neljapäev, 28. jaanuar 2010

AVATAR. James Cameron. USA 2009

„Avatar” (USA 2009)
R: James Cameron
O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi
Üheteistkümne või kaheteistkümne aastaselt lugesin Anna Jürgeni raamatut "Sinine Lind irokeeside kasupoeg". Vist isegi mitu korda - nii väga meeldis see mulle. Liigutav, haarav ja lihtsalt ilus lugu sellest, kuidas valge poisike satub - tõenäoliselt Ameerika Kodusõja ajal - indiaanlaste juurde. Teda hoitakse, õpetatakse ja armastatakse kui oma last. Tekib vastastikune tugev kiindumus, mis osutub nii jõuliseks, et kui poisi vanemad ühel päeval ta lõpuks leiavad, hülgab poiss nad ja põgeneb oma uue ja päris perekonna juurde.
Sarnane on ka "Avatari" süzhee. Inimene hülgab oma rassi ja läbi mitmete katsumuste, saab oma uue ja tõelise pere täieõiguslikuks liikmeks. Koguni oma rahva juhiks, taevast tulnud ja Suure Emaduse poolt heaks kiidetud. Jake Sully teeb filmi jooksul läbi märkimisväärse ja täpselt ette arvatava arengu. Lollist ja pealiskaudsest merejalaväelasest saab tundlik, loodusega ühte sulanduv na'vi. Hiiglaslik sinine "indiaanlane". Muu hulgas võideldakse loomulikult märatsevate sõjaväelastega ja otse loomulikult võidavad pärismaalased, kuigi suurte kahjudega. Aga terveks jääb peamine, planeedi aju. See, mis valis jumaliku kokkusattumisena päästjaks võõra. Superkangelastel ikka juhtub nii. Eriti ameeriklastel. Täiuslik anarhistlik ühiskond saab uue väärtusliku liikme. Seal "nimetatakse heaks seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale." (P.Kropotkin).
Iga ühe aju saab ühiseks mõistuseks ning kõik, viimne kui üks planeedi asukas, astuvad välja ühise ürituse ja elu eest ning kaitsevad Utoopiat nimega Pandora. Kõrvalmärkusena. Inimesed on hiljutistes ulmefilmides enesekindlamaks muutunud. Isegi ülbemaks. Enne oli Maa, mida rünnati ja meie ilgete tulnukate ohvrid. Nüüd on inimesed ise agressori osas. Vahelduse mõttes või?
Vaheldust pole paraku loota kõrvalliinides. Ka see film ei saa läbi armastusloota, tülita, mis peaaegu rikub kõik. Olemas on ka armukade kolmas ja suur leppimine. Lihtsalt ei saa ilma ja see on nii kuradi igav ning nähtud, et hakka või rööbitama na'vide vabadusvõitlust eestlaste omaga. Kaarel tegi nii ja rääkis järgnevat. Lühidalt. Positiivse tooniga film. Lootust ikkagi on. Väikestel rahvastel.
Mina arvasin pessimistina: vaevalt küll.
Tema ei pannud mind tähele ja jätkas. Tasub võidelda isegi, kui tundub täiesti mõttetuna. Eesti anti kolmekümneüheksandal pauguta ära. Nii jäi ja on siiani olemas mulje: ju me ikka ise tahtsime NSVLiitu, kui niiviisi võitluseta alistusime. Peaks keegi uuesti Pandorat ründama, siis on organisatsioonil, a la NATO, kindel märk: Pandora soovib iseseisvust ja oma maavarade haldamist ehk maa sisse jätmist. Triviaalne armastuslugu rumala merejalaväelase ja kauni didaktilise na'vi printsessi vahel teda ei seganud. Samuti ei häirinud ka 3D.
Mind küll, kuigi üllatuslikult kohanesid silmad ruttu. Aga mingit ekstra imelisust tänu sellele ei kogenud. Mind oleks rahuldanud ka tavaline tehnika. Lopsaka seninägematu looduse oleks ikka ära näinud!
Aga võib-olla ma pole enam nii lapsemeelne, ammugi mitte 12-aastane, et vaimustuda igasugu välistest viguritest vaid otsin pigem tihedat, mõistatuslikku ja raskesti haaratavat lugu?
PS.Kaarlilt üks tähelepanek veel: kui Jakesully sai endale uue ja erakordselt võimsa linnu, siis mis sai tema esimesest tavalisest linnust? Nimetatud linnud võtavad omaks vaid ühe omaniku elu jooksul. Suurem lind on aga väiksemale looduslik vaenlane. Nii et koos justkui ei saaks neid pidada. Mina arvasin: "Eks ta võib ju korda mööda nendega lennata ja koos nad niikuinii ei ela ju!" Ei tea jah nende elukorraldusest ja anatoomiast.... 


Kommentaare ei ole: