pühapäev, 20. detsember 2009

TERE! Jaan Tätte näidend Nukuteatris.

TERE!
 Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Britt Urbla Keller 
Muusikaline juhendaja Kaire Vilgats
Mängivad
Bibbi - Agnes Aaliste
Pääru - Tarmo Prangel (külalisena)
Jõuluvana - Allan Kress ise?



















Üks armsalt jabur abielupaar Pääru ja Bibbi Tonksti (vist oli?) aitavad luua jõulumeeleolu ebatavalisel moel. Kummalisel Jaan Tätte kombel. Kui Tätte maailm teile meeldib, siis naudite ka Nukuteatri jõuluetendust "Tere!" 
Ikka nii lihtne, et hüppad aga sisse ja siis alles selgub tõeline sügavus. Lihtsad asjad ongi need kõige keerulisemad... kui neile üleliia tähelepanu pöörata. Las olla parem lihtne pehme nääklus meheks ja naiseks olemise erinevuste teemal. Aga las olla ka suur armastus ja teineteise mõistmine. Ning lastele võib küll abielu mõnudest ja valudest rääkida. Nad on ju mei nii targad...
Nalja sai ka - Tätte ju. Oma osa said anda ka lapsed. Neid kaasati etendusse küsimuste ja avaliku kohalolekugu. See tähendab, et lugu ei mängitud mingitele anonüümsele publikule, vaid vaatajad oli just nagu kogemata sattunud külla abielupaar Tonkstile. Raadiogi võis seda kinnitada. Mis siis koos teha? Kuidas külalisi lõbustada?  Muidugi! Räägime ilmast. Ja mis selgub? Kui on külm ja on detsember, tähendab:  jõulud on kohe käes! Jõuluaja väiksed toimetused. Lapsed hüüdsid, kuidas on ja nii tehti. Lapsesuu ei valeta. Ega ju stsenaariumist eriti mööda panna saa. Kõik ju teavad, mis jõuluajal tehakse. Seega midagi ootamtut ei juhtunud ja ega keegi oodanudki. Piisas sellest naljakast faktist, et abielupaar pani Jõuluvana laste soovide seemnest kasvama ning väetas teda saalist üles võetud jõululauluga. Kõik laulsid "Aisakella", mida üks väike põnn alustas. No on tublisid ja hakkajaid lapsi. Kasvaski Jõuluvana nagu jõuluvana ikka. Jagas kõigile kingitusi. Roosa Ingmani karu. (Sponsor ilmselt. Karusid oli suvisest kampaaniast palju üle jäänud?)
Kingi jagamine muutis lõpu natuke piinlikuks, sest suures saamahimus ununes lastel ja neid saatvatel täiskasvanutel näitlejate tänamine traditsioonilise aplausiga. Tõsi, mingi napp plaksulaine korraks tõusis, aga vaibus üldises tunglemises kohe. Mina ei jõudnud küll plaksutada. Olin liialt haaratud Huberti jälgimisest, kes seisis eksinult keset lava ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Samal ajal kui aktiivsed ja energilised lapsed Jõuluvana ümber sagisid.
Ma väga loodan, et kõik etendusesed nii ei lõppenud. Aga võib-olla lõppesid ka, sest näiteks Bibbi osatäitja hakkas harjunult otse laval grimmi eemaldama ja soengut korrastama. Mis seals ikka. Keegi ju niikuinii ei hooli.
Ütlen siis praegu enda rahustuseks: "Aitäh näitlejatele, kunstnikule, lavastajale ja muudele lugematutele tehnilistel töötajatele teatris."
PS 1. Hubert oli nõus teatrisse tulem suurema veenmiseta. 
PS 2. Oktoobri lõpul kohtasin trollis Vadim Fomitševi, kes ütles end tulevat Nukuteatrist. Kutsus vaatama jõululavastust "Tere!". Tema olla kunstnik. Üllatavalt selgus pileteid ostes, et kunstnikuks on märgitud hoopis  Britt Urbla Keller. Huvitav, mida see tähendab ja kas võiks leida mõningaid paralleelle Nukuteatri 2003. aasta jõululavastuse kunstnike juhtumiga?

Kommentaare ei ole: