reede, 8. jaanuar 2010

SEITSMES JAANUAR.

Neljapäeva jõuame kell 03.46. Õigemini mina ainult. Ärkan ei-tea-miks. Ester magab rahulikult. Võib-olla ta hõikas mind läbi une korraks? Ukse vahelt on näha kiiresti liikuvat valgust - vanaisa on teel vetsu ja näitab taskulambiga koridori. Ma ei tea, miks ta laelampi põlema ei pane?
Kell kaheksa ärkab Ester. Halb üllatus. Eelmine õhtu olin pikemalt üleval. Lootsin, et Ester magab kauem, kuna ka tema uinus alles kell üksteist. Tegelikult algab minu neljapäev siis juba südaööst ja kestab tunnikese sealt edasi. Ilmselt jään magama Tammsaare mõttega: "inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuskil tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub."
Kell kaheksa on niisiis äratus. Ester on kohutavalt paratamatult ärkvel ja miski ei suuda teda enam uinutada. Mõtlen nohust ja sellest, et ma ei viitsi enam nuusata. Mõtlen ka kevadest. Musttuhandendat korda juba sel talvel. Ometi katsun nautida hetke ja mitte "üle elada" nö raskeid aegu. Selleks on liiga vähe aega, et kogu aeg millegi all kannatada. Hea on, et Estrile pole nohu külge hakanud. Veel. Kõik teised on põdemas või juba põdenud.
Lösutan veel voodis. Ester katsub, kuidas oskab end lõbustada ja minuga suhelda. Kella üheksaks saame lõpuks alumisele korrusele, kus möirgab "Südameasi". Täna ei pea vanaisa meid ukse vahelt piilumas käima ja muretsema:  kas kõik on ikka korras, et me nii kaua magame.
Sööme jogurtit ja keefiri hommikusöögiks.
Jõuan ise puud tuua. Ärkasime ju vara ja vanaisa vaatab oma filmi. Mul on hea kavatsus ka pärast lund rookima minna. Puhtalt lõbu pärast, sest otsest vajadust mina ei näe. Aga aknast paistab usin vanaisa. Leopold Siegfried on inimene, kel pole aega puhata. Pealegi näib ta uskuvat, et paljugi läheb hukka, kui tema ei korralda. See on ka ilmselt põhjus, miks ta nii kaua vastu on pidanud, mis on muidugi imetore, et ta meil ikka veel on.
Lund jätkub ka meile Estriga. Pärast, kui vanaisa on lumerookimise põhitõed meile avaldanud, mässame lumes ligi tund aeg. Kuni Ester enam ei viitsi ja nõudlikult ukse taga katjub: "Tuppa, tuppa!"
Toas küsisbvanaisa, kas ma midagi süüa lõunaks plaanin teha. Just siis, kui mul on kavatsus mitte midagi teha. Vanaisa väidab, et ta on viimasel ajal puhta "näljapajukil" olnud. Kapis polevat mitte midagi, mis ei vasta tõele, sest siinne külmkapp on vorste, juuste, salateid, torti ja eelmiste päevade toite täis (mida ma heaks ei kiida, eelistades mitte hilisemat kui eilset rooga). Pluss veel külmutatud pool lammast, mis neile maalt jõuludeks toodi. Ühest seljatüki käntsakast tegin eile mingisuguse pajaroa. Seda nüüd soojendangi. Ester suvatseb ka süüa. Nüüd, kus ta oma põhikaloraazhi piimaga ei täida,on tal isu pisut kasvanud.
Kell saab pool kaks ja mul õnnestub Ester "padjale" saada. Ausalt öeldes, tunnen ennast ka nii viletsalt, et lähen koos temaga magama. Töötamisest ei tule seega jälle midagi välja. Terve nädal on olnud praktiliselt nulliring. Võib-olla on põhjus ka selles, et üks monitor on puudu. Ja kergelt haige olen ka.
Magama, magama! Jääme juba peaaegu unne, kui alumiselt korruselt hakkab telekas röökima - vanaisa vaatab kuuldeaparaadita suusatamist. Aparaadil olla jälle patareid tühjad. Kuna minu voodiks on lihtsalt madrats, mis juhtumisi asetseb täpselt teleka kohal, siis nõuab mult magama jäämine suurt tahtejõudu. Estri voodi on maast lahti ja seda telekabassivõnked ei ulatu raputama. Ta jääb peaaegu kohe magama. Korraks tajun õndsat vaikust. Talispordipaus. Jumalik. Aknast näen, et vanaisa lükkab lund -tema juba ei lähe reklaamipausi ajal võileiba tegema või viskit juurde kallama!
Kümme minutit hiljeb raputab heli jälle põrandat. Tukun siiski poole viieni. Jätan Estri magama ja lähen alla. Karin on saabunud ja vaatab ka suusatamist. Pisut hiljem hakkab kohe õhtusöögi pärast muretsema. Nad siin Võrus vaatavad liiga palju telekat ja mõtlevad söömisele.
Ester hakkab hüüdma. Sööme kõik. Mina tagasihoidlikult, sest olin mõni tund varem tõdenud järjekordselt: ma olen liiga paks. Vist peaaegu iga naise ajas püsiv soov: viis kilo alla võtta...
Pärast õhtusööki paneb Ester uue lillelise "pope" selga ja lähme kolmekesi Karini juurde kasse vaatama. Muidu oleme käinud Estriga hommikuti seal. Täna siis nii.
Kella kaheksaks oleme Võrumõisas tagasi. Vanaisa vaatab "Täheväravat". Ester viib talle klotse ja mandariine. Ma ei saa täpselt aru, kas talle meeldib see või on tegemist ikkagi kohustusega. Ei, talle ikka meeldib. Mul on ka ju keeruline nii. Pole ma ju enam ammu printsess ja saan tegelikult juba kõigega hakkama. Alates ahju kütmisest ja lõpetades söögiteoga. Muuseas, mida tegid 90-astased inimesed näiteks sada aastat tagasi, kui polnud päästvaid telesaateid? Mida ma ise teen kasvõi 60-aastaselt, kui ma juba  praegu lõpetan päeva totakalt nüri "Grey Anatoomiaga"? Mul on piinlik tunnistada, et vaatan sarju. Muidugi, teen samal ajal kanäputööd, nii et lihtsalt silm punnis telekat ei vahi, ila ja pisarad tilkumas.
Enne Grey'd ja enne veel kui Estri voodisse viin, helistan Merkale ja uurin, kas saan tema juures Tartus vahepeatuse teha, kui järgmisel päeval rongiga Tallinna sõidame. Kuulan ka tema vallalise seiklusi, mis sel korral on kaunis rõõmustavad.
Ester läheb voodisse pool kümme ja uinub 22.30. Täpselt reklaamipauside ajal hõikab mind. Öö möödub rahutult - tuba sai vist liiga palavaks köetud. Väljas on ju ainult -8. Soe ilm, jaah? Vahelduse mõttes.
Täpse dokumentatsiooni huvides: vaatan ka dr House'i algust ja panen tähele, et nii stsenarist ja rezhissöör on mõlemad naised. Mitte, et see midagi tähendaks...
Uurin hiljem järgi stsenariste ja rezhissööre on hulgim. Nii mehi kui naisi. Seega ei tähenda see tõesti midagi.
Tammsaarelt veel:
"Abielu pistab surmale nina alla lapsed, ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu."
"Kus on  see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu."
Ja alles nüüd ma avastan Tammsaare! Palju õnne mulle!
















Leopold Siegfried oma vendade Harry Leonhardi ja Ülo Manifaldega ja Ester. Üks vanadest meestest on 80-aastane. Arva ära: kes? Lisaks neile tunnen veel kaht üle 90-aastast vana meest, aga üheksakümnest naist ma pole näinud... Juuli 2009 Võrus.

1 kommentaar:

Epp ütles ...

Kui õnnelik Sa küll olla võid, et Su kõrval - Su peres - on veel olemas See Põlvkond! Ja mul on hea meel näha, kuidas Sa seda vääriliselt hindad. On veel aega ja võimalust teha, mis tegemata, ja heaks teha, mis sai halvasti tehtud.
Kahjuks lahkusid nad meie perest siis, kui olin veel "nurgeline" teismeline (mu isa lemmikväljend!) ega osanud end ei sõnas ega teos veel õigesti väljendada. Nii on mulle paraku jäänud vaid mõtted ja unenäod sellest. mida ja kuidas oleks pidanud teisiti tegema või ütlema, mida enamat tegema või tegemata jätma.
Ja nad ilmuvad tihti. Kummaline mõrkjasmagus pitsitus kogu eluks.