ja lahti arutada ning enne, kui märkad, oled ise sama räga ohver. Mõistetud arusaamatu süsteemiga võitlema! Igaüks jäägu ikka oma risti juurde... Nii nagu oleks pidanud tegema ka härra Tõnu Ploomipuu.
Filmil on groteskne sissejuhatus: jabur matuserongkäik jätkab häirimatult oma teed, kui seal samas lähedal teeb žiguli raske avarii. Ühtlasi on ka see võtmeks maailmas, kus elab Tõnu. Seda järgides, võiks ta rahus kogu oma ülejäänud elu elada ja ükskord leplikult surra. Aga tema viskab võtme maha... Lubab endal tunda kaastunnet. Lubab rullnokal oma uhkesse autosse istuda. Temast saab "hea inimene". Mis siis, et pool sunniviisiliselt. Tegu on tehtud ja saatuslikuks see talle saab. Ta alustab teist elu isatalust. Justkui oleks isa surm Tõnule uuestisünniks. Peielaud oli kaetud ta isale, aga ka endisele Tõnule. „Minu kallis isatalu, meelest ei läe iialgi.“









 






Need amatöörnäitlejad on suurepäraselt üles filmitud. Usutav olustik. Peaaegu dokumentalistlik. 


















Tundub lausa imeliselt leidlik isatalust laulev vanamees ja surmasuust pääsenud jorsi paigutamine ühte episoodi. Ühte panoraamkaadrisse.

Uuestisünd ei avaldu kohe. See hakkab end tasahaaval ilmutama. Tõnu avastab autot juhtides inetu pleki valgelt nahalt. Ta katsub plekki maha hõõruda, pilk läheb teelt kõrvale ja ta ajab alla koera. Poleks jorssi autosse lubanud, poleks plekki, poleks koera. Plekk kestalt, märk hinge. Nüüdsest on ta koer. Koer, koer, koer! Mune lakkuv koer. Alandlik koer oli ta muidugi juba enne, ainult varem ei pannud ta tähele. Praegu, vaevutajutaval hetkel, saab temast teadvustatud koer. Kuidas sellest hirmsast teadmisest vabaneda? Kuidas ja kuhu see häbiplekk matta?
Ja siit algab Tõnu teekond headuse poole. Nagu vanapagan, kes hakkas inimeseks, et kontrollida õndsaks saamise võimalusi. Ainult, et Tõnu pole Saatan kellest midagi sõltuks. Tema on lihtsalt vaene kannataja. Kes satub ebameeldivatesse juhustesse, mis loo arenedes, omavad sisulist tähtsust. Mis see muud on kui fataalne kokkusattumus, kui Tõnu leiab maha lõigatud käed metsa alt, kuhu ta kavatseb alla aetud koera jätta. Sellest ametivõimudele teatamisel satub ta tagaotsitava tüdruku otsa. Tüdruku mängu tulemine toob filmi üldmõistetava liini – armastuse. Aga armastus on allegooriline ja ma olen veendunud, et imekena musta peaga tüdruk (Ravshana Kurkova) on Tõnu isiksuse naiselik vastand. Kokku saaks neist täiusliku androgüünse olendi, kes pürgib kõige kiuste absoluutse hea täiuse suunas.


 
Hiiglaslik Tolstoi ja imepisike Dostojevski mängivad malet.

Tolstoi ja Dostojevski mängivad malet. Dostojevski näppab viguri, kui Tolstoi selja pöörab. Mida see tähendab? Et Dostojevski komplitseeritud loomus, kus mõistus ja süda igavest lahingut peavad on kaotusseisus? Samal ajal, kui Tolstoi rahuliku südamega võib viia „oma mehe“ raskele enesetäiustumise tee otsale. Igal juhul on tegemist järjekordselt õnnestunud kunstiliselt liialdatud naljaka stseeniga, kus paaris on hiigelsuur ja pisitilluke mees. Selliseid kunstiliselt liialdatud, ebarealistlikke, aga samas usutavaid võtteplatse tuleb ikka ja jälle. Kasvõi ülekuulamisruum, mille kohta peab kindlasti ütlema: kafkalik.
Ma isegi arvan, et stsenaariumi kirjutamisel kasutas Õunpuu Kafka „Protsessi“. Võib-olla ka mitte. Kust mina tean, eks? Võimalus tal selleks oli. Mõned asjad nagu langeks kokku: arusaamatu süüdistus, mis kerkib Tõnu vastu, kui ta tuleb teatama mahalõigatud kätest. Edasi enda kaitsmine ei-tea-mille eest. Mingi tundmatu vägivalla eest. Vaenlast ei paista - see istub ta enda sees. Tühine olend muutub järjest isoleeritumaks ja pühendub täielikult uurimustööle isiklikus hullumajas. Kafkalik fatalism, sest ka Tõnu elus toimuvad sündmused on täpselt korraldatud, nii et mingit pääsemisvõimalust pole. Ettekaotatud mõttetu võitlus. Mille nimel? Teadvustatud eksistentsi? Katki on läinud masin koondnimega Tõnu Ploomipuu ühes suures vankumatus süsteemis.
Tõenäoliselt pole teda mõtet parandada. Lihtsam on uus aparaat hankida. Neid on tohutult palju. Tõnu heidetakse kõrvale. Mitte nii otseselt kui tsehhi täis töölisi, kes vallandatakse otsitud põhjusel, näitamaks Tõnule tema katkist ja kõlbmatut olekut „tühiste“ olendite arvelt. Ta on küll peni teiste omasuguste seas, aga kui ta end ei paranda, võib ta hoolitsetud koerakese kohalt lennata rentslisse. Jälle saatuslik kokkujuhtumine. Mees, kes on Tõnu naise armuke, kaotab peoõhtul kannatuse ja kohtleb Tõnu ülemust lugupidamatult. Järgnevad sanktsioonid ja ootamatu või pigem ikka ette aimatav kohtumine Nadeždaga, kelle isa "puht juhuslikult" on vallandatud tööliste seas. Tõnu kohtub silmast silma oma uue ja just leitud „mina“ ning südametunnistusega.
Ta kahtleb, kas hea olemine tasub ära ja mis üldse on headus. Tema ebakindlus kutsub esile pilkeid teadvustunute poolt ja hirmunud eemaletõmbumist. Pole soovitatav tüüdata teisi oma arutlustega. Koeraks olemine võib hakkata välja paistma neile, kes ei soovi sellest midagi teada. Ei saa rahus elada. „See loom minu majja ei jää.“ Kaitsetu ingel Tõnu on võõras igal pool.
Suures hädas pöörduks igaüks rohkemal või vähemal määral religiooni poole. Läänlase esmane valik on loomulikult kristlus. Või budism. Või hinduism. Nüüd, mil ta on niikuinii tsoonist väljas, on aega läbi eladada ka otsingud religioonis. Haige aju saadab nägemused kirikust ja masendunud õpetajast. Aga ka seal ei paista ainsatki valguskiirt. „Kas asi on minus või millegis minu välises?“ Hakkaks nagu miskit koitma... Kas headuse olemasolu endas peab kuidagi põhjendama? Kas headus on headus, kui seda jagatakse ainult tasu lootuses? Aga miks mitte tasu loota? Igal juhul on parem, kui inimesed on head ja saavad vastutasuks hiljem midagi, kui nad on kurjad, teades, et niikuinii vahet pole. Sellist isetut olendit ei olegi olemas, kes lihtsalt headuse pärast hea on. Võib-olla siis tõesti ainult bothisatva. Või Kristus. Aga selle poole tasub kindlasti püüelda.
Minu jaoks on Tõnu väsitav rapsimine arusaamatu. Miks ei võiks inimene leppida sellega, et on nii nagu on, kuna niikuinii on nagu on. Et oled tegelikult koer ja pead kellegile alluma? Mis siin ikka võidelda. Võitlustuhinas ja aimates kaotus vääramatust, muutub see teadmine talle nii ahistavaks, et ta hakkab kahtlustama vandenõud ja ehitab üles võimsa süsteemi ja küünilise nihilistlikku valitseja sinna sisse. Das goldene zeitalter. Suurejooneline sodiaagi lagunemine ja puha. Inimene on lihtsalt liha. Ega see ju ei üllata, et Nadežda on tähemärgilt neitsi? Etendus teatris on viimaseks eksamiks mehele, kes tahtis end proovile panna. Nüüd langetab ta lõpliku otsuse, kas lepib asjadega nii nagu nad on või võitleb edasi millegi absurdse ja arusaamatu nimel. Viimased inimesed annavad talle võimaluse jälle normaalne olla, aga ta kukub katsest läbi. „Mis mõte sel on“ võib tabada igat ühet olenemata east, ka korduvalt. Edasi elamiseks on oluline sellest välja tulla.
Enam ei toimu ärkamisi, mis niigi on jäänud üha põgusamaks, pühast hullusest. Skisofreenikuna jääb üks pool temast truuks koeraks, teine pool peab lootusetut võitlust edasi. Tulemus on ikka üks – keha sureb ja meil elava pealtvaatajana jääb ikka teadmata, kas tasus vaev ära, kui tead, et oled just see kes oled, aga kindlasti mitte täiuslik.
Filmi tehnilistest lahendustest ka.
Näitlejad.
Minu lemmik on Harry Kõrvits. Uskumatult hea naturalistlik roll firmadirektorina. Oma eemaletõukavuses meeldis mulle kohutavalt. Mitte, et mulle selline inimene päriselt meeldiks.













Hirmus vabamüürlasest ülemus. 

Õunpuu on väga õnnestunult näitlejad mängima saanud. Kuuldavasti olla tal oma tehnika selleks: üks episoodis osalejatest teab, mida teha. Partner reageerigu nii nagu oskab. Tundub nii õige võte. Äkki teevad paljud režissöörid nii. Päris näitlejad kui ka amatöörid mängivad ise ennast. Tuleb ainult üles filmida. Eksida ei saa, sest igat moodi on õige. Kellegil on stseenis mängujuhi roll ja kontrollitud improvisatsioon võib alata. Taavi Eelma puiselt ja ohmakaks mängitud Tõnu on õigustatud. Tuleb ju näidata segaduses ja rikkega tegelaskuju. Kui midagi ette heita castingus ja rolli täitmisel, siis hullumeelse tennisemängija vastutusrikkasse rolli oleks mina Raivo E. Tamme asemel soovitanud Allan Noormetsa....Nali, nali...
Võttekohad.
Totakad unenäolised jaburdused on kenasti kooskõlas Tõnu kasvava hämarolekuga. Samuti ka episoodide hüppeline vahetumine. Need muutuvad kiiresti ja ootamatult, kuid episoodi sees on aega küll, et nautida kunstiliselt meeldivate liialdusega võttekohti. Kirikuseina, idüllilist visuaalset pastoraali lehmadega, pärast metsikut orgiat apokalüptilises kabarees. Samuti ka jaburad pilkavad mõttevälgatuslikud stseenid: www.aiadiskursus.ee - konkreetsus ennekõike! Sulle pakutakse abi. Hoia oma sisemine peni aias! Kogu elu on üks suur etteheide. Kujundlikele sõnadele leitakse täpne pilt. Sõna otseses tähenduses täpne. Lõpuni välja. Korporatsioon Fraternitas Estica lauluraamatust lõpeb üks laul „Kalla kallis Isa käsi“, mida filmis lauldakse kahel korral nii:
Murdun päise päeva aal-
Surres maitsen eluvilja
Lunastaja risti all.
Lõppeks oli ikkagi koeraks olemine ja oma teise, ilusama mina avastamine, tema elutöö. Mida siis nüüd tuleb süüa. Sõna otseses mõttes.
Selline naljakas, naljakas film!
PS. Mitmelt poolt olen lugenud, et Õunpuud "süüdistatakse" liiga tihedas kollaažis. Et poleks tohtinud ja nii pole õige. Aga paljud head mõtted on juba ära mõeldud ega siis ise ei saa sellepärast neid uuesti mõtlemata jätta. Mis sest jalgrattast ikka leiutada, kui võib ümber disainida.

1 kommentaar:

demineerija ütles ...

Hmm, põnev vaatenurk. Aitüma :) Aga minu emotsiooniks jääb vist ikkagi "kergelt pettunud". Tahtmatult tekkis võrdlusmoment "Sügisballiga" ja viimane meeldis kordades rohkem. Tegelikult on ju ka Roy Andersson (http://www.imdb.com/name/nm0027815) paljuski samu teemasid käsitlenud, aga hoopiski meeldivamas võtmes kui "Püha Tõnu kiusamises". Nojah, paratamatult on vahel hea vaadata midagi sellist, mis pole "meeldiv", sest siis jõuab ehk midagi tõesti ka kohale.

Siinkohal oleks vast paslik öelda, et "Antikristusest" kirjutatud mõtted olid kah väga huvitavad. Tahaks mainida paari momenti, mis mulle endale silma jäid. Üks võtmepunkt õnnetusele järgnenud sündmusterägas oli minu meelest ka see, kui mees soovitas Naisel tungivalt arsti poolt määratud rohtude võtmine katkestada. Naine ütles midagi taolist, et "sa arvad, et sa tead kõike" ja "sa pole arst", aga mees ajas oma jonni (mis oli headest, aga võib-olla ka sama egotsentrilistest kavatsustest kantud kui Naise käitumine saatuslikul ööl) ja tabletid rändasidki potist alla. Iroonilisel kombel sellest samast, mille vastu Naine hiljem oma pea veriseks tampis. Ja sellise inimesega otsustas Mees ikkagi metsa minna, oma kahtlase väärtusega teraapiat tegema, kuigi Naine ütles veel koduski olles välja arstipraktika käibetõe: pole hea mõte lähedast inimest patsiendiks võtta.

Ühesõnaga, võrdlemisi räpane ja segane lugu, milles, mulle tundub, ei tehtud katset ühe ilmeka näite varal terve naissoo kohta midagi põhjapanevat öelda. Vähemalt ma loodan seda, kuigi mõneti põnev on tervet filmi ka nii vaadata. Eks inimesi on igasuguseid, olgu kehakumerused ja veirdad mõtted, mida esimesed omakorda varjavad, millised tahes. Kui juttu on millestki nii subjektiivsest nagu "headus" ja "kurjus", saab mingitest soodumustest rääkida vast iga üksiku inimese - mitte terve soo - puhul, unustamata seejuures tema arengulugu, kogemusi ja kokkupuuteid teiste inimestega, teiste "headuse" ja "kurjuse" kandjate ja õpetajatega. Kui ekraanile libisevad sipelgapessa pudenevad linnupojad või rääkivad rebased, siis tundub see pigemini mingite üldinimlike hirmude eksortsismina. Kusjuures see kõik tundus äärmiselt šamanistlikuna ning voilaa - Trier mainis minu meelest, et rebane ilmutas ennast talle juba aastaid tagasi, just ühel šamaanirännakul. Noh, see selleks. Intervjuudest on jäänud igatahes selline mulje, et Trierit on terve elu trobikond karvaseid ja sulelisi foobiad kummitanud. Kuuldavasti oli ta selle filmi tegemise ajal nii viletsas seisus, et ei suutnud ise kaameratki hoida.

Aga muud ta jällegi ei oska, ta on filmimees. Ja paratamatult elab ta oma ängi selle meedumi vahendusel välja; ei ole luksust midagi noodi- või luuleridadesse kanda, mida hiljem lihtne tulehakatisena kasutada. Kui on sellise kaliibriga film, pole ka vaatajatest pääsu. Luuletaja kannatab, luuletab ja põletab üksinda, aga filmimaailmas ei tuleks asjaosaliste hulga tõttu ilmselt kõne allagi, et keegi Ülim Otsustaja, olgu või režissöör ise, sadade inimeste raske tööga ahjulõõma kasvatab :) Kuigi võib-olla tahaks ta seda just väga teha. Igatahes piisavalt killustunud ja isiklik film, et olla suurepärane peegel iseenese sisemusse. Sellisest vaatepunktist on taolised filmid vägagi omal kohal. Vaatama ei pea. Mind meelitas uudishimu ja ei pidanud pettuma. Sain, mis tahtsin. Kuigi Trieri varasemad teosed, eriti "Idioterne" on tunduvalt "meeldivamad".

Nende kahe filmi põhal teeks, lisaks Roy Anderssoni teostele, ka sellise soovituse, kui pole jõudnud vaadata: http://www.imdb.com/title/tt1019452

Nojah... plaanitud "aitüma" kasvas pisikeseks oopuseks.
Aga aitüma :)