esmaspäev, 1. veebruar 2010

NÄLJASTREIK LÄBI!!!!

Meie kass Manna on südamerahus peaaegu seitse aastat elus püsimiseks tarvitanud odavaid Kitekat tooteid. Vahel on saanud ka igasugu inimesele mõeldud produkte. Mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel ja tungivatel soovitustel tuginedes, pidasime vajalikuks hakata kassile andma erikallist kassitoitu. Manna selle otsusega rahul ei olnud ja alustas streiki. Ta keeldus söömast isegi sinki, kui see oli hinnaliste küpsiste kõrval. Käis ainult kraanikaussi kogunenud vett limpsimas, sest ka tema joogivesi on põlastusväärse ninaesise kõrval.
Pea kaks nädalat kestis streik, kuni ühel ööl ma kuulsin: ta murdus. Kass krõbistas oma küpsiseid. Muidugi ma olin rahul, et inimese meelekindlus käis kassi omast üle. Kuigi kõhklus oli: kas tohib kedagi sundida tervislikult toituma, kui ta ise sellele nii vastu on? Laske alkohoolikul juua ja narkomaanil rahulikult ennast surnuks süstida! Või kasvõi laske haiglasel vanal inimesel rahulikult viskit juua ja telekat vahtida.
Olgu kuidas on, kass nüüd igal juhul sõi. Sõi hommikul ka minu nähes. Ei katsunud luisata, et keegi sõi vastikud küpsised ära ja antagu aga talle midagi mõistlikku. Päev algas nagu iga teine. Ester alustas oma tavapärast ringkäiku korteris. See tähendab, et ta käib kõik ruumid läbi ning võtab uued ja huvitavad asjad menetlusse ja korraldada. Vannituppa jäi ta kahtlaselt kauaks. Läksin vaatama ja leidsin oma armsa tütrekese õudses aktsioonis. Kass, kes streigi tõttu oli peatanud oma sisemiste organite protsessid, oli pärast taas sööma hakkamist liivakasti tekitanud hulga tavalisi kassijulkasid, mida minu kallike suures korraarmastuses  oma väikse käekesega potti toimetas. Katsume Estrit viimasel ajal suure poti peal käima harjutada. Ju sealt talle see geniaalne mõte ja puhas loogika pähe tuli. Kuigi mind ja üht teatud teist naisterahvast võiks nimetada Kakala Krahvinnaks, on meie suhe sellesse substantsi ikkagi eelkõige esteetiline ning filosoofiline. Ja raske on nii otsest füüsilist kontakti daamidena taluda. (Mulle jääb alatiseks meelde Montaigne'i esseest üks lause: "Nii kuningad kui filosoofid roojavad, ja daamid samuti." Ju siis oli 16. sajandil levinud veendumus, et üllamaid ja kenamat sorti inimesi sellised jälkused ei vaeva.) Ma olin endast väljas ja korraks soovisin, et kass oleks oma streigi loomuliku lõpuni viinud. Aga seda tõesti korraks! Edaspidi saab meie vannituba ja kassijunnid luku ja riivi taga!

Kommentaare ei ole: