pühapäev, 24. jaanuar 2010

MEENUTUS.

Peaaegu esimene asi, mis ma koju tulles ette võtsin oli pesu pesu, pliidi kasimise, valamukapi ukse ettemonteerimise, katkise prügikasti ära viskamise, hunniku meile kasutute riiete second handi toimetamise ja sealt samast käsitsi välja õmmeldud linikute soetamise. Enne koju jõudmist põikasime Estriga Tartust läbi. Tüdruk talub bussisõitu päris hästi, kui on piisavalt palju juustuvõileibu kaasas. Samuti ka rongiga on võimalik temaga suurepäraselt reisida. Juustukad on muidugi head ajaviitevahendid.  Sõita on küll hea, aga kottidega kõndida halb. Viisin küll asjade hulga miinimumini, aga lõpptulemuseks oli ikkagi seljakott riiete ja elementaartarvetega, õlakott arvutiga ja fotoka kott. Kui Ester oleks ise kõndija, oleks päris hea tulemus, aga ta ju ei kõnni... Ta tõstab käed püsti ja nõuab sülle võtmist kõige oma raske talvise varustusega. Aga saime hakkama. Karini, Merka, takso ja lõpuks rongijaama vastu tulnud Kaarli abiga. Esimese suure hooga tehtud remont- ja korrastustööd tehtud ning jällenägemisrõõm möödunud, on saabunud hall argipäev. Mis sest ikka jahuda. Võru oli teretulnud vaheldus.
Miks siis oli hea ja huvitav Võrus olla?
Esiteks ja kõige tähtsam (muu on lihtsalt huvitav). Võrust olen alustanud. Seal on algsed põhjused, miks ja kuidas olen selline nagu olen. Hea on neid aktiivselt meeles pidada, et kehvematest võimalikest tulevikuperspektiividest  hoiduda.
Võrus ja Võrust tulles, näen mõnel ööl unes matemaatikaeksamit ja kehalise kasvatuse tunde ning seda painajat, et keskkool on lõpetamat, kuigi ses samas unes olen juba ülikooli lõpetanud. Need on põnevad unenäod, sest inimesed ja suhted vahetuvad, aga üks painaja jääb: ma ei jõua sel aastal matemaatikast kõike läbi võtta, seega ei saa ka kooli lõpetada. Ja see, kuidas ma ei lähe kehalisse. Lihtsalt ei lähe ja kõik. Kool jääb lõpetamata. Matemaatikaga nagu päris elus probleeme polnud, samuti ka kehalise tunniga, kuigi üks aasta keskkooli ajal tõepoolest seal ei käinud ja kõik. Ja kõik see kajastus ka muidugi tunnistusel.Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii paljudele meeldib suusatamine. Kas nemad siis ei pidanudki koolistaadionil lompides ja lumeplögas kell kaheksa hommikul suuski kriipima?














Võrus võib kohata mõnd eriti sümpaatset ja siiani tänutundega meenutatavat õpetajat. Taibata, et ka õpetajad on eelkõige inimesed. Sel korral kohtasin Vesta Pillet. Õpetaja, kes pärast algkooli ahistav-lämmatavat õhkkonda, oli kui uus hingamine neljandas klassis. Kolmandas oli mul rekordiliselt 8 kolme tunnistusel, samas kui uue õpetajaga neljandas on enamus viied. Nii jääbki.Võimalik, et "armas" esimene õpetaja Leida Klink on surnud ja olgu talle muld küll kerge, aga ma arvan teadvat, miks ma kolm esimest aastat koolis nii loll olin. Minu madala intelligentsusega pole siin mingit tegu, vaid, kui nii võiks öelda, pseudoviktoriaanliku või lapsega tüdrukute vaenamisega. Tühja kah. Kõik kaob.
Kaob ka noorus ja õppimisvõime ja üks hetk on käes aeg, kui ei mõista mõnda nii lihtsat asja tulevikus, kui praegu on mulle telekapult. Mõtle vanadusele. Mõtle, et kui mõistus ja kehaline võimekus kaovad, et siis oleksvähemalt õige vaimsus asemel.



Eakas tunnistaja möödunud ajast. Ester tunnistati 88 sentimeetri pikkuseks.


Kasse pole. Ma ei pea otseselt nende pärast muretsema. Kassid on Karini juures ja lakuvad haavu. Käime neid küll iga päev vaatamas, aga see pole 24 tundi ööpäevas nendega koos olla.
Ma ei pea söögile mõtlema. Et mida süüa teha. Seal on kapp alati pungil täis. Vanaisal on muidugi oma menüü ja veendumused.
Puuküte on mõnus. Mõnus on ärgata öö jooksul jahtunud õhus. Lasta päiksel päeval tuba soojendada, õhtul tuli ahju panna ja uinuda mõnusalt soojas toas.
Võrus on juuksur odavam. Tallinnas maksis külgede paljaks ajamine 300 krooni. Võrus tundus, et oleks vaja veel kiilamaks. Läks 75 krooni.






















75 krooni.

Ongi kõik. Rohkem ei tule praegu meelde.
Ma näen aknast ema kell pool kümme õhtul jääkülmas õhtus minemas oma korteri, oma kodu poole. Minu ema jäljed lumes 1994. aastal kirjutatud luuletus. Nii me lähme. Homme. Lutipudelita. Missioon täidetud.
Nii ta läheb.

2 kommentaari:

Grethe ütles ...

Võru on võru. Kus kõik justkui on kunagi juba olnud ja samas uus. Ju see on nii igal pool, millega seotud oled.
A need õpetajad. See on imehea, kui neid südamega õpetajaid on.
Neid vaenajaid on nagunii. Mul oli ka. Aga häid oli rohkem. Ja see ju lõpeks loeb.

Tervitused.

Marmelaad ütles ...

ma olen koolist tagantjärele mõelnud sama (suusatamise kohta ja seda viktoriaanlikku vaatenurka - jah, ka minul oli nii), huvitav, et lapsena tunduvad need olukorrad ainulaadsed ja suurena avastad, et mõni on veel "samast muinasjutust". Muidu olin puhas viieline, aga need pilgud....hull röövel olin muidugi:D
see Võru idüll on isegi läbi arvuti tunda, vanaisa juures oli sama - see köetud tuba, alati ootamas mannakreem ja smoorungiga jänesepraad.
sul on imelised pildid....