laupäev, 2. jaanuar 2010

HUBERTI LOOGIKA.

Ükskord enne jõule käisime Ülemistes ostlemas. Üks  jõuluvana tegi seal Hubertiga juttu ja kinkis talle neli ümmargust šokolaadimedalit. Hubert ei kohane uutes oludes mängleva kiirusega ja satub tihti segadusse, kui midagi ootamatut juhtub. Ju seetõttu oli ta nõus kohe medalid minu kätte usaldama.
Ühe sõime kohe autos ära. Aga ülejäänud kolm ununesid mul kotti. Paariks nädalaks. Kuni ma ühel õhtul need avastasin ja ühe ümmarguse sussi sisse panin. Päkapiku nimel ikka.
Hommikul avastas poisike medali ja nentis:
"Samasugune nagu jõuluvana andis!"
Jube hea mälu ikka. Loodetavasiti on see sama hea ka kahekümne või rohkema aasta pärast. Sarnaseid medaleid on ta ennegi saanud, aga neile polnud pressitud kirja "Ülemiste" ja mingeid kahtlusi ning küsimusi ei tekkinud. Seletasin: ju oli selle sama Ülemiste jõuluvana päkapikk, kui tõi samasuguse medali. Hubert jäi rahule, aga hakkas kohe huvituma ülejäänud maiustuste saatusest. Ühe sõime autos - see on vaieldamatu fakt, aga need kolm, mis järgi jäid? Kus need on? Näidaku ma kohe neid talle.
Eks ma siis luiskasin, et sõin ise ühe kunagi varem meeltesegaduses ära. Tema päkapiku usk on siiski veel nii kõigutamatu, et õnneks ei tulnud mõttessegi, et emme võiks päkapiku asemel sussi sisse  šokolaadi panna.

Ma vaeva ennast eriti koristamisega, teades kui tänamatu ja vähekestev see töö on. Mõnikord siiski. Ühel hommikukl imesin parasjagu tolmu, kui Hubert mind hõikas. Tal olla mulle midagi näidata.
"Vaata! Ma rebisin paberit, siis sa saad siit ka imeda!"
Tema on veel selles õndsas eas, kui koristamine või vähemalt tolmuimemine on üks meelelahutuse võimalik vorm.

Kommentaare ei ole: