laupäev, 30. jaanuar 2010

VAIKUS JA KARJED. Andres Noormets. Kuuldemäng.

Täna õhtul oli Vikerraadios Andres Noormetsa kuuldemängu esmaesitlus. Noormets ise kijutas, ise lavastas, ise esitas. Mina teiste hulgas kuulasin. Taustaks igapäeva rutiini lärm. Ma tahaks ka lollakalt tarduda ja kõigest kõrist karjuda. Hakkaks kergem küll. Pärast seda oleks kõrvad lukus ja vaikus majas. Mõneks ajaks. Siis võib-olla ei omaks iga väiksemgi detail ülisuurt tähendust ja irvita näkku, nii et kohe peab midagi ette võtma. Lihtsalt keelduks eksisteerimast ja tajumast. Ma tean, et näiteks pesupesemise lõppresultaat on AINULT ja KÕIGEST puhas pesu või bussiga saab sinna TÄPSELT, kuhu selle marsruut on ette nähtud. Ja see teadmine on mõnikord otsus hulluda. Mõnikord. Kui on juba liiga palju neid mõttekaid mõttetuid tegevusi kuhjunud. Siis karjuks, et mõistuse käsutav-nõudlik hääl vait jääks ja kõik ajuvabalt tarduks. Vaikiks.

reede, 29. jaanuar 2010

KASUTU.

Mis kasu on humanitaarerialadest! Puha parasiidid! Oh, miks ma ei läinud küll meditsiini õppima! Oleks ju kah näputöö. Teatud mõttes.
Kui ma sel kevadel ehk MA kätte saan, siis lähen Räpina Aianduskooli või Tallinna Meditsiiniülikooli õppima.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks facebook on coolim kui orkut?

neljapäev, 28. jaanuar 2010

AVATAR. James Cameron. USA 2009

„Avatar” (USA 2009)
R: James Cameron
O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi
Üheteistkümne või kaheteistkümne aastaselt lugesin Anna Jürgeni raamatut "Sinine Lind irokeeside kasupoeg". Vist isegi mitu korda - nii väga meeldis see mulle. Liigutav, haarav ja lihtsalt ilus lugu sellest, kuidas valge poisike satub - tõenäoliselt Ameerika Kodusõja ajal - indiaanlaste juurde. Teda hoitakse, õpetatakse ja armastatakse kui oma last. Tekib vastastikune tugev kiindumus, mis osutub nii jõuliseks, et kui poisi vanemad ühel päeval ta lõpuks leiavad, hülgab poiss nad ja põgeneb oma uue ja päris perekonna juurde.
Sarnane on ka "Avatari" süzhee. Inimene hülgab oma rassi ja läbi mitmete katsumuste, saab oma uue ja tõelise pere täieõiguslikuks liikmeks. Koguni oma rahva juhiks, taevast tulnud ja Suure Emaduse poolt heaks kiidetud. Jake Sully teeb filmi jooksul läbi märkimisväärse ja täpselt ette arvatava arengu. Lollist ja pealiskaudsest merejalaväelasest saab tundlik, loodusega ühte sulanduv na'vi. Hiiglaslik sinine "indiaanlane". Muu hulgas võideldakse loomulikult märatsevate sõjaväelastega ja otse loomulikult võidavad pärismaalased, kuigi suurte kahjudega. Aga terveks jääb peamine, planeedi aju. See, mis valis jumaliku kokkusattumisena päästjaks võõra. Superkangelastel ikka juhtub nii. Eriti ameeriklastel. Täiuslik anarhistlik ühiskond saab uue väärtusliku liikme. Seal "nimetatakse heaks seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale." (P.Kropotkin).
Iga ühe aju saab ühiseks mõistuseks ning kõik, viimne kui üks planeedi asukas, astuvad välja ühise ürituse ja elu eest ning kaitsevad Utoopiat nimega Pandora. Kõrvalmärkusena. Inimesed on hiljutistes ulmefilmides enesekindlamaks muutunud. Isegi ülbemaks. Enne oli Maa, mida rünnati ja meie ilgete tulnukate ohvrid. Nüüd on inimesed ise agressori osas. Vahelduse mõttes või?
Vaheldust pole paraku loota kõrvalliinides. Ka see film ei saa läbi armastusloota, tülita, mis peaaegu rikub kõik. Olemas on ka armukade kolmas ja suur leppimine. Lihtsalt ei saa ilma ja see on nii kuradi igav ning nähtud, et hakka või rööbitama na'vide vabadusvõitlust eestlaste omaga. Kaarel tegi nii ja rääkis järgnevat. Lühidalt. Positiivse tooniga film. Lootust ikkagi on. Väikestel rahvastel.
Mina arvasin pessimistina: vaevalt küll.
Tema ei pannud mind tähele ja jätkas. Tasub võidelda isegi, kui tundub täiesti mõttetuna. Eesti anti kolmekümneüheksandal pauguta ära. Nii jäi ja on siiani olemas mulje: ju me ikka ise tahtsime NSVLiitu, kui niiviisi võitluseta alistusime. Peaks keegi uuesti Pandorat ründama, siis on organisatsioonil, a la NATO, kindel märk: Pandora soovib iseseisvust ja oma maavarade haldamist ehk maa sisse jätmist. Triviaalne armastuslugu rumala merejalaväelase ja kauni didaktilise na'vi printsessi vahel teda ei seganud. Samuti ei häirinud ka 3D.
Mind küll, kuigi üllatuslikult kohanesid silmad ruttu. Aga mingit ekstra imelisust tänu sellele ei kogenud. Mind oleks rahuldanud ka tavaline tehnika. Lopsaka seninägematu looduse oleks ikka ära näinud!
Aga võib-olla ma pole enam nii lapsemeelne, ammugi mitte 12-aastane, et vaimustuda igasugu välistest viguritest vaid otsin pigem tihedat, mõistatuslikku ja raskesti haaratavat lugu?
PS.Kaarlilt üks tähelepanek veel: kui Jakesully sai endale uue ja erakordselt võimsa linnu, siis mis sai tema esimesest tavalisest linnust? Nimetatud linnud võtavad omaks vaid ühe omaniku elu jooksul. Suurem lind on aga väiksemale looduslik vaenlane. Nii et koos justkui ei saaks neid pidada. Mina arvasin: "Eks ta võib ju korda mööda nendega lennata ja koos nad niikuinii ei ela ju!" Ei tea jah nende elukorraldusest ja anatoomiast.... 


pühapäev, 24. jaanuar 2010

MEENUTUS.

Peaaegu esimene asi, mis ma koju tulles ette võtsin oli pesu pesu, pliidi kasimise, valamukapi ukse ettemonteerimise, katkise prügikasti ära viskamise, hunniku meile kasutute riiete second handi toimetamise ja sealt samast käsitsi välja õmmeldud linikute soetamise. Enne koju jõudmist põikasime Estriga Tartust läbi. Tüdruk talub bussisõitu päris hästi, kui on piisavalt palju juustuvõileibu kaasas. Samuti ka rongiga on võimalik temaga suurepäraselt reisida. Juustukad on muidugi head ajaviitevahendid.  Sõita on küll hea, aga kottidega kõndida halb. Viisin küll asjade hulga miinimumini, aga lõpptulemuseks oli ikkagi seljakott riiete ja elementaartarvetega, õlakott arvutiga ja fotoka kott. Kui Ester oleks ise kõndija, oleks päris hea tulemus, aga ta ju ei kõnni... Ta tõstab käed püsti ja nõuab sülle võtmist kõige oma raske talvise varustusega. Aga saime hakkama. Karini, Merka, takso ja lõpuks rongijaama vastu tulnud Kaarli abiga. Esimese suure hooga tehtud remont- ja korrastustööd tehtud ning jällenägemisrõõm möödunud, on saabunud hall argipäev. Mis sest ikka jahuda. Võru oli teretulnud vaheldus.
Miks siis oli hea ja huvitav Võrus olla?
Esiteks ja kõige tähtsam (muu on lihtsalt huvitav). Võrust olen alustanud. Seal on algsed põhjused, miks ja kuidas olen selline nagu olen. Hea on neid aktiivselt meeles pidada, et kehvematest võimalikest tulevikuperspektiividest  hoiduda.
Võrus ja Võrust tulles, näen mõnel ööl unes matemaatikaeksamit ja kehalise kasvatuse tunde ning seda painajat, et keskkool on lõpetamat, kuigi ses samas unes olen juba ülikooli lõpetanud. Need on põnevad unenäod, sest inimesed ja suhted vahetuvad, aga üks painaja jääb: ma ei jõua sel aastal matemaatikast kõike läbi võtta, seega ei saa ka kooli lõpetada. Ja see, kuidas ma ei lähe kehalisse. Lihtsalt ei lähe ja kõik. Kool jääb lõpetamata. Matemaatikaga nagu päris elus probleeme polnud, samuti ka kehalise tunniga, kuigi üks aasta keskkooli ajal tõepoolest seal ei käinud ja kõik. Ja kõik see kajastus ka muidugi tunnistusel.Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii paljudele meeldib suusatamine. Kas nemad siis ei pidanudki koolistaadionil lompides ja lumeplögas kell kaheksa hommikul suuski kriipima?














Võrus võib kohata mõnd eriti sümpaatset ja siiani tänutundega meenutatavat õpetajat. Taibata, et ka õpetajad on eelkõige inimesed. Sel korral kohtasin Vesta Pillet. Õpetaja, kes pärast algkooli ahistav-lämmatavat õhkkonda, oli kui uus hingamine neljandas klassis. Kolmandas oli mul rekordiliselt 8 kolme tunnistusel, samas kui uue õpetajaga neljandas on enamus viied. Nii jääbki.Võimalik, et "armas" esimene õpetaja Leida Klink on surnud ja olgu talle muld küll kerge, aga ma arvan teadvat, miks ma kolm esimest aastat koolis nii loll olin. Minu madala intelligentsusega pole siin mingit tegu, vaid, kui nii võiks öelda, pseudoviktoriaanliku või lapsega tüdrukute vaenamisega. Tühja kah. Kõik kaob.
Kaob ka noorus ja õppimisvõime ja üks hetk on käes aeg, kui ei mõista mõnda nii lihtsat asja tulevikus, kui praegu on mulle telekapult. Mõtle vanadusele. Mõtle, et kui mõistus ja kehaline võimekus kaovad, et siis oleksvähemalt õige vaimsus asemel.



Eakas tunnistaja möödunud ajast. Ester tunnistati 88 sentimeetri pikkuseks.


Kasse pole. Ma ei pea otseselt nende pärast muretsema. Kassid on Karini juures ja lakuvad haavu. Käime neid küll iga päev vaatamas, aga see pole 24 tundi ööpäevas nendega koos olla.
Ma ei pea söögile mõtlema. Et mida süüa teha. Seal on kapp alati pungil täis. Vanaisal on muidugi oma menüü ja veendumused.
Puuküte on mõnus. Mõnus on ärgata öö jooksul jahtunud õhus. Lasta päiksel päeval tuba soojendada, õhtul tuli ahju panna ja uinuda mõnusalt soojas toas.
Võrus on juuksur odavam. Tallinnas maksis külgede paljaks ajamine 300 krooni. Võrus tundus, et oleks vaja veel kiilamaks. Läks 75 krooni.






















75 krooni.

Ongi kõik. Rohkem ei tule praegu meelde.
Ma näen aknast ema kell pool kümme õhtul jääkülmas õhtus minemas oma korteri, oma kodu poole. Minu ema jäljed lumes 1994. aastal kirjutatud luuletus. Nii me lähme. Homme. Lutipudelita. Missioon täidetud.
Nii ta läheb.

reede, 22. jaanuar 2010

ENAM LEVINUD KEELUD LASTELE.

Öösel ärkasin teadmata põhjustel üles. Kõik oli vait ja vagane. Olin juba peaaegu uinumas, kui Hubert köhatas unes.
"Ei tohi! Ei karju!" käratas Ester. Vist kah läbi une, sest pärast magas ta rahulikult edasi.

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

ESTER JA KASUKAS.

Elu esimestel talvedel on mu ihu katnud õrn jänesenahkne kasukas. Neid on olnud mitmeid. Üks eksemplar, muuseas peaaegu uus, on säilinud ja ootab oma aega, mida võib-olla ei tulegi, Võrus kapis. Nalja või millegi muu pärast võtsime ta kapist välja. On küll pehme ja sügavmusta värvi. Umbes 5-aastasele lapsele. Kuna kasukas kellegile ette jäänud ja me keegi erilised koristajad ja korranõudlikud inimesed ei ole, ununes see mitmeks päevaks toolile kaugemas nurgas.
Ühel päeval naaseb Ester oma järjekordselt avastusretkelt ning võtab mul näpust kinni.
"Tule, tule!" Tüdruk juhib mind kasuka juurde, teeb sellele ettevaatlikult pai ning küsib: "Auh-auh?"
Meil on üks suur ja sõbralik must koertuttav Tallinnas.
PS. Ühest Võru sekondhänist sain Estrile naturaalvalge seemisnahkse, roosade tikitud lilledega kasuka. Maksis 40 krooni.

reede, 8. jaanuar 2010

SEITSMES JAANUAR.

Neljapäeva jõuame kell 03.46. Õigemini mina ainult. Ärkan ei-tea-miks. Ester magab rahulikult. Võib-olla ta hõikas mind läbi une korraks? Ukse vahelt on näha kiiresti liikuvat valgust - vanaisa on teel vetsu ja näitab taskulambiga koridori. Ma ei tea, miks ta laelampi põlema ei pane?
Kell kaheksa ärkab Ester. Halb üllatus. Eelmine õhtu olin pikemalt üleval. Lootsin, et Ester magab kauem, kuna ka tema uinus alles kell üksteist. Tegelikult algab minu neljapäev siis juba südaööst ja kestab tunnikese sealt edasi. Ilmselt jään magama Tammsaare mõttega: "inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuskil tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub."
Kell kaheksa on niisiis äratus. Ester on kohutavalt paratamatult ärkvel ja miski ei suuda teda enam uinutada. Mõtlen nohust ja sellest, et ma ei viitsi enam nuusata. Mõtlen ka kevadest. Musttuhandendat korda juba sel talvel. Ometi katsun nautida hetke ja mitte "üle elada" nö raskeid aegu. Selleks on liiga vähe aega, et kogu aeg millegi all kannatada. Hea on, et Estrile pole nohu külge hakanud. Veel. Kõik teised on põdemas või juba põdenud.
Lösutan veel voodis. Ester katsub, kuidas oskab end lõbustada ja minuga suhelda. Kella üheksaks saame lõpuks alumisele korrusele, kus möirgab "Südameasi". Täna ei pea vanaisa meid ukse vahelt piilumas käima ja muretsema:  kas kõik on ikka korras, et me nii kaua magame.
Sööme jogurtit ja keefiri hommikusöögiks.
Jõuan ise puud tuua. Ärkasime ju vara ja vanaisa vaatab oma filmi. Mul on hea kavatsus ka pärast lund rookima minna. Puhtalt lõbu pärast, sest otsest vajadust mina ei näe. Aga aknast paistab usin vanaisa. Leopold Siegfried on inimene, kel pole aega puhata. Pealegi näib ta uskuvat, et paljugi läheb hukka, kui tema ei korralda. See on ka ilmselt põhjus, miks ta nii kaua vastu on pidanud, mis on muidugi imetore, et ta meil ikka veel on.
Lund jätkub ka meile Estriga. Pärast, kui vanaisa on lumerookimise põhitõed meile avaldanud, mässame lumes ligi tund aeg. Kuni Ester enam ei viitsi ja nõudlikult ukse taga katjub: "Tuppa, tuppa!"
Toas küsisbvanaisa, kas ma midagi süüa lõunaks plaanin teha. Just siis, kui mul on kavatsus mitte midagi teha. Vanaisa väidab, et ta on viimasel ajal puhta "näljapajukil" olnud. Kapis polevat mitte midagi, mis ei vasta tõele, sest siinne külmkapp on vorste, juuste, salateid, torti ja eelmiste päevade toite täis (mida ma heaks ei kiida, eelistades mitte hilisemat kui eilset rooga). Pluss veel külmutatud pool lammast, mis neile maalt jõuludeks toodi. Ühest seljatüki käntsakast tegin eile mingisuguse pajaroa. Seda nüüd soojendangi. Ester suvatseb ka süüa. Nüüd, kus ta oma põhikaloraazhi piimaga ei täida,on tal isu pisut kasvanud.
Kell saab pool kaks ja mul õnnestub Ester "padjale" saada. Ausalt öeldes, tunnen ennast ka nii viletsalt, et lähen koos temaga magama. Töötamisest ei tule seega jälle midagi välja. Terve nädal on olnud praktiliselt nulliring. Võib-olla on põhjus ka selles, et üks monitor on puudu. Ja kergelt haige olen ka.
Magama, magama! Jääme juba peaaegu unne, kui alumiselt korruselt hakkab telekas röökima - vanaisa vaatab kuuldeaparaadita suusatamist. Aparaadil olla jälle patareid tühjad. Kuna minu voodiks on lihtsalt madrats, mis juhtumisi asetseb täpselt teleka kohal, siis nõuab mult magama jäämine suurt tahtejõudu. Estri voodi on maast lahti ja seda telekabassivõnked ei ulatu raputama. Ta jääb peaaegu kohe magama. Korraks tajun õndsat vaikust. Talispordipaus. Jumalik. Aknast näen, et vanaisa lükkab lund -tema juba ei lähe reklaamipausi ajal võileiba tegema või viskit juurde kallama!
Kümme minutit hiljeb raputab heli jälle põrandat. Tukun siiski poole viieni. Jätan Estri magama ja lähen alla. Karin on saabunud ja vaatab ka suusatamist. Pisut hiljem hakkab kohe õhtusöögi pärast muretsema. Nad siin Võrus vaatavad liiga palju telekat ja mõtlevad söömisele.
Ester hakkab hüüdma. Sööme kõik. Mina tagasihoidlikult, sest olin mõni tund varem tõdenud järjekordselt: ma olen liiga paks. Vist peaaegu iga naise ajas püsiv soov: viis kilo alla võtta...
Pärast õhtusööki paneb Ester uue lillelise "pope" selga ja lähme kolmekesi Karini juurde kasse vaatama. Muidu oleme käinud Estriga hommikuti seal. Täna siis nii.
Kella kaheksaks oleme Võrumõisas tagasi. Vanaisa vaatab "Täheväravat". Ester viib talle klotse ja mandariine. Ma ei saa täpselt aru, kas talle meeldib see või on tegemist ikkagi kohustusega. Ei, talle ikka meeldib. Mul on ka ju keeruline nii. Pole ma ju enam ammu printsess ja saan tegelikult juba kõigega hakkama. Alates ahju kütmisest ja lõpetades söögiteoga. Muuseas, mida tegid 90-astased inimesed näiteks sada aastat tagasi, kui polnud päästvaid telesaateid? Mida ma ise teen kasvõi 60-aastaselt, kui ma juba  praegu lõpetan päeva totakalt nüri "Grey Anatoomiaga"? Mul on piinlik tunnistada, et vaatan sarju. Muidugi, teen samal ajal kanäputööd, nii et lihtsalt silm punnis telekat ei vahi, ila ja pisarad tilkumas.
Enne Grey'd ja enne veel kui Estri voodisse viin, helistan Merkale ja uurin, kas saan tema juures Tartus vahepeatuse teha, kui järgmisel päeval rongiga Tallinna sõidame. Kuulan ka tema vallalise seiklusi, mis sel korral on kaunis rõõmustavad.
Ester läheb voodisse pool kümme ja uinub 22.30. Täpselt reklaamipauside ajal hõikab mind. Öö möödub rahutult - tuba sai vist liiga palavaks köetud. Väljas on ju ainult -8. Soe ilm, jaah? Vahelduse mõttes.
Täpse dokumentatsiooni huvides: vaatan ka dr House'i algust ja panen tähele, et nii stsenarist ja rezhissöör on mõlemad naised. Mitte, et see midagi tähendaks...
Uurin hiljem järgi stsenariste ja rezhissööre on hulgim. Nii mehi kui naisi. Seega ei tähenda see tõesti midagi.
Tammsaarelt veel:
"Abielu pistab surmale nina alla lapsed, ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu."
"Kus on  see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu."
Ja alles nüüd ma avastan Tammsaare! Palju õnne mulle!
















Leopold Siegfried oma vendade Harry Leonhardi ja Ülo Manifaldega ja Ester. Üks vanadest meestest on 80-aastane. Arva ära: kes? Lisaks neile tunnen veel kaht üle 90-aastast vana meest, aga üheksakümnest naist ma pole näinud... Juuli 2009 Võrus.

teisipäev, 5. jaanuar 2010

KUULSUSNARR DETSEMBRIKUUMUS. Põgusalt.

Pühade ajal näidati Kuulsuse Narre ja Detsembrikuumust. Me Kaarliga vaatasime ka. Tõsi, kuna mina olen lapsena Kuulsuse Narre korduvalt näinud, siis on tekkinud teatud küllastumus. Jälgisin ainult algust. Pärast kahetsesin hirmsasti. Kaarel lausus midagi, mille pärast oleks tahtnud värskelt üle vaadata. Ta ütles:
"Ma ei tea, miks ma seda tahan nii kangesti vaadata. Võib-olla mingi alateadlik enese korrale kutsumine..."
"Olen lugenud Bornhöhe teksti. Raamatus on mulje nagu tehtaks lihtsakoelist nalja nalja tegemise pärast. Aga lavastusest on saanud tõeliselt budistlik sisekaemus. Naerdaks justkui kahe narrikese üle, aga tegelikult on ju kõik inimesed sellised."














Detsembrikuumust vaatasin otsast lõpuni. Muidugi on tore, et selline film Eesti ajaloost on valmistatud. Aga mind lihtsalt kohutavalt häirib, et kõik peab nii kuradi kaubanduslik olema. Armastusloota pole mõtet filmi tehagi või? Ja siis veel see pagaripere patriootlik tragöödia. Mõjub kuidagi õõnsalt. Aga meeldivalt autentne kujundus oli ilus vaadata. Samuti ka operaatori tubli töö. Üldmulje oli siiski odav - odav kuulsus... Ehkki film ise oli ju suhteliselt grandioosse eelarvega.
Loe ka seda ja seda.

esmaspäev, 4. jaanuar 2010

EITUSEPRINTSESS.

Ester jäi umbes kell 15.40 kolmandat korda ametlikul võõrutusel pudelita magama.
Öö möödus üllatavalt hästi. Uinus suhteliselt kiiresti ja kuigi ta mõned korrad siiski ärkas teatamaks: "Ei taha," siis ei saa sellist teguviisi erakorraliseks pidada. Praegu on ju tal kurikuulus "eituseperiood" ja keset undki tuleb kõigile meelde tuletada: "EI TAHA!"
Pudelit ta öösel ei nõudnud. Lihtsalt seletas mõistvalt: "Kat'i, kat'i." Andsin tassist vett juua. Jäi rahule. Pool kuus hommikul - siis kui trammid alustavad - on meil kujunenud kontrollpunktiks. Siis olen serveerinud talle 200ml keefiri. Ooteks või nii. Ta on selle sisse imenud ja rahulikult edasi maganud. Võrus tramme pole, polnud ka hommikuoodet. Ester säilitas rahuliku meele. Nõudis ainult potile, et siis kohe pahaselt teatada, et ta ei taha. Järgmisena avaldas soovi minu kõrvale tulla. Aga tõusis kohe püsti tõdedes, et see pole ikka see, mida ta tahab. Jälle oma voodisse. Jälle: "Ei taha!" Uus ring potile ja minu kõrvale, oma voodisse. Kuni ta umbes kahe tunni pärast uinus. Magasime üheteistkümneni. Poisikest ju ei ole, kes kell kaheksa üles peksaks. Aga ikkagi ma igatsen teda juba pööraselt, ehkki ta hommikuti magada ei lase...
Estrile kingin kaks luuletust. Mis siis, et Asko Künnapi kirjutatud. Imeilusad.

Nimed, sõnad, nõiamärgid
      
Kivil istus väike konn,
mõtles mis ta nimi on...
...Vanemad on lollakad, 
pole nime pannud nad. 

Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke.
Ta magab ja ma näen
tema laugude liikumisest,
kuidas serveris unede taga
kustuvad haprad failid
eelmistest sildumistest siin.
Ja laetakse üles uusi:
piltmõistatusi ja mänge,
lõhnade, värvide, sõnade
ülekaalumise tarkvara
ja esimesi unenäokaarte.
Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke,
avab silmad ja vaatab mind
oma üleni umbuskliku,
nii tumeda nugisepilguga,
kuskilt väga kaugelt.
Justkui kohtaks ta mind
üle piklike pikkade aastate
jälle esimest korda.

Siis, kui mu tütar

Kui mu tütar end sättis
su täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis,
siis sina, kauneim kui eales varem,
sättisid end valmis
tema tõlgiks ja vahendajaks.

Ja see fataalne planeet,
see, kust keegi veel seni
pole pääsenud eluga -
planeet mida meil on au
jagada koiliblikate, rändrottide,
moslemite ja prohvipoksijatega,
tõmbus ootusest üleni pingule,
tuues trombe, üleujutusi.

Siis tulid mu unedesse
vanavanaemad ja vaarvanemad,
nende esi-sala-esivanemad -
silmad selgemad, lähemal
kui kõigil noil liisunud fotodel,
alasäritatud mälestustes.

Mu tagasihoidlik unenäoauto,
mis töötab hääletult, lõhnata,
toitub tähevalgusest
ja õitsvast kummelist,
viis meid põldmarjuks
poogitud pilliroost läbi
kõige suurema järve äärde.

Siis läbi plastiliinist maastike
kirjaoskajate linna Metsikus Lõunas,
sadamasse täis roostes sõjalaevu,
üle putketüükais soise heinamaa
ja köisredeleist musta metsa
mesilastest vallutatud vahtra alla.

Me jäime õige natuke hiljaks.
Kõik olid juba kohal, nad kõik!
Vaarvanaema Mana keset pilti,
pika laua kaugemas otsas,
ammulahustunud hõimlased
paremal, pahemal käel,
pilgud tõsised, teistmoodi soojad.

Siis, kui mu tütar sättis end
sinu täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis.

laupäev, 2. jaanuar 2010

HUBERTI LOOGIKA.

Ükskord enne jõule käisime Ülemistes ostlemas. Üks  jõuluvana tegi seal Hubertiga juttu ja kinkis talle neli ümmargust šokolaadimedalit. Hubert ei kohane uutes oludes mängleva kiirusega ja satub tihti segadusse, kui midagi ootamatut juhtub. Ju seetõttu oli ta nõus kohe medalid minu kätte usaldama.
Ühe sõime kohe autos ära. Aga ülejäänud kolm ununesid mul kotti. Paariks nädalaks. Kuni ma ühel õhtul need avastasin ja ühe ümmarguse sussi sisse panin. Päkapiku nimel ikka.
Hommikul avastas poisike medali ja nentis:
"Samasugune nagu jõuluvana andis!"
Jube hea mälu ikka. Loodetavasiti on see sama hea ka kahekümne või rohkema aasta pärast. Sarnaseid medaleid on ta ennegi saanud, aga neile polnud pressitud kirja "Ülemiste" ja mingeid kahtlusi ning küsimusi ei tekkinud. Seletasin: ju oli selle sama Ülemiste jõuluvana päkapikk, kui tõi samasuguse medali. Hubert jäi rahule, aga hakkas kohe huvituma ülejäänud maiustuste saatusest. Ühe sõime autos - see on vaieldamatu fakt, aga need kolm, mis järgi jäid? Kus need on? Näidaku ma kohe neid talle.
Eks ma siis luiskasin, et sõin ise ühe kunagi varem meeltesegaduses ära. Tema päkapiku usk on siiski veel nii kõigutamatu, et õnneks ei tulnud mõttessegi, et emme võiks päkapiku asemel sussi sisse  šokolaadi panna.

Ma vaeva ennast eriti koristamisega, teades kui tänamatu ja vähekestev see töö on. Mõnikord siiski. Ühel hommikukl imesin parasjagu tolmu, kui Hubert mind hõikas. Tal olla mulle midagi näidata.
"Vaata! Ma rebisin paberit, siis sa saad siit ka imeda!"
Tema on veel selles õndsas eas, kui koristamine või vähemalt tolmuimemine on üks meelelahutuse võimalik vorm.