neljapäev, 30. detsember 2010

MIKS POLE MÕISTLIK TUNGIVA VAJADUSETA AUTOGA SÕITA.

Täna juba kolmas avarii alates kella ühesast hommikul, mida ma oma aknast näen. Politsei polegi saanud ära minna. Õnneks on siin samas ka pood - ostku lõunasöök sealt.

kolmapäev, 29. detsember 2010

...

Lapsed ei kasva iialgi suureks. Lumi ei sula mitte kunagi ära. Aastad aga mööduvad...

pühapäev, 26. detsember 2010

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus

Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar

Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu –
"Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli 
"Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub
21. novembril 2010 Köismäe tornis.

Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel  - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.)  Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.
Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

laupäev, 25. detsember 2010

LUGEMISPÄEVIK.

Minust vist pole raamatutest kirjutajat praegusel hetkel. Märgin siis vähemalt alates septembrist loetud raamatute meenutusnimistu üles. Muidu juhtub ikka ja jälle nii, et laenan juba kord loetud raamatu ja kodus tuleb meelde, et seda ma olen juba lugenud. Osad raamatud on nii õnnestunult kujundatud ja lihtsalt sattuvad kätte. Võiks ju proovida analüüsida, mis nende kujunduse nii pilkupüüdvaks teeb. Siis peaks jällegi nimekirjast loobuma ja laskma kehval mälul asju oma moodi korraldada. Peaks selle sissekanda ka üldse ära kustutama. Kahju - ikkagi mitu head lauset juba kirjutatud. Ah, hea küll.

PARALLEELMERI. Piret Bristol
BERLIINI BLUUS. Sven Regener
VABA PATTULANGEMISE SEADUS. Enn Kasak
MUUMITROLL. Tove Jansson (esimene osa Hubertile)
RIKKAD TÜDRUKUD. Silke Scheueremann
ÜHES VÄIKSES VEIDRAS LINNAS. Aino Pervik (Hubertile)
SELTSIMEES LAPS. Leelo Tungal (Hubertile)
ÕNNELIKUD PÄEVAD. Laurent Graff
HEAD KAVATSUSED. Agnes Desarthe
HERILASE VABRIK. Iain Banks
GOA SÜNDROOM. Aleksander Suhhotsev
VAIM. Ketlin Priilinn
HAUAKAEVAJA LOOD. Herta Laipaik
TUBAKAPOOD. Fernando Pessoa
PARADIIS. Tõnu Õnnepalu
NUKKUDE TEATER. Mihkel Ulman (alles alustasin Hubertile)
HÄRRA HUU. Hannu Mäkela (esimene osa Hubertile)

Või võtaks kätte ja ütleks paar lauset iga raamatu kohta?

neljapäev, 16. detsember 2010

KALLE BLOMKVIST JA RASMUS. Nukuteater.

Autor ASTRID LINDGREN
Dramatiseerija ja lavastaja VAHUR KELLER
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusikaline kujundaja KAIRE VILGATS
Valguskujundajad RAOUL NAGELMAN ja RAINER FOGEL
Lavavõitluse seadja LAURA NÕLVAK
Tõlkija VLADIMIR BEEKMAN
Osades Martin Linna või Henri Kivi (külalistena), Kaidar Kivistik või Mart Müürisepp (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Mattias Jürgens või Joosep Uus (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Karin Rask, Anti Kobin, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson 


Mõned nädalad pärast etendust ladus Hubert päris usinasti: "Loll!" Ja veel kord: "Loll!" Nüüd on rahulikumaks läinud. Võib-olla oli see kokkusattumus või siis ümbritseb teda hetkel vähem lolle...
Olen Kalle Blomkvisti lugusid omal ajal korduvalt lugenud ja need raamatud on peaaegu pähe kulunud. Mäletan, et väike armas Rasmus loopis kergekäeliselt "lolle" siia ja sinna. Aga et see nii kergesti nakkav on, kui väike poiss vaatab teist samasugust lavalt. Siis on lõpuks kõik tema ümber ikka päris lollid.
Lindgreni tekst on teadagi vaimukas ja mõnus lugeda ning seda nagu polekski kuskilt otsast kärpida. Kõigel tahaks laval kõlada lasta, kuigi näidendis ühe inimese suust muutub mitme lauseline tekst pikaks ja lohisevaks. Ots kaob käest ära: alguse tera on puändist nii kaugel, et tegevus, mis peaks samal ajal olema kiire ja otsustav, vaibub või taandub teisejärguliseks. Näitlejad saavad rahulikult ning väärikalt oma teksti ära öelda. Nagu kuulaks ettelugemist ja vaataks pilte juurde. Siiski pole teatris võimalik 4-aastase poisi lõputult tekkivatele küsimustele vastata ja rahulikult asja arutada. Väike laps ju peidetud nalja rohkete sõnade taga alati ei mõista.

Aga tegevust suudab väike poiss jälgida küll. Eriti, kui head on optimistlikult helerohelised ja pahad tuhmilt hallid. Sisseehitatud värvitajuga saab ta mõistust kasutamatagi selgest jaotusest aru, kelle poolt olla ja keda karta.

laupäev, 11. detsember 2010

NÕDER ISAMAA-ARMASTUS.

Ikka ja jälle saabuv talv paneb mu isamaa-armastuse tugevalt proovile. Ja kas see üldse ongi tõsiselt võetav tunne, kui tühipalja jõhkralt torkiva tuule pärast, mis nägu lõhub, nii et see mitu päeva järjest paistes ja punane on, kahtlen oma lojaalsuses ning patriotismis. Talvist Põhjamaad armastan ainult pildi peal, aga ma ei taha ise selles osaleda.
Aga kes mind sinna Lõuna-Euroopasse ikka ootab tegema seda, millega ma siin harjunud olen? Kalkunikitkumine - või mis need populaarsemad ametid on - ei viita ka sellele, et ma uut kodumaad palavalt armastama hakkaks. Hoolimata heast kliimast.
Eks peab siis sellest hirmsast talvest üle olema hõljudes kuskil tohututes vaimsetes sfäärides, kuhu külm ei ulatu.
Lapsed muidugi tahavad kelgutamist...

reede, 3. detsember 2010

MAMA GOGO. Island 2010.

Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.

Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.

kolmapäev, 1. detsember 2010

PAL ADRIENN.

Pál Adrienn
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth

Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.

reede, 26. november 2010

JÕULUSOOV.

Samal ajal kui Ester "esbrannadega" lasteaias "lõbusasti tantsis", neelas silmapõletikus Hubert kodus kogemata(?!) LEGO klotsi alla. Väike asjake küll, aga mure suur. Hubert nõudis kõva häälega kisades haiglasse viimist. Arvasin, et mõstlikum on oodata - ehk tuleb ise välja. Selle peale tormas ta kohe potile. Selgitasin, et nii ruttu need asjad ka ei käi ja väga võimalik, et me ei saagi kunagi teada, kas õnnetu klots tuli välja - kes see ikka potis sobrada tahab. Äkki jääb see hoopis pimesoolde näiteks kolmekümneks aastaks kinni ja kui ta ise kord issi on, opereeritakse valutav organ välja ning ta saab oma klotsi kätte. Kumbki variant ei tundunud poisikesele hea. Niikuinii on õudne, et klots tal kõhus on ja pealegi just praegu selgus, et tal on hädasti seda ehitustöödel vaja. Ahastus! Siiski lohutas kiri ja selles soov Jõuluvanale saada kingituseks hiigelsuur LEGO tuletõrjujate komplekt. Ehk sealt leiab mõne, mis võiks kaotsiläinut asendada.

teisipäev, 23. november 2010

TÕLGENDUS.

Hubert Estrile: "Loll!"
Ester: "Kes ütleb nime, see peab ise teisi kandma."

reede, 19. november 2010

MAARJA KUULUTAMINE. Theatrum.

Alandlikkuse kool.
Paul Claudel
Maarja kuulutamine
Tõlkija: Tõnu Õnnepalu
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
Kostüümid: Pille Jänes
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Helikujundus: Marius Peterson
Osades: Maria Peterson, Laura Peterson, Mare Peterson, Rain Simmul, Andri Luup, Lembit Peterson ja teised.



Meil siin tänapäeval pole kombeks olla alandlik. Vastupidi. Iga inimene on isiksus ja seega on tema omadused väärtuslikud oma erilisuses. Neid tuleb hinnata, kiita ja julgustada neid näitama. Alandlikkus pole voorus, kuna inimelu pole raisata. "Elame ju vaid üks kord!" olevat kõige populaarsem hüüdlause või moto tänapäeva noorte seas. Mida see tähendab? Kõige tegemist, mis pähe tuleb? Kõige saavutamist, mis pähe tuleb, hinnast küsimata?
Ja siis korraga näidatakse meile Theatrumis Paul Claudel'i Violaine'i, kes oma sõnakuulelikkuses ja leplikkuses mõjub paiguti kohtlasena. Uskumatu inimene. Inimese loomus on ju parandada, otsida uut ja paremat, mitte leppida sellega, mis on. Kuigi keskajal ei olnud üldine mentaliteet allumatus ja oma isiku rõhutamine, on ikkagi ülimalt tõenäoline, et inimene oma egost nii lihtsalt loobuda ei suuda. Violaine on haruldane inimtüüp, kes ei pea eluraskusi otsima, et siis tõestada oma tugevust ja võimekust neile vastuseismises. Temale kukuvad lihtsalt olemas olles raskused ise sülle ja ta talub neid õndsalt. Praegu hoitakse sellised vist hooldekodudes või elavad nad oma elu kuskil vaikses ja tähtsusetus kohas viletsalt ning leplikult kannatades. See ehk tundub minu poolt halvustava repliigina, aga ütlen seda inimesena, keda on õpetatud ennast hindama ja kes on orienteeritud eesmärgikindlalt edule. Sellisteks meid ju kasvatatakse. Violaine'i olemasolu on hoopistükis vastassuunda kalduv shokeeriv oma egost loobumise õppetund.
Kas Violaine andis endale aru, mis ta teeb, kui ta suudles pidalitõbist huultele?  "Jumal mõistab mind kaitsta" - ta on nõus kõigega, mis tuleb. Jumal kaitsebki, aga mitte nii nagu inimesed eeldaksid, et tüdruk ei jää haigeks ja kõik lõppeb õnnelikult kõrges vanaduses armastava perekonna keskel. Jumalal on omad jumalikud korraldused, mille loogikast vaesel inimesel pole lootustki aru saada. Kas ta otsis endale kannatusi nii nagu tema isa Anne, kes ühtäkki ei suutnud õnneliku elu taluda ja tundis sundlust alustada lõputuna näivat ohtlikku rännakut, kui talle enam ei piisanud märkamatust hingerännakust. Hing nõuab füüsilist kannatust.
Oh, nad on nii sarnased. Violaine ja Anne, Lembit Peterson ja Maria Peterson. Peenelt ja nüansirohkelt pidevas muutumises rolliteekonnas. Kuni nad on oma kannatused saanud ja see läbi puhastunud. Riigitunnetus, mis pole siit ilmast, on tajutav hääles ja füüsilise keha orgaanilisuses. Iseäranis Lembit Petersoni puhul, aga ka Maria juures. Kuigi tema on esimeses vaatuses võib-olla liiga hüplik. Kord siin, kord seal... Aga samas Violaine on ju sel hetkel noor, elust joobunud õnnelik tütarlaps. Ta ei peagi rahulikku väärikusega eeldatavale vaimsusele kohaselt laval liikuma.  
Aga veel kannatustest: kas neid on vaja ise otsida?
Kas alandlik sulane või ka märter saaks olla ka täiesti tavalist elu elades? Otsimata elamine ja kõige vastu võtmine, mis tuleb. Leppimine. Violaine on isast selles üle. Sama hästi oleks ta võinud leppida lihtsa pereeluga, kui Jumal oleks tahtnud ta terve hoida. Isa Anne jätab, õrnalt küll, aga siiski vastuvaidlemist sallimata, perekonna ja tavalise elu. Talle ei piisa enam lihtsast tänulikkusest, mida soovitab Ema. Aeg on kehv ja segane. Tema valdustel aga läheb lubamatult hästi. Jumala asemikud kuningas ja paavst pole tema meelest enam väärilised. Kuningas olla pisike poisike, kes ei paista rooheina vahelt välja. Charles VII? Sisuliselt sel pole muidugi mingit tähtsust, aga lihtsalt, et mõista miks üks keskaegne Isa peab järsku kõik maha jätma ja tormama enam-vähem kindlasse surma, et ehk õnnestub näha püha auku ihusilmaga, kus Kristuse rist kord olla torgatud. Mis asi see siis on, mis teda kannustab? Ta elas tõenäolislt kuskil Reimsi kandis umbes 1422, piirkond, mis kuulub tol hetkel inglastele. Charles VII on nooruke dofään. Et anda oma panus õige riigi tekkele ja et temas olev vaimsus ei kaoks, peab Isa minema palverännakule. See on see, milleni minu mõistmine ei ulatu. Selleni ei ulatu ka koduhoidev Mare Petersoni kujutatud Ema - üha muretsev ja pisut naljakalt hädaldav ning seetõttu ka groteskne tegelane. Aga ta suudab aktsepteerida ja talub alandlikult oma hea Isanda otsust. Nende kahe stseen on kerge, mänguline ja naljakas, hoolimata tõsistest teemadest.
Jacque Hury, Combernoni järgmine peremees on täiesti erinev Annest. Ta on rohmakas ja lihtne mees ning kui see erinevus esimese raksuga lärmakalt ja jõhkralt sisse murrab, siis taban end muretsemast, et kuidas selline mees küll lääni valitsemisega hakkama saab. Nii suur kontrast Anne ja Jacque vahel. Tubli Andri Luup, kiitus tuima armastaja ja lihtsa rehkendaja eest.
Mara. Kärtsuv ja paukuv naisterahvas, kes teab oma õigusi ja neid ka valjuhäälselt nõuab. Violaine'i vastand. Laura Peterson mängib selle hästi välja. Puhtalt mängitud. Just nimelt mängitud. Esimeses vaatuses on hea, et ta nii kontrastselt liikuvalt ja röökivalt esile tuleb. See on huvitav. Aga teises südantlõhestavas vaatuses võiks kärtsu ja mürtsu vähemaks võtta. Vahelduse mõttes. Ikkagi laps on surnud, oma väike imik. Aga võib-olla ka mitte. See on ju Mara loomus, arvata, et maailm on tema jaoks tehtud. Mitte murduda ja häälekalt protesteerida. Ei olegi õige ja on ka võimatu, et nad Violaine'ga üksteisele lähedele jõuaksid ja sarnaselt  kannataksid. Olla sarnaselt väga tasased, kuid ikkagi läbilõikavalt karjuvad. Mara on ka oma valus üheselt mõistetavalt kõvahäälne.
Pille Jänese stiliseeritud keskaegsed kostüümid rõhutatult värvi erinevusega veelgi kahe õe erinevust.

Küll antakse Marale palju võimalusi muutuda...
Kui toimub müsteerium ja pidalitõbine Violaine äratab lapse ellu - või mis iganes seal tema koopas jõuluõhtul toimub (müsteerium on ju müsteerium), on lapsel Violaine'i sinised silmad Mara mustade asemel. Järjekordne proovilepanek, kas ta suudab leppida, oma egost loobuda. "Ma olen ju nii kange. Ma tahaksin teisiti, aga ei oska." See on hea vabandus, kõigile vigadele: ma olen ju nii tehtud. Mina pole süüdi. Nii et ta ei mõtlegi muutuda ja põrub alandlikkuse koolis. Aga hea Isa andestab, õde andestab ja tõenäoliselt ka abikaasa. Nii võiks küll üürikese elu siin suhteliselt hästi ära elada, aga kui juhtumisi tõesti on elu surmaks valmistumine...
Andestus ja leppimine.

Stsenograafia. See on hea. Ei sega, kui näitlejad on lavastatud ruumis tohutult liikuma. Miks nad peavad? Eriti Mara tormab ringi ja muudab asukohta nii tihti, et kõik kohad oleksid intensiivselt teda täis. Teine asi, mis mind häiris, kuigi see on täiesti formaalne ja sisuliselt midagi ei muuda ning pealegi nii tehaksegi ju, nii peabki tegema, aga ikkagi ei meeldi mulle, kui näitlejad teatraalselt publikusse mängivad. Et publik näeks tingimata otsevaates nägu, samas kui räägitakse eluliselt tähtsaid asju partneriga. Filmist rikutud inimese sündroom? Filmis teeb ju kaamera liikumis- ja eksponeerimistöö ära ja näitleja teeb oma tööd.
Kui detailidest rääkida ja audentsust taga nõuda, siis rekvisiidid oleks võinud kõik kulunumad ja väärikamad välja näha. Dekoratiivsus ja esemete puhtus Püha Katariina kiriku väärika vanaduse taustal mind häiris, kui mõtlen sellele, mida silm nägi. Tähenärimine, sest kujundina oli kõik väga õige ja omal kohal. Meeleolukalt laest rippuvad läbipaistvad linad, mida sai mobiilselt ja kerge vaevaga muuta argiseks toaks, pakaseliseks metsaks või müstiliseks koopaks.
Kõik on väga täpselt paigas ja läbimõeldud tervik. Meistritöö, ükskõik kust otsast vaadata.

esmaspäev, 15. november 2010

NÄIDENDIVÕISTLUS.

Täna me Hubertiga judosse ei läinud. Hubert jäi hoopis õnnelikult Epuga koju mängima ja mina läksin Teatriliidu majja Uuel tänaval. Parema meelega oleksin läinud ikkagi trenni, sest "issand, kuidas ma võõrastan inimesi. Eriti võõraid". Aga uudishimulik olen. Kiituselootus ajab samuti tegutsema. Ja lubatud ju oli, kutsutud oli...Nädal tagasi.
Terve nädal ootasin, et kohe helistatakse ja selgub, et on eksitus ja vabandage väga. Sest. Sest ma ju tean, mis ma kirjutasin. Hea küll idee - mulle meeldib siiani, aga teostust ja väljendust peaks ikka kõvasti kõpitsema. Et mis ma tast siis üldse võistlema saatsin? Otsustasin nii, enne kui näidend valmis sai. Raske on ümber otsustada ja oludele vastavalt tegutseda. Ju siis ülejäänud 42 näidendit olid kehvemad ja kedagi pidi ju valima.
Üks oli olnud 2 vaatuseline näidend ühel leheküljel koera ja kassiga. Zhürii olla lugedes aru saanud, et kirjutajaid on väga erinevaid olnud. Mõned puhta lapsed, aga mõned päris eakad. Ilmselt pidas Doris Kareva silmas meid Anuga. Teised viis väljavalitud olid meist kõik vähemalt kümme aastat nooremad. Esime koha saajad kaasa arvatud.
Päris-päris võitjateks osutusid Drakadeemia kasvandikud - ju siis on väärt asutus Siret Pajuga eesotsas. Vahvad noored inimesed, kelle sekka mind võtta ei tahetud. (Üritasin sinna sobituda sel aastal, aga ei.)
Ja kuigi vääramatult on minus süvenenud veendumus, et maailmas on liiga palju inimesi ning osadel neist pole kindlasti mõtet olemas olla, siis samavõrd on ka kasvanud kahtlus kumbade hulka mina kuulun. Masohhistlik depressiivsus, või mis. Sellisena pole ime, et mind ei aktsepteerita elurõõmsates ühingutes ei aktsepteerita. See selleks.
VÕITJAD.
Võidutöid kommenteerida ei oska, pole neid veel lugenud. Igal juhul noortenäidendite tipp lavastatakse Ugalas. Kõik tekstikatkendid, mida noored näitlejad ette kandsid, muutusid elavteks ja täiesti lavastatavateks. Tegelikult oleks, mis tahes tekst lavastatav ja huvitav lühiajaliselt, kui näitleja on piisavalt motiveeritud.
Positiivne sündmus igal juhul.
Sõitsin täna bussiga ja nägin kuidas üks vana naine jäi kotti pidi ukse vahele. Midagi hullu ei juhtunud - ühistransport on ju reisisaatjatega varustatud. Kõik lõppes hästi. Naine istus minu kõrvale ja usaldas mulle, et kahtlustab teatud grupeeringut inimesi, kes teda varitsevad ja uste vahele tahavad jätta. Eks ma ise ju näinud, mis just juhtus. Tõestatud fakt ehk saad seda, mida usud ja endale sisendad. Mul oleks vaja kiiremas korras ports enesekindlust hankida või teise võimalusena vabaneda edevusest. Enne kui mind ka bussiuste vahele jätma hakatakse.

pühapäev, 14. november 2010

NÄE, LIND!

... hüüdis Ester, kui Russalkast mööda sõitsime.

reede, 5. november 2010

MIDAGI POSITIIVSET. EHK ON TEGEMIST IKKAGI EKSITUSEGA...

"Congratulations! Your film "Oranus" won the award for the best short film, in the category animation at the LUFF 2010."

neljapäev, 4. november 2010

ON VILETS JA JÄRJEST VILETSAMAKS LÄHEB.

Kaua võib kuulda fraasi: "Kahjuks ei osutunud jne..."

Lõpuni välja. Lõpuks peab ikka valitama. Päris lõpus vähemalt.
Ps. Täiesti mõistetamatu, kuidas ma nii jõledaks ja vastuvõetamatuks friigiks olen moondunud...
Mis seals ikka: minge ise ka perse.

teisipäev, 2. november 2010

THE ORPHAN.

Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile
(Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavadpidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas  tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud,leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha.
keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.
”Orb” on verdtarretav õudusfilm, mille süzhees on oma roll ka… Eestil! Osades Vera Farmiga 
(”Kahe tule vahel”), Peter Sarsgaard (”Lennuplaan”), Isabelle Fuhrman (”Ghost Whisperer”),CCH Pounder (”Räpane Mackey”), Jimmy Bennett (”Star Trek”), Karel Roden (”Hellboy”) jt.Lavastas Jaume Collet-Serra (”Vahakujude muuseum”).


Kui ootame õudusfilmilt, et keegi esmapilgul eriliselt armas ja leebe episood episoodi järel "ootamatult" ikka üha enam eemaletõukavamaks muutuks, olles lõpuks nii ähvardavalt, õudsalt vägivaldne, et kargab nurga tagant kallale, siis on just see film, mida vaadata. Nii see tavaliselt kuratlike lastega filmides läheb. Täpselt õiges kohas tekivad hirmuvärinad ja süda hakkab kõvasti peksma, kui haavatavaid ohvrid rünnatakse. Üks või kaks head hinge kaovad igaveseks meie seast, aga kõige süütumad, kõige paremad pääsevad läbi suurte katsumuste õnnelikult. See on lihtsalt õudne! Lihtsalt õudne, kui etteaimatav ja läbinähtav võib üks film olla! Kuigi ilus ja kütkestav vaadata. Isabelle Fuhrman (Esther) eelkõige.
Muidugi ei aima ma, et andekas ja armas laps osutub hullumeelseks 32-aastaseks Baumanni sündroomiga (kas tema on ainus selle sündroomiga isik maailmas?) maniakiks, kes Eesti psühhiaatriakliinikust on suutnud põgeneda. Jüri Saarma on siis ülemaailmselt tuntud või kuidas selline Saarna instituut filmi tekkis? Ja miks just Eesti? Miks mitte näiteks Serbia?  Mujal hirmsas Ida-Euroopa riigis siis pole leida mõnda tuntud nime, mida pisut muudetuna suurema usutavuse huvides, kuid äratuntavalt, saaks filmis kasutada? Peaaegu teaduslik, peaaegu võimalik.

Hingelt värdjas, aga ihult kunstiliselt liialdatud ideaalse lapse kehaga 30-aastane naine. On siis selline kulumatuse sündroom usutav. Ja kui ongi, siis miks ainult hambad kuluvad, aga muu keha jääb puutamata?
Tegelikult ma ootan ju küll õudusfilmilt ootamatuid selja tagant hiilimisi ja jõhkralt surnuks pussitamisi. Midagi hirmsat, mida päris elus kogeda ning näha ei tahaks. Ootan, ootan. See on minu probleem, kui eelistan kõike seda hirmu peenemalt ja nüansirikkamalt. Eks ma võiksin ju valida siis õigeid filme, kus tavaelu keeratakse kummuli küll, aga nii, et ei saa arugi, et ühtäkki on kõik harjunud rütmist väljas täiesti argisel moel. Maitse asi. Või mingi dokumentaalfilm - õudse reaalsuse paljastaja. Igaühele oma! Või... võta, mis parasjagu on ja mõtle sellest nii nagu soovid. Mugandada nagu ka filmistsenaristid endale lubanud on. Kohanduda hirmsa viirusliku nakkusega.

Näide Ida-Euroopa igate pidi hooletusse jäetud 30-aastastest naistest.
Esther on nagu viirus, mis järsku ühele perekonnale kallale tuleb ja asub tasapisi hävitama. Kurjusest vaevatud ebardi eesmärk on hävitada peaagu õnnelik ja toimiv perekond. Võiks ju tapmata ringi nahistada, leida endale sobivalt rahuldav mees või ka mitu. Paraku pole võimalik - esiteks segab õnnetu lapsepõlv jubedas lastekodus, teiseks ei pruugi sellise puudega hästi ära elatuda. Töö kasulapsena on lihtsam, kuigi eneseteostus (Esther on andekas maalija ning pianist) ja naiseelu on muidugi raskendatud. Kogu talle stenaariumijärgselt määratud nutikuse juures Esther seda ei mõista. Vabandatav psühhopaadiks olemisega. Ta on puhta ogar. Mõttetult ogar. Normaalsele inimesele mõistetamatu eesmärgiga konstrueeritud asjandus. Nagu viiruski.  
Olen mõelnud, mis võiks olla viiruse lõppeesmärk. Ta ei ole ju elusolend, et tema eesmärk võiks olla sigimine.
Olen kuulnud, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid liigis on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Äkki ongi kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks.
Kes siis on need paljud? Kes iganes meie seast. Tavalised head inimesed tavlistest perekondadest. Inimesed, kes vaataks isegi fiktsiooni nimega "Orb" või midagi selle sarnast (neid tuleb ju iga natukese ajatagant) telekast või kinos. Nemad on nakatunud ja süsteemis sees, vajades üha enam ja enam sääraseid "ohutuid" filme, kuni lõpuks...
Mina ei tea ju programmi lõppeesmärki ja kas seda üldse ongi. Vandenõuteooria vaimust kantud fantaasia lihtsalt.

pühapäev, 31. oktoober 2010

VÄGA VÄIKE.

Sattusime Hubertiga kosmosest rääkima. Sellest, kuidas Maa on nii pisike, aga meile tundub nii tohutult suur. Kas ikka saab nii olla, et Päike on tegelikult Maast suurem? Kas selliseid Maasid on veel ja mis nende sees on? Jõudsime ka klassikalise paradoksini(?): maakera sees on tegelikult veel üks teine kera, mis tegelikult on palju suurem, kui see, mis tema ümber on. Kuidas see küll võimalik on? Kui palju on tähti? Kas nendeni võiks kuidagi jõuda? Kui võimatult ja uskumatult pisikesed meie, inimesed, selle kõige juures oleme. Ta tahab selliste asjade peale aeg-ajalt mõelda, neist rääkida. Mõtlev väike poiss.
Kes ei mõtleks.
Aga tunne, mis on parem endast eemal hoida on kerge naasma, kui hakata universumi ääretusele mõtlema. Kui pisikeselt tühine, kui ebaoluline on inimene. Ja mis tähtsust sellel kõigel on... Mis tähtsust.
Kuuma tee joomise tähtsus.
Sügisene aeg - mis muud.

neljapäev, 28. oktoober 2010

VALGEVENE.

Lood Valgevenest asuvad SIIN.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

"ANIMAEVKA" VÕIDUFILMID.


Esimene seanss algab kell 9 hommikul ja viimane kell 4 õhtul. Niisiis ligi kaheksa tundi järjest filmi vaatamist. Žürii sätitakse esimesse ritta istuma. Iga uue seanssi alguseks vahetatakse seljatagused lapsed välja. Nad tuuakse kohale klasside kaupa ja kõik nad krõbistavad kõrvulukustavalt paberitega. Popkorn muidugi ka – „meil on kõik nii nagu teil“.
Kuues rida on õpetatud välja uutamiseks. „Uuuuh!“ kõlab iga filmi lõpus kiitvalt.
Programmis on endiste Nõukogude Liidumaade või siis endiste sotsialistlikke riikide filmid: Venemaa, Ungari, Usbekistan, Kasahstan, Georgia, Valgevene, Leedu, Läti (kõik vähemalt 3 filmiga esindatud). Ukraina, Bulgaaria, Aserbaidžaan, Armeenia ja Eesti võtavad osa ühe filmiga.
Riiklik teadanne.

Võitjad:
1. Valentin Olshvang «Со вечора дождик» sai grand prix ja festivali ainsa kullatüki. Ei mäleta mitu grammi tänavu oli, aga ainult see üks ja ainuke võidufilm sai. Erinevalt eelnenud 13 aastale, kus iga väiksemgi auhinnatud film sai kullatüki. Eelarve olla neilgi kokku tõmmatud, hoolimatu kogu sotsialismist. 


Film sai peaauhinna õigustatult: lugu oli ilus, kujundus oli ilus, heli oli ilus. Täiesti ühemõtteline ilu. Väga ilus armastuslugu müstilise olendi ja inimese vahel. Inimeste tavaline piiratud külaühiskond, millele vastandub võõras, aga väga lummav maailm. Inimese täpselt määratluse soov võidab alati, jäädes nii sinna, kus ongi tema õige koht. Madalasse ja porisesse loiku, kust aegajalt võib vilksatada imelisi lugusid. Sellelt režissöörilt leidsin youtube'ist ühe 2003. aasta filmi "Про раков" , mille teema on tegelikult sama.

2. Ungari film „Ergo“, režissör Géza M. Tóth. http://www.kedd.net/studio/
Väga põnev maailm ja süsteem. Lihtsalt teostatud arvutianimatsioon, aga sinna taha on võimalik mõelda sügav lugu. Ja muusika ning heli toetab pilti täiuslikult. „Muusika meie sees.“ Mogilevis sai see film eksperimentaalfilmi auhinna. Minu poolest oleks võinud ka grand prix võita, aga sel juhul poleks olnud ühtki filmi, mis oleks eksperimentaalfilmi auhinna saanud. Nii otsustatigi, et tegemist on uuendusliku filmiga võrreldes teistega.

3. Parima lastefilmi auhind anti üksmeelselt stuudio „Шар“ filmile „Laste sõber“ („Друг детства“ Юлия Поставская). Armas film sellest, kuidas suhted aja möödudes muutuvad. Lapsed kasvavad suureks ja endine maailm jääb kaugeks, kuni ükskord oma laste kaudu jõutakse jälle vanasse kohta tagasi.

4. „Meistri auhind“ Valgevenesse Irina Kodjukovale. Magus romantika ja kena kujundus. Stiilinäide.

4. Parima kujunduse auhind Valgevene režissöör Mihhail Tumelja filmile „Pabermustrid“ (Михaил Тумеля «Бумажные узоры») eest. Meeleolukas rahvuslike motiividega film.

Kuus diplomit:

1. „Рип, что ты сшила“. Päris tore Leedu film. Autor Juraite Gezaite. Festivalil anti diplom sotsiaalsete probleemide tõstatamise eest animatsioonis. Sotsiaalseks probleemiks kodune vägivald naiste vastu. Maitsekalt tehtud. Naine õmbleb päevad läbi ja teeb muid kodu- ja põllutöid. Maja ja ilm ümberringi on sünge. Mees peksab ja läheb oma armukadeduses isegi sellini, et hakkab hernehirmutist kahtlustama. 

2. Läti filmile stuudiolt „AB“ anti parima nukufilmi diplomi. Dace Riduze „Sigade puhkus“.


No oli õpetlik, aga jube tüütu lugu sellest, kuidas linnasead tulevad maale ja hakkavad looduskaunist kohta oma hoolimatusega rikkuma. Metsaloomad võtavad kätte jaa otsustavad õpetunni anda. Õnnestunult muidugi. Minu maitse seda filmi ära poleks märkinud.

3. Imeilusa muusika eest sai diplomi Valgevene film „Unelaul“ («Колыбельная») ja ainult selle eest. Tõesti oli liigutav. Ilusa häälega lauldud. Režissöör Tatiana Kublitskaja (Татьянa Кублицкая).

4. Lapsed hääletasid ootuspäraselt lemmikfilmiks praeguse aja Vene seriaalimultikatest „Maša ja Karu“. Disneylik, aga Vene traditsioonides. http://video.i.ua/user/1455142/18320/159376/
Kuna see oli nii ettearvatav võit, otsustati laste häältega teise koha saavutanud film ka ära märkida. Eestile ka midagi. Priit Tenderi „Miriami katkine pilt“.

5. Autori hea graafilise käekirja eest diplomi armeenlasele Mikael Vatinjani filmile „Bojo“ («Божо»). Oli ilus vaadata küll. Meeleolukas üksindus. „Moodne“ - vähem on rohkem põhimõttel.


6. Ja veel üks diplom, mida nimetati klassikalise loo animatsioonfilmiks muutmise eest. Tšehhovi ainetel „Prokurori poeg päästab kuninga!“ Meisterlik literatuurne joonisfilm – venelased ju oskavad. Autor Oksana Holodova.

Diplomeid jagati kergekäeliselt. Ju siis kristallpliiatseid jätkub. Iga žüriiliige saab volilt vähemalt ühe diplomi oma lemmikule anda.
Kristallist pliiatsid ja kullatükk.
Kui otsused tehtud jätkub eelmisel päeval alustatud bankett – toitu oli külluslikult veel järgi ja samuti ka alkoholi. Päevad on Valgevenes pikad.

laupäev, 9. oktoober 2010

KEERDUS KÄIGUD.

See on ikka päris uskumatult õudne, kuidas kõik ikkagi tuleb, mis kunagi omal ajal tulemata jäi. Mõtlen olnud elule - hakkab jube. Mis olemata asjad minuni veel mööda spiraali jõuda võivad...

reede, 1. oktoober 2010

TAGASI.

"Mamma mia!"
Sellest üritusest lihtsalt peab pikemalt kirjutama! Kohe varsti.

esmaspäev, 27. september 2010

5 PÄEVA RUTIINIST EEMAL.

Valgevenesse. Eks paistab, mis saab.

reede, 24. september 2010

LASTE NALJAD.

Taskunuuskaja - taskurätt. (Ester).
Pojane jumal - Jeesus Kristus. (Hubert).

Esimene pikem lugu.
Lapsed mängivad isekeskis põrandal. Nüüd nad juba seda oskavad. Peaaegu. Põhiliselt nii, et Hubert katsub rohkema või vähema eduga mängu suunata, aga Ester toimetab ikka enda suva järgi. Siit ka tülid. Üks selline naljakam. Iseloomu paljastav.
Ester tuleb kurtma, et Hubert lõi teda. Tunnen kaasa ja uurin, miks ning ega ta ise alustanud. Tihti juhtub nii, et tülialgataja tunneb end lõpuks suurima ohvrina. Pole just kiiduväärt käitumismall! Estril meenub see ka ja et olukorrast ikkagi puhtalt välja tulla, läheb Huberti juurde ja keelitab rahuliku ning veenva häälega: "Hubert, löö mind."

Teine pikem lugu. Veel Estri veenmisjõulisest häälest.
Ester oma kindla ja rahuliku häälega võib mõne nõrgema närvikavaga inimese endast välja viia.
Hubert mängib legodega. Ester punnitab natuke eemal endale oma väikest roosat seljakotti selga. Õnnestub, aga sellest talle ei piisa. Ta tahab, et ka Huber paneks seljakoti selga. Hubert on aga haaratud konstrueerimisest ja pole sugugi huvitatud.
"Hubert, pane kott selga!"
"Ma ei taha. Ma mängin."
"Pane kott selga."
"Ma ei taha!"
Kordub päris pikalt. Hubert muutub järjest närvilisemaks ja kiledamahäälseks. Ester vastupidi madaldab häält ja jääb rõhutatult rahulikuks.
"Tahad küll."
Poisike on juba päris närvis - kes ei oleks, kui ei lasta rahus toimetada. Peaaegu, et jookseb tüdruku eest ära.
"Ester, ma ei taha."
"Tahad küll."

laupäev, 18. september 2010

"MEHED LUMES." Von Krahli Teatris.

Lavastus "MEHED LUMES" valmis Peter Freuchen' i jutustuse "Olavi lugu" ainetel.
See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte -
millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja
sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest. Me ei näe kahte skauti püünisesse jäänud metsloomi
päästmas ning ühe seiklusrikka suvega täiskasvanuks saamas.
Me näeme kõigest üht kortsus fotot, millel on porine saapajälg. Pildil seisavad kaks noort meest põlvini lumes. Ühel on seljas
T-särk ja teine on mässinud ümber keha oma ebaloomulikult pika habeme. Neil on külm. Nägusid me ei näe, sest meeste pead on fotolt välja rebitud.
Selline oligi meie beat-generation. Üleöö vanaks saanud noored seismas vaikides kahe põlvkonna triumfide vahel. Polnud enam varemeid,
millele ehitada. Polnud veel kindluseid, mida hävitada. Nad olid liiga noored, et tunda vanade tegijate üleolevat ükskõiksust. Liiga küpsed,
et pritsida noorte vihaste püsside jultunud ignorantsi. Oli löödud põlvkond, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on
olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja. Olla see, kes ei tõstnud kunagi oma pead rinnalt nagu teisedki.
Kuni ühel päeval kerkisid rinnalelangetatud peade liikumatu mere kohale kaks hiiglaslikku kosmoselaeva...
Need olid Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve rinnalt tõstetud pead.
Nende silmad vaatasid pilkumata otse päikesesse.
Kontseptsioon ja näitlemine: Mart Koldits ja Kristjan Sarv






















Eks ole, milline täpselt ajastatud etendus minu jaoks. Arvustusi ja tegijate juttu lugedes, olla etendus 30-aastaste kriisist.
„See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest”. Niisiis mitte millestki sellisest, mida võiks eeldada, kui minnakse polaaruuringutele (väidetavalt on lähtutud polaaruurija Peter Freuchen'i tekstist). Aga mina nägin küll ka sõprust, sõltumist ja mängu. Aga võib-olla tänu sellele deklaratsioonile mitte ainult! Sissejuhatava tekstiga anti ühes juhend, kuidas vaadata ning soovitust tingimata välisest kestast edasi mõtelda.
Kolmekümnendates inimene, kes ei suuda uskuda, et nüüd ongi kõik. Valikud on tehtud ja tuleb lõpuni käia sama rada pidi, sest ikka veel ju ollakse noor. Ehkki kirurgiks siiski enam vist ei jõua õppida, aga mugavast soojast sätitusest saab välja küll. Sukeldumaks uude hirmutavasse, kõledasse maailma. Selline ära tundmine võib ootamatult tugeva ja külmast kange jõuga korraga kaela sadada kasvõi külmkapist. Punni sellele vastu nagu jaksad - mõte on peas ja muutused ootavad.
Nii tulebki panna oma püramiid püsti ja katsuda kinni püüda midagi uut ning õiget enda jaoks. Õige kätte saamine pole muidugi lihtne ülesanne: lükkad küll lootusrikkalt antenni, mis on jäme kui plastmassist toru tundmatusse heledasse valgusesse, aga tulemuseks võib olla sahmakas vett kraesse. Aga ka mõni helge hetk, mis paneb unistama ja mängima. Publikule näidatakse otseülekannet ilusast lauamängust. Valgest paberist välja lõigatud nukkudega. Igal ühel omad käigud. Aga liivakell tilgub liiva ning rahu pole kauaks. (Ah, ma lihtsalt pean ära mainima: liivakell on küll, aga see on puhtalt dekoratiivne ja märgilise tähendusega. Tähtsusetu remark, muiugi. Kujundina toimib.)
Üks viib teiseni ja vana probleem on tagasi. Suur ja tundmatu või siis terve saalitäis tundmatuid. Mis on õige ja millega võrdub X? Mänguline ja põnev interaktiivne lahendus, mis meenutas mullusügisel Eestisse sattunud Heiner Goebbelsi „Eraritjaritjaka” vaatemängu. (Äkki on interaktiivsus mujal maailmas täiesti tavaline, aga ma pole maailma teatriga - tegelikult ka mitte Eesti asjadega - kahjuks kursis?) Et siis üks näitlejaist, Koldits(?) jagas kõikidele tulnuka maskid. Siis kadusid mõlemad koridori X-ga otsima. Temaga võitlema. Kaamera õlal, meie, publiku pilk selle taga. Pilt jooksis saali seinal ja sinna tuli ka käskiv kiri: maskid pähe! Siis oli juba selge, et näeme saalitäit tulnukaid. Aga tegelikult on kõhe ja mahajäetud tunne niigi, kui näitleja lahkub saalist ning publik jääb omapäi. Minuga on nüüdseks juhtunud nii kaks ( Eraritjaritjaka ja käesolev) korda. Huvitav, mitu korda ma jaksan veel selle peale ehmuda, üllatuda?
Aga muidugi nad tulevad tagasi, mööda siksakilist varem valmisveetud punast nööri mööda tagasi endasse.
Õudne küll, aga punane joon lahenduseni ei vii ja lahendamata asjad kappi ei mahu. Uudsed mõtted ei anna rahu. Võib kahetsema hakata, et "vanas eas" veel midagi täiesti uut sai tekitama hakatud, aga mis seals ikka - mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldis nii väga, kuidas Kristjan Sarv surnut mängis. Minu jaoks märkis see pöördumatut sammu muutuste suunas. Talumatut vajadust, mida tagasi ei saa võtta. Kui mul oleks mingi isiklik näitlejate edetabel, siis selle episoodilise rolliga tõuseks ta seal kindlasti esikohale. Raudselt jäigana.
Nagu üldse etendus tervikuna. Ootamatult saavutas see isiklikus olematus arvestuses väga kõrge koha. Algul, kui taipasin, et nad ei mõtlegi rääkima hakata. Vähe sellest, nad ei kavatse ka nägu näidata ning olla poolteist tundi pakitult paksudes suusaülikondades. Aga peab jällegi Sarve kiitma, sest tema pilku õnnestus suurest pakitusest hoolimata mitu korda tabada. Niisiis võib mask terve etenduse vältel olla intensiivne ja vägagi mõjuv vahend, kui seda oskuslikult kasutada. Aga algul oli pettumus ja mure, et kuidas ma küll jõuan... kole kitsas oli istuda ka külg külje kõrval teistega. Mis tegelikult mõjus ka omamoodi kujundina. Neid kolmekümneseid, ikka veel oma otsivaid, on ju ka kole palju. Võitlus kestab. Olgu tulemus, mis tahes.
Ja õnneks tuleb ikkagi kevad. Isegi siis, kui sa ise kindlalt sügise ja jäise talve poole astud.

reede, 17. september 2010

33

Olen kohe 33 aastat siin elanud. Mitte mingit erilist mõtet sellel pole olnud. Samas olen ise vähendanud olemise mõttetust kahe pügala võrra, mis on isegi hea tulemus. Et ikkagi mõnes mõttes vajalik ja ühiskonnale mitte päris kaduma läinud hing... Oskus ennast vajalikuks teha - 33 aasta tippsaavutus. Palju õnne!
33 + 2,5

kolmapäev, 15. september 2010

KADUNUD ÕNN.

Minu arutu õnn ja vedamine kadus ära juba õige mitu aastat tagasi. Aga ma pole siiani sellega harjunud. Seetõttu on kole raske leppida, kui ebaõnnestumisi tuleb mitu-mitu korda järjest. Eriti veel "aines", mida siiani pidasin enda tugevaimaks küljeks. Lühidalt. Identiteedis on hirmus mõra ja kõige õigem tundub ülejäänud elu voodis teki all veeta. Mulle määratud õnne kogus on ära kulutatud ja piisavalt jõudu, aga võib-olla ka võimeid, pole, et sellist korvamatut kahju ja häda suure töö ning tahtejõuga asendada.
Kole aasta see kahetuhande kümnes. On juhtunud palju halba, nii minust sõltumatutes kui sõltuvates asjades. Ja veel on teda järgi 107 päeva. Jõle!

laupäev, 4. september 2010

HOLGER KAINTS "LENNUKIVAATLEJA".

Lugu inimestest, kes pole nõus ajaga koos muutuma, vaid peavad paremaks, ausamaks enda ja maailma suhtes, jääda selgitama oma vahekordi olnud ajaga. Usun, et mingil määral juhtub see meie kõigiga - kõigil on ju minevik, aga tavaliselt on olevik, mis algul on igal juhul ka tulevik, olemas ja tulemas rahulikult. Kõik muutub sujuvalt. Oleviku ja mineviku piir on kõvasti segunenud. Seega on väga, väga tabav võtta  minevikuvarjudega heitlejaiks endisaegsete võimsate numbritehaste töölised, kelle minevikule ühe plaksuga järgnes õudne tulevik.
Need töölised on enamasti nüüdseks pensionieas või vähemalt keskealised kindlasti, kes pärast brutaalset krahhi - Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist - uut ja harjumatut elu pidid alustama. Nad on pettumust ja hooletusse jätmist pidanud taluma kakskümmend aastat. Tohutult pikk aeg varjudega tegelemiseks. Nende järeltulijad on kasvanud vaimus, et Eesti Vabariik on ebaõiglane kuritegelik organisasioon, millele lojaalne olemine oleks iseenda reetmine. Terve hulk negatiivselt meelestatud isikuid. Vist kulub veel mitu põlvkonda enne, kui nad enam ei tunne vajadust suure viha ja hoolimatusega "võõra riigi" vara rikkuda.
Väga ustavalt on Kaints kirjeldanud lennujaama lähedast daatshade rajooni, Lilleküla ja Erika tänavat. Seal kandis liigun või sõidan mööda minagi tihti. Nüüd siis on veel juures üks tähendustekiht, mille üle mõtiskleda. Eriti, kui mõni vene vanamees vastu jalutab.

reede, 3. september 2010

LAURI SOMMER "KOLM YKSIKLAST".

Kolm lugu kolmest eriliselt üksikust inimesest. Kes ei oleks... Küsimus on andes, mida pärast mäletatakse ja peetakse vääriliseks meenutada. Selles inimese päris enda omas, selles, mis võiks ka teisi sügavalt puudutada.
Niisiis kolm tegelast, kes on Sommerit kõvasti liigutanud ja kellest ta kahtlemata teab väga palju. Aga kolmest kahel jääb veenvusest puudu.
Puha subjektiivne fiktsioon ja poeesia - need tema Nick Drake'ist ja Uku Masingust kirjutatud heietavad luulelised oopused. Kas Drake'i ja Masingu and ei jõudnud Sommerini sel määral, et edasi kanduda selge veenvuse ja mõjujõuga? Või ei ole see ikka päris tema "oma"?
Aga Darja lugu... Need on need juured, mis tõmbavad. Nendest kasvab ehedus. Kohaspetsiifiline kiindumus ja poolehoid.
PS. Korraks mõtlesin selle raamatu ära osta ja nõnda Eesti kirjanikku toetada. Ainult Darja loo pärast ma nii siiski ei tee. Pealegi on "And" ilmunud "Loomigus" (6/ 2009) ja see on mul olemas.
KAGO

teisipäev, 31. august 2010

NATUKE NALJA, AGA VÄGA VÄHE.

Kuna käesolev aasta on isegi minu väärastunud maitse jaoks olnud liialt kurblik ja kaotusterohke, oleks ehk mõistlik kasvõi kunstlikult rõõmsat meelt ja lootust üleval hoida.
Niisiis mõtlesin üles kirjutada mõne eredalt meeldejäänud naljakat asja või situatsiooni sel suvel.
1) pluus, mis lendas teise korruse aknastarusaamatul kombel sisse ja maandus Merka sünnipäeva juustusaiadel.
2) vana mees Uku Masingule pühendatud saatest. Ta rääkis Nõukogude aegsetest läbiotsijatest, kes alumise riiulite raamatud jätsid puutumata, kuna neil "polnud kombeks kirjanduse ees kummardada".
3) Tallinna TV.
4) Olime lastega mere ääres ja Epp rääkis ühe kurva ja näruse musta huumoriga vürtsitatud tõestisündinud loo. "Lapsed tulid õhtul koju. Ema küsib: "Kus Joosep on?" "Ah, see uppus juba hommikul ära!"

pühapäev, 29. august 2010

MINU TÄHTSUSETU SUVINE KARJÄÄR "KESKTELEVISIOONIS".

Vestlusele panen selga Nick Cave'i särgi, mis kord on mulle juba tööalaselt edu toonud. Käed ja küünealused on küll jalgratta lahti harutamisest tavotised,aga kuidagi peab nendega hakkama saama. Ehk ma ei pea kohe kellegi kriitilise silma all midagi monteerima hakkama.
Artur Granström ilmub mu ette kõhu pealt lahtiste nööpidega triibulise särgiga. Tal on juba palav, kuigi suvi pole veel kuumaks läinudki. Pidid olema ventileerimisprobleemid, muuseas. Muidu uurib, kelleks ma tahan saada. Kõik olevat siin võimalik. Kõik on arenemisjärgus. Sellised lahtised olla nii mitugi potensiaalset töötajat ära hirmutanud. Tehnikat polevat ka veel üleüldsegi, aga selle eest on 15 miljonit vaba raha. Peab vaid õigesti küsima ja põhjendama. „Siia see raha...“ mõtlen. Aga ütlen, et ei režissööri ega toimetaja amet pole minu jaoks. Rahulikuks monteerijaks sobiksin küll. AG küsib: "Ütle montaazhi kolm tähtsamat reeglit?" Tunnen ennast lööduna. Lausa lollina. Puterdan midagi, millesse ma isegi ei usu. Ei, ma ei tea. Pole isegi mõelnud selle peale kunagi. Alati ikka tunde järgi... Nii on. AG-d ei huvitagi. Arvab, et küllap jõuab mind koolitada, kui ükskord oktoobris töökoormus suureneb. Näitab ruume. Stuudio on betoonpaneelidest saal. Midagi seal pole. Juulis peaks remont tulema. Näitab ette monteerijate (vähemalt kuus saavat neid olema) tulevased töökohad. Kohal pole viga. Tallinna Pressikeskusest on hea vaade Estonia esisele väljakule. AG räägib, kui raske ja pingeline on teletöö. Lisaks veel võimalikud sõbrannade pilked, et Savisaare televisioon jne. AG räägib, et neil on tavaks teha "poliitiliselt ebakorrektseid nalju". Sellest ma ei saa aru. Pärin, mis sorti need naljad on? Küll ma hiljem saavat teada. Kas sääraseid võivad teha ainult teatud kõrgema positsiooniga isikud või lihttöölised ka. Hiljem selgub, et "poliitiliselt ebakorrektsed naljad" tähendavad tüütuid meeste-naiste seksuaalse alatooniga naljandeid. Poliitiliselt on nad seal ikka korrektsed, kui mitte arvestada mõnda pehmet ütlust "pika ja kustumatu vihaga Edgarist". Üks vestlusel käinu olla küsinud: „Mida teha siis, kui Edgar Savisaar talle seal vastu juhtub?“ AG arvates oli see üks päris rumal küsimus olnud, sest esiteks on Savisaar seal ainult kolmapäeva ennelõunati ja teiseks maksvat tema kõneminut viisteist tuha, seega on vaevalt usutav, et Edgar vaevuks teabkellega rääkima hakata.
Siis saadetakse mind ära. Tulgu ma neljapäeval tagasi. Kolmapäevati on pressikonverents ja pole vaja kedagi jalgu
Neljapäeval lastakse mind arvuti juurde, aga mitte monteerima. Oh ei. Neli pikka päeva tõmban ma tundide kaupa kaamerast minidv-kassetitelt kraami arvutisse. Vanalinnapäevad. Õnneks on mul kõvasti lugemist kaasas. Töötaja Kirill muretseb, kas ma jälgin kõike täpselt, mida tõmban. Kas töö kulgeks korrektselt. Tema filmitud ju. Kui läheb kaotsi... Koledasti muretseb. Pärast selgub, et Vanalinnapäevade avarongkäik on niikuinii helitult salvestatud. Kirill on entusiastlik, nutikas ja enesekindel. Leiab kellegi, kes on ka rongkäiku filminud. Sealt saab heli. Njah. Televisioon pididavat niikuinii üks suur pettus olema.
Umbes 23. tunnil järjekordset täispikalt salvestatud etendust edasi-tagasi võbisevat salvestust, teatab AG, et unustagu ma vanalinnapäevad. Hoopis tähtsam on hakata monteerima 2x10 minutit "Tallinn Helsingis". Et see võiks siis olla ka proovitöö. Mis mul arvata. Juulist loodan lepinguga palgale saada. Jaanipäev läheneb. Reaalselt midagi monteerinud ma pole. Ennast näidata reeglipäraselt või intuitiivselt pole saanud. Ma ei saa täpselt aru, mis ma seal teen. Loodan, et AG saab. Ülemus ju. Aga ma olen kuulnud mitmeid vene ja eesti keelseid anekdoote, kuulnud ventilatsiooni- ja kohviautomaadiprobleemidest, saanud teada, et veini ja õlle pudel külmkapis pole siin asutuses probleem. AG räägib, kuidas keegi ametitaotleja oli nördinult Jüri Raudsepale kurtnud, et ta ei saavat siinses kollektiivis töötada, kuna AG oli üks kord tööajal veini joonud. Seda räägib ta mitu korda kui head nalja. Aga muidu muutub ta tasapisi järjest sümpaatsemaks. Ju ma harjun temaga. Minu maitse kohaselt liialt hüplik ja ebajärjekindel, aga siiski täitsa intelligentne. Just seda sorti üleolev suhtumine on mulle omane ja ma ei suuda kuidagi sõbralikuks ning omamehelikuks kruvida. Kas ikka on vaja enda väärtuse hoidmiseks teistesse ülbelt suhtuda? Halb komme. Eriti ilmneb see Lauri puhul, kes ka tahtvat monteerijaks saada. Katsun tema vastu rõhutatult sõbralik ja võrdväärne olla, kui ta seal arulagedalt tundide kaupa midagi tegemata istub ja passib.
Kui ma juba "Tallinn Helsingis" monteerin ja leian, et Savipäts on isegi päris armsake, kuulen, kuigi kõrvaklapid on peas, kuidas JR ja AG arutavad, millal Lauri palgale võtta. Ja seda korduvalt. "Aga mina?" mõtlen. Sellest pole juttugi. Jaanipäeva nädal mööub puhates. AG soovitab mul "kõvasti panna ja mitte kergelt kätte anda". Midagi sellist. Sõbramehelikult ebakorrektne. Mul on lootus, et ehk on mind omaks võetud ja sellele järgneb peagi rahaline kinnitus.
Juulis olen taas jõuliselt ründamas Tallinna TV-d. Nii palju kui võimalik. Maris Johannese reporteri häält on meeldiv kuulata. Tema hääl tundub kui garant, et tegemist on õige asjaga. Kuigi ikka on veel viie "monteerija" peale üks õnnetu arvuti ja töö on kaootiline ning see katkestatakse suvalisel ajahetkel. Selle eest on lubadused, et kohe tekib juurde mitu uut montaaži arvutit ja hakkab korrapärane organiseeritud töö. Üks osa inimesi kolitakse lähimas tulevikus Kadrioru stuudiosse.
Paari nädalaga õnnestub mul siiski "Tallinn Helsingis" lõpetada. AG justkui vaataks mu proovitööd. Võib-olla, aga fakt on, et 20 minutilise videoloost saab ta ülevaate ca 3 minutiga - õigupoolest ega see mingi huvitav lugu olegi. Kes seda küll vaatama peaks? Arvatavasti on AG-l küllalt tugevad õpetaja kogemused, nii et saan talt väga mitu asjalikku kommentaari ja tähelepanu juhatust vigadele. Parandan parema äranägemise kohaselt. AG arvab, kuigi vaatab tehtud tööd alla minuti, et nüüd on kõik väga hästi. Tundub nagu oleks proovitöö sooritatud. Nii ta väidab. Uurin, kas ehk saaks "kompensatsiooni". Ikkagi mitmed päeva edasi-tagasi rongipiletid, Kaarli etteheited, et ma tema puhkuse ajal tööl käin. Viimane on muidugi arusaamatu, absurdselt naeruväärne ja ei puutu ka tegelikult antud loosse, kui vaid nii palju, et mul tekib kindel veendumus, et peaksin siiski palgale ja tasustatud saama. AG lubab Jüri Raudsepaga minu personaalküsimuse arutluse alla võtta. Ta teebki seda. Väidetavalt. Mina ei kuule sellest jutuajamisest midagi. Aga septembrist kindlasti. Saatku ma cv. Keskerakonda astuma ei pea.
Monteerin usinasti videoklippi Vanalinnapäevadest. On juba augusti algus. Esmaspäev. Sellel nädalal loodan oma töö 12 tunnile jaotatuna valmis saada. Lootuseks see jääbki.
Teisipäeval tuleb ootamatult teade „koolitusest“, kus õpetatakse video ülesriputamist TallinnTV kodulehele. See kestab tunnike, aga arvestades seda, et meie käsutuses on ainult üks arvuti ja väga paljud peavad midagi arusaamatut kellegile tõestama, siis iga minut on hinnaline. Ja kahju on aega raisata. AG muutub ühtäkki närviliseks ja murelikuks. Kohe algavat „striimikontroll“ ja seda ainukest arvutit on tingimata vaja. Mind ja Kirill-Ene, kes on graafiku järgselt järgmised arvutikasutajad, saadetakse koju tähtajaga järgmise nädala esmaspäev. Küsin Enelt, kas ta on juba palgal. Olevat küll. Tuli küll minust hiljem sinna, aga ta on AG ammune tuttav.
Mind tahab AG saata kodulehehaldaja juurde salvestatud pressikonverentse ja videoklippe üles laadima, mis tähendaks tundide viisi tühja passimist. Mul on ajast kahju – pole ka raamatut või näputööd kaasas. Viimasel ajal tundub elu lühike lihtsalt passimise jaoks, mis kuhugi ei pruugi viia. Ta saab aru ja minu asemel läheb arvutigraafik George seda tööd tegema. Küll aga pean lubama, et lähen reedel sinna arvutifirmasse ja koostan manuaali videoklipi üleslaadimisest. Et kui oktoobrist tule mitukümmend uut inimest korraga tööle, siis saaks kõik üksüheselt aru, kuidas asi käib. Arvab, et selleks kulub mul mitu päeva. Ma ei mõista, miks ma peaks sinna selleks kohale minema ja miks mul ülepea nii kaua peaks aega minema. Teen manuaali lihtsa vaevaga reedeks valmis. Ise mõtlen, et kas see ikka käib töötasu alla. Mina ju ei taotle seda tööd entusiasmist või oma uute ja huvitavate ideede elluviimiseks, vaid pelgalt ära elamiseks. Ja viimane jutt jäi, et minus saab projektipõhine töötaja. Üks ülesaanne, üks tasu. Samas on see tõesti tühine aja- ja energiakulu.
Esmaspäeval helistan AG-le. Ta ütleb, et ärgu ma mingil juhul tulgu. Kiidan oma nutikust ja taskutelefone taevani. Oleks ikka nõme küll, kui oleks Viliverest kohale sõitnud selleks, et kohe jälle tagasi minna. Teisipäeval helistan jälle. AG kiidab mu manuaali ja ütleb et sellist tööd tuleb veel kuhjaga tulevikus. Neljapäev. Saan teda, et Trubetsky on astunud Keskerakonda. Ei, ega see minusse ei puutu tegelikult.
Helistan AG-le Nüüd ütleb, et helistagu ma tuleva nädala esmaspäeval. Jah.
Aga reedel tõuseb Hubertil õhtul palavik. Ta kurdab peavalu ja tahab magama minna. Nädal on sellest, kui avastasime talt Hiiumalt saadud puugi. Laupäeval on siiski kõik hästi. Ka pühapäeval ja esmaspäeva pärastlõunani. Siis on tal jälle palavik ja ta oksendab mitu korda. Kurdab peavalu. Helistan perearsti nõuandetelefonil. Sealt soovitatakse minna kohe Merimetsa haiglasse. Lähme ja jäämegi sinna ning sel nädalal ma Kesktelevisiooni ei helistagi. Ma ei helista ka järgmisel nädalal, sest lapsi niikuinii poleks kuhugi jätta. Ja mingit lepingut ju pole... Haiglas soovitati ju kodus hoida. Paragripp pidavat ka koledal kombel nakkav olema. Õnneks polnud siiski entsefaliit.
AG-le helistan 23.augustil. Ta teatab lühidalt, et kõik minevat plaanikohaselt. (Ilmselt siis sajakümnenda uue plaani kohaselt.) Endiselt olevat neil üks arvuti ja üks inimene töötavat sellega. Täpselt nagu pidigi olema – algselt pidi ju viis või kuus arvutit kohe-kohe tekkima? Stuudiot hakatakse välja ehitama 1.novembril – algselt pidi ju 1.juulil?
Aga minule polevat küll midagi pakkuda.
Ju ei ole mul ikkagi imesärki...

esmaspäev, 23. august 2010

HOUELLEBECQ.

"Võitlusvälja laienemist" lugesin esimest korda, siis kui romaan just eesti keelsena oli ilmunud. 2005.aastal. Mälestusväärset muljet tookord ei jätnud. Vist. Igal juhul mitte midagi ära tuntavat mulle ei meenunud, kui nüüd, viis aastat hiljem, seda uuesti lugesin. Raamatukogust tõin raamatu uuesti tänu hiljuti loetud Michel Houellebecqi "Elementaarosakestele". Kadri Kõusaare arvustus annab hea ülevaate sellest rabavalt meisterlikust romaanist. "Elementaarosakesed" on väsitavast, lootusetust ja kurnavast pessimismist edasi astunud ja pakub lahenduse. Annab lootust - ehk ikka on inimeseks olemisel mingi muu mõte kui sugutung. Masendaval sõnumil on väljapääs. Seksist loobumine või kasvõi selle esikohale sättimise jätmine ei tule kõne allagi. Teadagi. Aga teisiti midagi head (muuseas, mis on see midagi head?) sündida ei saa. Muutus ei tohiks olla vaimne, vaid geneetiline – rahu huvides tuleb luua sootud ja surematud olendid. Äkki piisaks, kui geneetiliselt inimesed aseksuaalseteks muuta.




































teisipäev, 17. august 2010

SURNUTE LAOKIL ENERGIA.

Üks Lausuja väitis, et inimese kehal on pärast surma mingi ports energiat sees. Et surnu võib vabalt ennast liigutada. Tuleb ainult õigesti talle lausuda. Kuigi ma üldsegi ei kahelnud selles, tahtis ta mulle ikkagi tõestada.
Üsna hiljuti surnud noormees, helesinises särgis, 25-aastane, lebas paremal küljel. Lausuja seisis mõned sammud temast eemal. Astus siis paar sammu. Surnu keeras end kõhuli, vasakule küljele, selili ja siis uuesti paremale küljele. Ja veel kord. Jäsemed lõdvalt järgi lohisemas. Lõpuks jäi peatuma väga ebaloomulikus asendis elusa jaoks - käed väändes selja taga. Mõtlesin: kas tõesti on võimalik ennast ainult torso lihaste jõul keerata. Ju on. 
Lausuja oli endaga väga rahul. Ütles, et tahaks seda laokil füüsilist energiat õppida otstarbekalt kasutama. Töötavat praegu selle kallal.
Jõudu talle siis.

esmaspäev, 16. august 2010

JARI TERVO "Minu suguvõsa lugu".

Esimene raamat avatavas lugemispäevikus.

Polaarkrimi kroonik
Autor: Kalev Kesküla (05.12.2002)

Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.


Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.

“Tervo on hea kirjanik ja vinge tüüp. Legendaarne kõrtsisekeldaja, kes nüüd saanud isaks ja rahunenud. Küsige temalt mälestusi Tallinna seikluste kohta! Teil seal kutsutakse soomlasi “porodeks”, Tervo on seda tõesti, ta on ju Rovaniemist pärit,” soovitab ajakirjanik Helsingist.

Mulle päris meeldib mõte Ter­vo­ga intervjuu teha. Tema vast­ilmu­nud eestikeelne romaan “Minu suguvõsa lugu” on tõesti põnev. Pealegi on ta minu aastakäigu (1959) mees, mul oleks ehk õpetlik teada, kuidas ta ühtaegu nii palju kirjutada ja möllata jaksab.

Kaine ja tegusa Tervoga Pega­suse kohvikus lõunat süües saab mulle aga selgeks, et kui keegi meist on joomamees, siis olen see mina. “Möllumehe” päev näeb välja nii, et varahommikul viib ta taksoga (“Olen 20 aastat katsunud autojuhtimist ära õppida, aga nüüd on sel­ge, et sellest ei tule Rovaniemist suu­­remas linnas midagi välja”) kol­meaastase esikpoja lasteaeda (abi­kaa­sa on küll kodune, aga laps va­jab seltsi), siis läheb ujulasse ja läbib seal kaks ja pool kilomeetrit. Hilje­malt kell üheksa istub ta oma Ou­lun­kylä (Helsingi äärelinn, vee­rand tundi taksosõitu kesklinnast) rida­ma­ja helikindlas keldrikabinetis ja kirju­tab poole neljani. Iga päev neli lehe­külge, isegi kui töö ei istu, pin­gutab normi täis. Siis jõuab­ki pojake koju ja ülejäänud õhtu kulub lap­se­ga mängides. Nii positiivset eesti kir­ja­nik­ku ei olegi olemas, meie rah­vuslik realism lihtsalt ei võimalda seda.

“Kas te õhtuti naisega ikka veini võtate?” küsin viimases lootuses, et oma harrastusele moraalset tuge saada.

“Oh, Kati joob nii harva, vahest kolm korda aastas võtab õige pi­sut.” Loomulikult pole Tervo kunagi Tal­linnas möllamas käinud, ai­nult kor­ra Krossi juures. (Mulle tuleb meel­de, et Ellen Niit on Jaan Krossi elu jooksul poolteist korda pisut purjus näinud.)

No mis hirmus igatsus Soo­me rahval küll boheemkirjanike järele on, et nad peavad need me­hed enesele välja mõtlema?!

Tänapäeva soome kirjanik pole Jari sõnul mingil juhul boheem, vaid üpris ametnikustunud. Enam ei tehta raamatuid nii nagu 60ndail, et kui sügiseks oli kirjastajale käsikiri lubatud, siis hakati au­gustis kirjutama. Üldine tase on see­läbi tõusnud. Igaüks, kes piisa­valt tubli ja virk kirjanik, saab riigilt 1100 eurot maksuvaba abiraha kuus. “Purjus peaga ei õnnestu ju se­­da kirjeldada, kuidas asjad joonu­na paistavad,” tõdeb endine möllu­mees, kes kolleegide mäletamist möö­da olevat vanasti kõrtsi saa­bu­des karjunud: “Mina olen Jari Tervo, olen geenius.”

“Minu avalik imago, millel pole minuga palju tegemist, on lahe­dam, alkohoolsem ja ropusuisem kui mina kunagi. TV-saade “Uutis­vuo­to” (meil “Teletaip”) põhinebki Ter­vo sõ­nul lõbusal ja vaimukal vittuilu’l, s.t tünga tegemisel. “Pal­ju on veel va­nemaid inimesi, kes võ­ta­vad avalikku esinemist ja isikut üks­üheselt. Mõni kirjutab, et kuidas te võite küll armsale luuletajale Ta­ber­manile nii rõvedalt öel­da... Ma üt­le­sin, et kas sa ei võiks oma juukseid kammida mõnikord ka muul moel kui torga­tes oma nä­pu sinna­sa­mu­sessegi ja siis...” Ma ei saa täpselt aru, aga ilmselt on Soome telekas tõesti kom­beks ropult rääkida.

Tervo tunnistab, et vahel reedeti – pärast telelindistust – käib ta telemängupartneri Tommy Ta­ber­ma­niga linna peal lõdvestumas, mil­le käigus tema palju õlut ja Tom­my tublisti valget veini ma­nus­tab. Ning selliste kõrtsikondamiste ajal on neil muidugi Seiska (s.t Seit­se­men Päivä, soome Kroonika) re­por­te­rid sabas, kes igapäevase lei­va ni­mel olematuid lugusid leiuta­vad. Al­gul oli Jari naine Kati kõmulugu­dest häiritud, aga siis leppis, sest Ja­ri peab oma saadet ju rek­laa­mima ka.

Jari usub, et vähemalt poo­led raa­matud tema romaanide keskelt­läbi 30 000 trükiarvust oleks müümata, kui ta nägu poleks tele­kast tuttav. “Raamatupoes käivad ju enamasti vanemad naiste­rah­vad, kes teavad, et Tervo on see paks naljakas mees, kes telekas ärp­leb, ning nii nad ostavadki pojale või väimehele raamatu kingitu­seks.”

Jari teine meedia on iganäda­la­ne kolumn õhtulehes Ilta-Sano­mat. “Seitse aastat töötasin Ilta-Sa­no­ma­te hommikuses vahetu­ses, kus töö algas pool viis. Arenes sür­realistlik rütm. Magasin päeval kaks tundi ja öösel neli. Kui läksin töö­päeva järel õlut võtma, oli kell 12 ja kui siis viksid majandustoimetajad viiest-kuuest Pressiklubisse tulid, võisid nad seal tõesti näha üsna peh­met luuletajat, kes vaevaga püsti seisis.”

Kuna õhtulehes liiga keerulist jut­tu veeretada ei saa, korvab Jari selle ägeda tooni ja kindla seisukohaga. “Helsingin Sanomate kolumnistid paistavad silma sellega, et neil pole arvamust,” imestab ta kol­lee­gi­de hambutust. Jõhker väljen­dus­viis on Jari teadlik imagokujundus. Ta on selline “vittumainen” mees, nagu üks kriitik äsjailmunud “Minu suguvõsa loo” Tervole ülimalt sarna­neva peategelase kohta ütleb. Iga­vene peksukott on Kesk­par­tei, mis polevat partei ega rah­va­lii­ku­mine, vaid linlaste raha maal ja­ga­mise viis, võrreldav ainult NLKPga.

Eesti kriitikakommete valgusel ehmatab Tervo rünnak oma kolleegi Matti Mäkelä (mõlemad avaldavad oma raamatuid kirjastuses WSOY) uue raamatu vastu: “Selle raamatu sitaga võrdlemine on sita solvamine!” Miks, Jari?

“Mäkeläl on ju häid lugusid ka, aga see raamat on tõesti vilets, kilomeetri jagu tema tavalisest tasemest allpool.”

Tervo usub, et lehetöö ko­ge­musest on talle kõvasti kasu ol­nud. “Ma ei saa aru jutust, et mul on nii palju öelda, et ma ei tea, kas minu romaan tuleb saja või tu­hande lehekülje pikkune. Sageli olen ma teadnud enam-vähem viie lehekülje täpsusega, kui pikk romaan tuleb. Mulle meel­dib planeerida, et kirjutan täpselt 18 ja pool lehekülge. Vahel muutun kannatamatuks ja tapan mõne tegelase ära. Siis on mu ees raske ülesanne: kuidas ma küll loo planeerimatust kõrvalekaldest välja rabelen, sest ma pean toimunut ju kuidagi põhjenda­ma. See hoiab minu jaoks põnevust üleval.”

Jari meelest ei tohi raamatus olla näiteks kümne lehekülje pik­kust ja väga ilusti kir­jel­da­tud auto­õn­ne­tust. “See on tü­­hi, tarbetu epu­­­ta­mine, mis ei vii romaani eda­si. Lasta vai­muhaigel naisel neli lehekülge tä­na­val karjuda on pelk jõude­monstratsioon.”

Jari ise­loo­mustab oma teoseid tragi­koo­milistena, aga see ei tä­hen­da, et kurvale loole mõeldak­se mõni nali juurde. “Iga seik, te­ge­lane ja pöö­re romaanis peab olema üht­aegu traagiline ja koomiline,” postulee­rib autor.

Värskelt il­mu­nud romaanis on puändiks imikute vahe­ta­mise epi­sood ja tunnistan, et see on minu jaoks pisut liig: justkui Ladina-Amee­rika seebiseriaalist. Autor pole nõus.

“Kui kirjutaksin romaani Ro­va­­nie­mi palgamõrvari elust, hak­kaks enamik kriitikuid kohe nu­ri­se­ma, et miks ei kirjutata Ro­va­nie­mi auto­pa­ran­dajast. Justkui oleks olemas min­­gid tavalised inimesed! Lööge vaid leht lahti ja te näete, kui uskumatuid lugusid juh­tub. Vahetatud beebid on ju va­na kirjanduslik konvent­sioon, mida Euroopa kirjanduses kasutatud aastasadu. Pealegi oli möö­dunud nädalal Ilta-Sano­mate esiküljel lugu, kuidas Helsingi Ülikooli Keskhaiglas olid imikud vahetusse läinud.

Meil on peaaegu võimatu ku­jut­leda seksuaalkäitumist, mida prae­gu kuskil keegi juba ei harrasta. Nii väitis hiljuti üks seksite­ra­peut. Asju, mida ei juhtu, on väga raske välja mõelda. Iseasi, kui neid kirjeldatakse halvasti.”

Meenutan, et kunagi käis Aki Kaurismäki niisamuti Tallinna Soome instituudis esinemas nagu täna Jari. Aki istus rahva ees, palitu seljas, õllepudel käes, ja rääkis nutuselt, kuidas Soome alla käib. Jari arvab, et Aki on minevikuihaleja, kes näeb möödanikku õnne­ajana. “Kaurismäe filmides ei seksita ega kõnelda palju. Minu tegelased on vägivaldsemad, seksuaalsemad ja sõnarohkemad.”

Jari usub, et Soomel on head ajad ees selle hetkeni, kui Vene­maa on saanud oma asjad korda. “Kui vene ühiskond hakkab pare­mini toimima ja liitub Euroopa Liiduga, siis on Soome kuses. Sealt tuleb 500 000 inimest Soo­me, ja see ei ole ajude im­port.”

Pidevalt Rovaniemit ja tundruinimesi kujutav Tervo on tegelikult emigrant. “Mul on suurepärane võimalus kirjutada Rovaniemi inimestest. Ühtaegu oled sees ja väljaspool, tunned paika ja inimesi, aga tajud ka hästi selle piirkonna absurdi.

Põhjamaal on eriline valgus ja klii­ma. Kilpnääre toimib seal teisiti. See aren­dab inimese taltsutamatut poolt, igas mõttes. Tüh­jus mõjutab inimese loomust, inimese sotsiaalsus ei pääse eriti arenema. Helsingi ja Tallinn on üksteisele palju lähemad kui helsingi ja Rovaniemi.”

Hüvad road põske pistetud, jõuab Jari oma armsama teemani, mis on muidugi 43­aastase mehe kolmeaastane esikpoeg Kalle, kes juba luuletab. “Ja vahest polegi kaugel aeg, kui ma võin Kallele kinnitada: sellest polegi rohkem kui paarkümmend aastat, kui su vanataat oli Soomes seltskonnakangelane.”


Jari Tervo ja tema “kriminaalne suguvõsa”

Jari Tervo sündis 2. veebruaril 1959 Rovaniemis. See on teisel pool polaarjoont ning osa aastast on seal päris pime ja siis jälle väga valge. Tervo on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas seejärel ligi kümme aastat õhtulehes Ilta Sanomat, praegu vabakutseline kirjanik. Juba koolipoisina tundus talle, et luuletamine a la Pentti Saarikoski on ääretult kerge rahateenimise viis, ning ülikoolipõlves alustaski ta luuletajana, kuigi teenimisillusioone enam polnud. Tänaseks on tal ilmunud 5 luulekogu, 2 novellikogu ja 7 romaani. Menuromaaniks muutus kohe pärast ilmumist “Pohjan hovi” (Põhja õukond, 1992), mis kujutab Rovaniemi kriminaalide tegemisi. Üldse on polaarjoonetagused tumedad tüübid Tervo romaanide põhitegelased. “Minun sukuni tarina” (1999, “Minu suguvõsa lugu”, eesti keelde tõlkinud Jan Kaus, kirjastus Tänapäev), mis meil nüüd ilmus, on samuti bestselleri mõõtu teos.

Tervo tugevus on põneva kriminaalse süþee sidumine suurepärase tüübikirjeldusega. Sellele lisandub veel eriti mitmetasandiline keelekasutus, mis ühtaegu mängib eri stiilidega ja sisaldab hulganisti vihjeid. Kirjandust õppinud mehena vahetab ta oskuslikult vaatepunkte ja lisab lause allteksti irooniat. Et teose minategelane on autoriga ühel päeval sündinud Rovaniemist pärit viinalembene kirjanik, sugeneb teksti ka mõnusat eneseirooniat. Mõnus on vaadata, kuidas Tervo segab psühholoogilist eritlust ropusuise räuskamisega. Stseen, kuidas vanglaülem Pasander (läikivas ülikonnas mees, kes näeb nii välja, nagu ta oleks viimati peeretanud 4aastaselt) nõuab ettekandjaneiult palsamiäädikat ning kuidas neiu silmis särab soov äädika puudumist suhuvõtmisega heastada, tõuseb täitsa elavalt silme ette.

Tervo teostel on enamasti kriminaalne süþee. “Ma usun, et oluliste sündmuste taga on enamasti kuritegu,” kinnitab autor. “See on hea konks, mille külge romaan riputada. Pealegi meeldib mulle madalamate kirjandusþanride võttestikku kasutades luua kunstilist teksti.”