teisipäev, 5. jaanuar 2010

KUULSUSNARR DETSEMBRIKUUMUS. Põgusalt.

Pühade ajal näidati Kuulsuse Narre ja Detsembrikuumust. Me Kaarliga vaatasime ka. Tõsi, kuna mina olen lapsena Kuulsuse Narre korduvalt näinud, siis on tekkinud teatud küllastumus. Jälgisin ainult algust. Pärast kahetsesin hirmsasti. Kaarel lausus midagi, mille pärast oleks tahtnud värskelt üle vaadata. Ta ütles:
"Ma ei tea, miks ma seda tahan nii kangesti vaadata. Võib-olla mingi alateadlik enese korrale kutsumine..."
"Olen lugenud Bornhöhe teksti. Raamatus on mulje nagu tehtaks lihtsakoelist nalja nalja tegemise pärast. Aga lavastusest on saanud tõeliselt budistlik sisekaemus. Naerdaks justkui kahe narrikese üle, aga tegelikult on ju kõik inimesed sellised."














Detsembrikuumust vaatasin otsast lõpuni. Muidugi on tore, et selline film Eesti ajaloost on valmistatud. Aga mind lihtsalt kohutavalt häirib, et kõik peab nii kuradi kaubanduslik olema. Armastusloota pole mõtet filmi tehagi või? Ja siis veel see pagaripere patriootlik tragöödia. Mõjub kuidagi õõnsalt. Aga meeldivalt autentne kujundus oli ilus vaadata. Samuti ka operaatori tubli töö. Üldmulje oli siiski odav - odav kuulsus... Ehkki film ise oli ju suhteliselt grandioosse eelarvega.
Loe ka seda ja seda.

Kommentaare ei ole: