laupäev, 5. detsember 2009

VÄIKE NÕID. Suurlavastus Nuku- ja Noorsooteatris.

Otfried Preussleri jutustusel põhineva vahva nõialoo dramatiseeris Wimberg ja lavastas Jevgeni Ibragimov. Lavastuse kunstnik on Irena Mareckova (Tðehhi), valguskunstnik Laurent Maljean (Prantsusmaa), koreograaf Olga Prives (Vene Teater), lavastaja assistent Taavi Tõnisson. Lisaks Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa lastelauludele kõlavad lavastuses heliloojana debüteeriva Kaire Vilgatsi laulud Jaan Pehki sõnadele.

Väikese nõia rolli mängib noor lauljanna Iiris Vesik (külalisena) ja Peanõida Marko Matvere (külalisena).

Teistes osades Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Jevgeni Moiseenko, Pavel Ðnjagin, Rima Zainullina, Dana Hroustova, Tiina Tõnis, Liivika Hanstin, Anti Kobin ning Mart Müürisepp ja Kaidar Kivistik Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudiost.


Hubert ikkagi oli lõpuks nõus minuga teatrisse tulema. Ei tea, mis tal hakkas. Pärast kinoskäiku Animated Dreams'i raames suhtub ta ka teatrisse eelarvamusega. Kardab pauku nagu ta ise ütleb. Ma olin juba valmis Estriga minema, mis oleks muidugi olnud lihtsalt lauslollus. Mõni oli toonud oma aastased tited kohale ja pidi siis vist juba varem kui poole pealt ära minema. 300 krooni vastu taevast, aga linnuke kirjas. Ma ikkagi arvan, et aasta-kahesele sobib Nukuteatri klassika Helle Laasi näol. Selliseid manitsusi on vist kõik korduvalt kuulnud: valige ea kohaselt! 
Aga etendusest.
See on muidugi õnnestunud. Lavastatud hoogsalt, aga samas suuri üllatusi polnud. Kõik sujus hästi ja oli loogiliselt põhjendatud ning tundus väga hästi mõistetav lastele. Tõsi, ma ei tea, kas Hubert jagas ära kõiki neid kindla peale minevaid nalju. Nagu näiteks, et kõik katsuvad üksteise võidu midagi seletada, siis käratatakse vait ja peaaegu kohe alustatakse uuesti. Suuremad lapsed naersid mitmes kohas kõvasti. Meeldivalt lühike etendus popi võtmes. Mitmed stseenid olid välja jäetud. Jõuluvärk. Kindel rahalaks. Täis saalid garanteeritud kasvõi juba Marko Matvere pärast, kes on tavapäraselt kindel ja veenev oma etteastetes. Näitlejal lasti mängida näo ja silmadega ja kole lõust oli, ilmselt stiiliühtsuse huvides, muundatud jõuliseks turviseks. Ei no mida? Kes julgeks Matveret silmini sisse pakkida. Nagu olid pakitud teised suured nõiad, kes olid sõna otseses mõttes suured ja koletuslikud ja toimised suurte mehaaniliste nukkudena. Põnevad elukad igatahes. Mulle assotseerusid nõidade tants ja ülemnõia esmane tsentraalne ülesastumine püramiidi laadsetel liikuvatel postamentidel - mis osutusid hiljem multifunktsionaalseiks ja seega suurepäraseks kujunduselemendiks - asteekidega.





















Ülemnõia nägu oli ilmekalt välja toodud nagu ka võimas torso ja lehvivad tiivad / hõlmad. Paralleel asteekidega 


Kurjus on kole, head asjad ilusad või vähemalt normaalsed. Üksüheselt mõistetav, mis on tervitatav lasteetenduse puhul. 

Iiris Vesik tuli rolliga toime vähemalt Mari Lille vääriselt. Tema eriline vinguv ja kriiskav vokaal on igati paslik nõiahääl. Näidelda ju niikuinii eriti pole vaja.  Erinevalt Taavi Tõnissonist Kaaren Abraksasena, kes näitas end tubli ja andeka nukunäitlejana. 
Ülo Vinteri laulud on tuntud ja armastatud juba omaaegsest telelavastusest. Nendes pettuda ei tule. Et ikka päris muusikali mõõt täis tuleks on Kaire Vilgatsilt paar uut laulu, mis oma sisult sobivad hästi muusikaliformaati. Lovestory ja värk varateismelistele. Etendus on ju mõeldud laiale ringile ehk kogu perele, millise eesmärgi see ka suure eduga täitis. 

PS. Hubert jäi rahule ja hilisema vestluse käigus selgus, et ka lugu oli talle üldjoontes mõistetav. 
PS.PS. Pilte lavastusest ei leidnud. Ju on nii värskelt valminud, et pole veel. 

Kommentaare ei ole: