laupäev, 27. veebruar 2010

RASKE ÖELDA "EI"?

Eks igaüht ole vahel rünnatud mõne sooviga, mille täitmiseks peab vähem või rohkem end kokku võtma. Ma saan aru, kui pole jõudu või tahtmist võõrast vajadust täita. See on normaalne ja ma kindlasti ei mõista kedagi hukka, ehkki korraks võib ju kergelt häiritust tunda. Viha ja tigedus, mis mind jalust niidab, on nende vastu, kes ei vaevu keelduma. Vastupidi, nad isegi võivad anda lootust ja kinnitada: "Jah kindlasti! Jah kohe!" Ja siis, ei midagi. Kui uuesti pärida, on sama jutt või täielik vaikus. Ma ei mõista, miks on nii raske kindlasõnaliselt keelduda, vabastades nõnda lootja lootusetutest lootustest. Aega on ju vähe. Kurat, igaüks võib hommepäev surra, võib-olla oleks jõutud eile vajalik asi teisi teid pidi kätte saada ning see läbi kriipsuvõrra ehk rahulolevamana lahkuda. Aga nüüd kulub aega tühja.
Ma tõesti arvan, et konkreetne "ei" on iga kell humanseem libedast ja mõttetust "võib-ollast", mis mulle kõlab jahina.
Kogu eelnev sõnavõtt on ehk tingitud minu riivata saanud eneseuhkusest? Võib-olla ma pole harjunud end "tühjaks kohaks" pidama? Kuigi võiks. Oleks hea budistlik harjutus olla TÜHJUS.

teisipäev, 23. veebruar 2010

PÜHA TÕNU KIUSAMINE

Püha Tõnu Kiusamine imbd`s
Eesti 2009
R: Veiko Õunpuu
O: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

MUNE LAKKUV KOER.
Kirjeldusi hullumeelsusest või taju muutumisest olen viimasel ajal tihti kohanud. Kirjanduses või filmis. Ja ehk võiks ka teatris, kui ma rohkem sinna juhtuks. Kas ma satun ebanormaalsuste otsa, kuna mul endal on teatav valmidus selleks? Või on tõesti nii palju hullust, et tahes tahtmata komistad? Kas elu 21.sajandil heaoluühiskonnas on liiga sirgjooneline, liiga sihipärane, samas õigupoolest aru andmata, mis kogu säärase pürgimise lõplik eesmärk on.
Vastukaaluks tekib siis kamp kunstnikke, kes taskaalu säilitamise nimel annavad oma panuse kontrollitud kaose tekkimiseks. Kui elaks kuskil lõunamaal, kus iga hetk ähvardaks katastroof, poleks muidugi aega hulluks minemisega tegeleda. Aga nüüd... Liiga hea ja lihtne olla ning isegi ülemõistuse paks lumi ei suuda rikkuda rahu. Tegelikult, ega viitsigi keeruliste ja pingutust nõudvate mõtetega väga tegeleda. Mõni kergelt napakas kunstnik mässigu end keerulistesse märgisüsteemidesse ja katsugu leida teed inimese põhiolemuse ja mõtte lahendamiseni. Sellest on tõesti palju aastasadade vältel jahutud. Ometi on tegemist aktuaalse teemaga – uusi inimesi ju sünnib järjest peale...
Juurdetulnu võib olla piisavalt hull ja hästi kindlustatud, et vaevuda tõlgendama ja kaasa mõtlema. Mitte viimast kui üht märki muidugi, mis loojalt kukub. Jõuab siis neid kõiki... Endalgi tuhat muret. Aga niisama vahelduse mõttes. Ohutult. Hakata teise painajalike mõtetega tegelema, katsuda ehk isegi aidata, mõtestada ja lahti arutada ning enne, kui märkad, oled ise sama räga ohver. Mõistetud arusaamatu süsteemiga võitlema! Igaüks jäägu ikka oma risti juurde... Nii nagu oleks pidanud tegema ka härra Tõnu Ploomipuu.
Filmil on groteskne sissejuhatus: jabur matuserongkäik jätkab häirimatult oma teed, kui seal samas lähedal teeb žiguli raske avarii. Ühtlasi on ka see võtmeks maailmas, kus elab Tõnu. Seda järgides, võiks ta rahus kogu oma ülejäänud elu elada ja ükskord leplikult surra. Aga tema viskab võtme maha... Lubab endal tunda kaastunnet. Lubab rullnokal oma uhkesse autosse istuda. Temast saab "hea inimene". Mis siis, et pool sunniviisiliselt. Tegu on tehtud ja saatuslikuks see talle saab. Ta alustab teist elu isatalust. Justkui oleks isa surm Tõnule uuestisünniks. Peielaud oli kaetud ta isale, aga ka endisele Tõnule. „Minu kallis isatalu, meelest ei läe iialgi.“









 






Need amatöörnäitlejad on suurepäraselt üles filmitud. Usutav olustik. Peaaegu dokumentalistlik. 


















Tundub lausa imeliselt leidlik isatalust laulev vanamees ja surmasuust pääsenud jorsi paigutamine ühte episoodi. Ühte panoraamkaadrisse.

Uuestisünd ei avaldu kohe. See hakkab end tasahaaval ilmutama. Tõnu avastab autot juhtides inetu pleki valgelt nahalt. Ta katsub plekki maha hõõruda, pilk läheb teelt kõrvale ja ta ajab alla koera. Poleks jorssi autosse lubanud, poleks plekki, poleks koera. Plekk kestalt, märk hinge. Nüüdsest on ta koer. Koer, koer, koer! Mune lakkuv koer. Alandlik koer oli ta muidugi juba enne, ainult varem ei pannud ta tähele. Praegu, vaevutajutaval hetkel, saab temast teadvustatud koer. Kuidas sellest hirmsast teadmisest vabaneda? Kuidas ja kuhu see häbiplekk matta?
Ja siit algab Tõnu teekond headuse poole. Nagu vanapagan, kes hakkas inimeseks, et kontrollida õndsaks saamise võimalusi. Ainult, et Tõnu pole Saatan kellest midagi sõltuks. Tema on lihtsalt vaene kannataja. Kes satub ebameeldivatesse juhustesse, mis loo arenedes, omavad sisulist tähtsust. Mis see muud on kui fataalne kokkusattumus, kui Tõnu leiab maha lõigatud käed metsa alt, kuhu ta kavatseb alla aetud koera jätta. Sellest ametivõimudele teatamisel satub ta tagaotsitava tüdruku otsa. Tüdruku mängu tulemine toob filmi üldmõistetava liini – armastuse. Aga armastus on allegooriline ja ma olen veendunud, et imekena musta peaga tüdruk (Ravshana Kurkova) on Tõnu isiksuse naiselik vastand. Kokku saaks neist täiusliku androgüünse olendi, kes pürgib kõige kiuste absoluutse hea täiuse suunas.


 
Hiiglaslik Tolstoi ja imepisike Dostojevski mängivad malet.

Tolstoi ja Dostojevski mängivad malet. Dostojevski näppab viguri, kui Tolstoi selja pöörab. Mida see tähendab? Et Dostojevski komplitseeritud loomus, kus mõistus ja süda igavest lahingut peavad on kaotusseisus? Samal ajal, kui Tolstoi rahuliku südamega võib viia „oma mehe“ raskele enesetäiustumise tee otsale. Igal juhul on tegemist järjekordselt õnnestunud kunstiliselt liialdatud naljaka stseeniga, kus paaris on hiigelsuur ja pisitilluke mees. Selliseid kunstiliselt liialdatud, ebarealistlikke, aga samas usutavaid võtteplatse tuleb ikka ja jälle. Kasvõi ülekuulamisruum, mille kohta peab kindlasti ütlema: kafkalik.
Ma isegi arvan, et stsenaariumi kirjutamisel kasutas Õunpuu Kafka „Protsessi“. Võib-olla ka mitte. Kust mina tean, eks? Võimalus tal selleks oli. Mõned asjad nagu langeks kokku: arusaamatu süüdistus, mis kerkib Tõnu vastu, kui ta tuleb teatama mahalõigatud kätest. Edasi enda kaitsmine ei-tea-mille eest. Mingi tundmatu vägivalla eest. Vaenlast ei paista - see istub ta enda sees. Tühine olend muutub järjest isoleeritumaks ja pühendub täielikult uurimustööle isiklikus hullumajas. Kafkalik fatalism, sest ka Tõnu elus toimuvad sündmused on täpselt korraldatud, nii et mingit pääsemisvõimalust pole. Ettekaotatud mõttetu võitlus. Mille nimel? Teadvustatud eksistentsi? Katki on läinud masin koondnimega Tõnu Ploomipuu ühes suures vankumatus süsteemis.
Tõenäoliselt pole teda mõtet parandada. Lihtsam on uus aparaat hankida. Neid on tohutult palju. Tõnu heidetakse kõrvale. Mitte nii otseselt kui tsehhi täis töölisi, kes vallandatakse otsitud põhjusel, näitamaks Tõnule tema katkist ja kõlbmatut olekut „tühiste“ olendite arvelt. Ta on küll peni teiste omasuguste seas, aga kui ta end ei paranda, võib ta hoolitsetud koerakese kohalt lennata rentslisse. Jälle saatuslik kokkujuhtumine. Mees, kes on Tõnu naise armuke, kaotab peoõhtul kannatuse ja kohtleb Tõnu ülemust lugupidamatult. Järgnevad sanktsioonid ja ootamatu või pigem ikka ette aimatav kohtumine Nadeždaga, kelle isa "puht juhuslikult" on vallandatud tööliste seas. Tõnu kohtub silmast silma oma uue ja just leitud „mina“ ning südametunnistusega.
Ta kahtleb, kas hea olemine tasub ära ja mis üldse on headus. Tema ebakindlus kutsub esile pilkeid teadvustunute poolt ja hirmunud eemaletõmbumist. Pole soovitatav tüüdata teisi oma arutlustega. Koeraks olemine võib hakkata välja paistma neile, kes ei soovi sellest midagi teada. Ei saa rahus elada. „See loom minu majja ei jää.“ Kaitsetu ingel Tõnu on võõras igal pool.
Suures hädas pöörduks igaüks rohkemal või vähemal määral religiooni poole. Läänlase esmane valik on loomulikult kristlus. Või budism. Või hinduism. Nüüd, mil ta on niikuinii tsoonist väljas, on aega läbi eladada ka otsingud religioonis. Haige aju saadab nägemused kirikust ja masendunud õpetajast. Aga ka seal ei paista ainsatki valguskiirt. „Kas asi on minus või millegis minu välises?“ Hakkaks nagu miskit koitma... Kas headuse olemasolu endas peab kuidagi põhjendama? Kas headus on headus, kui seda jagatakse ainult tasu lootuses? Aga miks mitte tasu loota? Igal juhul on parem, kui inimesed on head ja saavad vastutasuks hiljem midagi, kui nad on kurjad, teades, et niikuinii vahet pole. Sellist isetut olendit ei olegi olemas, kes lihtsalt headuse pärast hea on. Võib-olla siis tõesti ainult bothisatva. Või Kristus. Aga selle poole tasub kindlasti püüelda.
Minu jaoks on Tõnu väsitav rapsimine arusaamatu. Miks ei võiks inimene leppida sellega, et on nii nagu on, kuna niikuinii on nagu on. Et oled tegelikult koer ja pead kellegile alluma? Mis siin ikka võidelda. Võitlustuhinas ja aimates kaotus vääramatust, muutub see teadmine talle nii ahistavaks, et ta hakkab kahtlustama vandenõud ja ehitab üles võimsa süsteemi ja küünilise nihilistlikku valitseja sinna sisse. Das goldene zeitalter. Suurejooneline sodiaagi lagunemine ja puha. Inimene on lihtsalt liha. Ega see ju ei üllata, et Nadežda on tähemärgilt neitsi? Etendus teatris on viimaseks eksamiks mehele, kes tahtis end proovile panna. Nüüd langetab ta lõpliku otsuse, kas lepib asjadega nii nagu nad on või võitleb edasi millegi absurdse ja arusaamatu nimel. Viimased inimesed annavad talle võimaluse jälle normaalne olla, aga ta kukub katsest läbi. „Mis mõte sel on“ võib tabada igat ühet olenemata east, ka korduvalt. Edasi elamiseks on oluline sellest välja tulla.
Enam ei toimu ärkamisi, mis niigi on jäänud üha põgusamaks, pühast hullusest. Skisofreenikuna jääb üks pool temast truuks koeraks, teine pool peab lootusetut võitlust edasi. Tulemus on ikka üks – keha sureb ja meil elava pealtvaatajana jääb ikka teadmata, kas tasus vaev ära, kui tead, et oled just see kes oled, aga kindlasti mitte täiuslik.
Filmi tehnilistest lahendustest ka.
Näitlejad.
Minu lemmik on Harry Kõrvits. Uskumatult hea naturalistlik roll firmadirektorina. Oma eemaletõukavuses meeldis mulle kohutavalt. Mitte, et mulle selline inimene päriselt meeldiks.













Hirmus vabamüürlasest ülemus. 

Õunpuu on väga õnnestunult näitlejad mängima saanud. Kuuldavasti olla tal oma tehnika selleks: üks episoodis osalejatest teab, mida teha. Partner reageerigu nii nagu oskab. Tundub nii õige võte. Äkki teevad paljud režissöörid nii. Päris näitlejad kui ka amatöörid mängivad ise ennast. Tuleb ainult üles filmida. Eksida ei saa, sest igat moodi on õige. Kellegil on stseenis mängujuhi roll ja kontrollitud improvisatsioon võib alata. Taavi Eelma puiselt ja ohmakaks mängitud Tõnu on õigustatud. Tuleb ju näidata segaduses ja rikkega tegelaskuju. Kui midagi ette heita castingus ja rolli täitmisel, siis hullumeelse tennisemängija vastutusrikkasse rolli oleks mina Raivo E. Tamme asemel soovitanud Allan Noormetsa....Nali, nali...
Võttekohad.
Totakad unenäolised jaburdused on kenasti kooskõlas Tõnu kasvava hämarolekuga. Samuti ka episoodide hüppeline vahetumine. Need muutuvad kiiresti ja ootamatult, kuid episoodi sees on aega küll, et nautida kunstiliselt meeldivate liialdusega võttekohti. Kirikuseina, idüllilist visuaalset pastoraali lehmadega, pärast metsikut orgiat apokalüptilises kabarees. Samuti ka jaburad pilkavad mõttevälgatuslikud stseenid: www.aiadiskursus.ee - konkreetsus ennekõike! Sulle pakutakse abi. Hoia oma sisemine peni aias! Kogu elu on üks suur etteheide. Kujundlikele sõnadele leitakse täpne pilt. Sõna otseses tähenduses täpne. Lõpuni välja. Korporatsioon Fraternitas Estica lauluraamatust lõpeb üks laul „Kalla kallis Isa käsi“, mida filmis lauldakse kahel korral nii:
Murdun päise päeva aal-
Surres maitsen eluvilja
Lunastaja risti all.
Lõppeks oli ikkagi koeraks olemine ja oma teise, ilusama mina avastamine, tema elutöö. Mida siis nüüd tuleb süüa. Sõna otseses mõttes.
Selline naljakas, naljakas film!
PS. Mitmelt poolt olen lugenud, et Õunpuud "süüdistatakse" liiga tihedas kollaažis. Et poleks tohtinud ja nii pole õige. Aga paljud head mõtted on juba ära mõeldud ega siis ise ei saa sellepärast neid uuesti mõtlemata jätta. Mis sest jalgrattast ikka leiutada, kui võib ümber disainida.

esmaspäev, 22. veebruar 2010

JÕLE TALV JA ANIMISM.

Õudselt vihkan SEDA talve.
Mul on tunne, et talv vihkab mind sama tugevasti vastu ka. Loodetavasti ei lähe me käsipidi kokku. Teadagi, kes kaotaks....

pühapäev, 21. veebruar 2010

IKKAGI MUUTUB MIDAGI. KUIGI MÄRKAMATULT.

Juhtusin täna lugema oma esseed Kafka ainetel. Kirjutatud umbes 10 aastat tagasi. Tundub, et ma kõigest hoolimata ikkagi arenen: mu praegused mõtisklused ja arutlused enam nii primittivsed pole.
Järelikult, ikkagi on mõtet elada.

pühapäev, 14. veebruar 2010

ÖÖBIKU SURM. Anna Haava.

The Tuberkuloitedi esituses aastast 1994.


Ööbiku surm

Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud! —
Laulja rind on varsti külm.

Oh, küll oli õnnis laulda,
õie-aega kuuluta',
leinas, õnnes laulu sisse
ise ära sulada.

Aga torm ei sallind laulu, —
tegi haiget minule;
haiget teha on ju kerge
vaesel' laululinnule.

Jumalaga! Pikkamisi
vaiksemaks jääb minu rind...
Jumalaga! Koidupuna
suud mull' andes saadab mind.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

VERERÕHK 0 / 0.

Mehel, kes viimased 19 aastat on oma vererõhu muu huvitava seas igapäevaselt üles tähendanud, on alates 3.veebruarist näitajad 0 / 0.
7.veebruaril pandi tema kulunud keha Lõuna-Eesti punase muldliiva alla.

reede, 5. veebruar 2010

KUIDAS ON VÕIMALIK,...

...et kõik ümberringi on ikka veel täiesti tavaline, kui minu maailm hakkab kokku kukkuma?

esmaspäev, 1. veebruar 2010

NÄLJASTREIK LÄBI!!!!

Meie kass Manna on südamerahus peaaegu seitse aastat elus püsimiseks tarvitanud odavaid Kitekat tooteid. Vahel on saanud ka igasugu inimesele mõeldud produkte. Mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel ja tungivatel soovitustel tuginedes, pidasime vajalikuks hakata kassile andma erikallist kassitoitu. Manna selle otsusega rahul ei olnud ja alustas streiki. Ta keeldus söömast isegi sinki, kui see oli hinnaliste küpsiste kõrval. Käis ainult kraanikaussi kogunenud vett limpsimas, sest ka tema joogivesi on põlastusväärse ninaesise kõrval.
Pea kaks nädalat kestis streik, kuni ühel ööl ma kuulsin: ta murdus. Kass krõbistas oma küpsiseid. Muidugi ma olin rahul, et inimese meelekindlus käis kassi omast üle. Kuigi kõhklus oli: kas tohib kedagi sundida tervislikult toituma, kui ta ise sellele nii vastu on? Laske alkohoolikul juua ja narkomaanil rahulikult ennast surnuks süstida! Või kasvõi laske haiglasel vanal inimesel rahulikult viskit juua ja telekat vahtida.
Olgu kuidas on, kass nüüd igal juhul sõi. Sõi hommikul ka minu nähes. Ei katsunud luisata, et keegi sõi vastikud küpsised ära ja antagu aga talle midagi mõistlikku. Päev algas nagu iga teine. Ester alustas oma tavapärast ringkäiku korteris. See tähendab, et ta käib kõik ruumid läbi ning võtab uued ja huvitavad asjad menetlusse ja korraldada. Vannituppa jäi ta kahtlaselt kauaks. Läksin vaatama ja leidsin oma armsa tütrekese õudses aktsioonis. Kass, kes streigi tõttu oli peatanud oma sisemiste organite protsessid, oli pärast taas sööma hakkamist liivakasti tekitanud hulga tavalisi kassijulkasid, mida minu kallike suures korraarmastuses  oma väikse käekesega potti toimetas. Katsume Estrit viimasel ajal suure poti peal käima harjutada. Ju sealt talle see geniaalne mõte ja puhas loogika pähe tuli. Kuigi mind ja üht teatud teist naisterahvast võiks nimetada Kakala Krahvinnaks, on meie suhe sellesse substantsi ikkagi eelkõige esteetiline ning filosoofiline. Ja raske on nii otsest füüsilist kontakti daamidena taluda. (Mulle jääb alatiseks meelde Montaigne'i esseest üks lause: "Nii kuningad kui filosoofid roojavad, ja daamid samuti." Ju siis oli 16. sajandil levinud veendumus, et üllamaid ja kenamat sorti inimesi sellised jälkused ei vaeva.) Ma olin endast väljas ja korraks soovisin, et kass oleks oma streigi loomuliku lõpuni viinud. Aga seda tõesti korraks! Edaspidi saab meie vannituba ja kassijunnid luku ja riivi taga!