pühapäev, 20. detsember 2009

TERE! Jaan Tätte näidend Nukuteatris.

TERE!
 Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Britt Urbla Keller 
Muusikaline juhendaja Kaire Vilgats
Mängivad
Bibbi - Agnes Aaliste
Pääru - Tarmo Prangel (külalisena)
Jõuluvana - Allan Kress ise?



















Üks armsalt jabur abielupaar Pääru ja Bibbi Tonksti (vist oli?) aitavad luua jõulumeeleolu ebatavalisel moel. Kummalisel Jaan Tätte kombel. Kui Tätte maailm teile meeldib, siis naudite ka Nukuteatri jõuluetendust "Tere!" 
Ikka nii lihtne, et hüppad aga sisse ja siis alles selgub tõeline sügavus. Lihtsad asjad ongi need kõige keerulisemad... kui neile üleliia tähelepanu pöörata. Las olla parem lihtne pehme nääklus meheks ja naiseks olemise erinevuste teemal. Aga las olla ka suur armastus ja teineteise mõistmine. Ning lastele võib küll abielu mõnudest ja valudest rääkida. Nad on ju mei nii targad...
Nalja sai ka - Tätte ju. Oma osa said anda ka lapsed. Neid kaasati etendusse küsimuste ja avaliku kohalolekugu. See tähendab, et lugu ei mängitud mingitele anonüümsele publikule, vaid vaatajad oli just nagu kogemata sattunud külla abielupaar Tonkstile. Raadiogi võis seda kinnitada. Mis siis koos teha? Kuidas külalisi lõbustada?  Muidugi! Räägime ilmast. Ja mis selgub? Kui on külm ja on detsember, tähendab:  jõulud on kohe käes! Jõuluaja väiksed toimetused. Lapsed hüüdsid, kuidas on ja nii tehti. Lapsesuu ei valeta. Ega ju stsenaariumist eriti mööda panna saa. Kõik ju teavad, mis jõuluajal tehakse. Seega midagi ootamtut ei juhtunud ja ega keegi oodanudki. Piisas sellest naljakast faktist, et abielupaar pani Jõuluvana laste soovide seemnest kasvama ning väetas teda saalist üles võetud jõululauluga. Kõik laulsid "Aisakella", mida üks väike põnn alustas. No on tublisid ja hakkajaid lapsi. Kasvaski Jõuluvana nagu jõuluvana ikka. Jagas kõigile kingitusi. Roosa Ingmani karu. (Sponsor ilmselt. Karusid oli suvisest kampaaniast palju üle jäänud?)
Kingi jagamine muutis lõpu natuke piinlikuks, sest suures saamahimus ununes lastel ja neid saatvatel täiskasvanutel näitlejate tänamine traditsioonilise aplausiga. Tõsi, mingi napp plaksulaine korraks tõusis, aga vaibus üldises tunglemises kohe. Mina ei jõudnud küll plaksutada. Olin liialt haaratud Huberti jälgimisest, kes seisis eksinult keset lava ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Samal ajal kui aktiivsed ja energilised lapsed Jõuluvana ümber sagisid.
Ma väga loodan, et kõik etendusesed nii ei lõppenud. Aga võib-olla lõppesid ka, sest näiteks Bibbi osatäitja hakkas harjunult otse laval grimmi eemaldama ja soengut korrastama. Mis seals ikka. Keegi ju niikuinii ei hooli.
Ütlen siis praegu enda rahustuseks: "Aitäh näitlejatele, kunstnikule, lavastajale ja muudele lugematutele tehnilistel töötajatele teatris."
PS 1. Hubert oli nõus teatrisse tulem suurema veenmiseta. 
PS 2. Oktoobri lõpul kohtasin trollis Vadim Fomitševi, kes ütles end tulevat Nukuteatrist. Kutsus vaatama jõululavastust "Tere!". Tema olla kunstnik. Üllatavalt selgus pileteid ostes, et kunstnikuks on märgitud hoopis  Britt Urbla Keller. Huvitav, mida see tähendab ja kas võiks leida mõningaid paralleelle Nukuteatri 2003. aasta jõululavastuse kunstnike juhtumiga?

kolmapäev, 16. detsember 2009

TUPLA POLE IKKA SEE ÕIGE...

Sain täna kalenrid kätte, mida mõtlesin kinkida neile, kes mu lastega lähedasemad on. Ja ma olen ilgelt pettunud. Kirjeldamatult. Vastupidiselt eelmisele aastale, kui Omaraamat suutis välja printida mõnusalt kvaliteetsed kalendrid. Ei tea, mis neil nüüd juhtus? Kaadrivahetus?
Värvid. Värvid on kohutavalt krellid. Mingeid pooltoone nagu polekski. Täiesti mööda. Jäle.
Paber on õhenenud. Säästuaeg kõigil. Muidugi. See ei ole nii metsikult häiriv, kui kõik muu oleks bueno.
Läbipaistva taustaga pildid, mis nende oma programmis nn Omasoftis paistis ka läbipaistev, on välja trükituna muutunud mustaks. See on kõige kohutavam viga. Puhas pettus ju. No kurat, kui nad nägid oma arvutis, et pilt on taustata ja välja tuleb must kast, tehku siis midagi. Kuradi konveier.
Ma olen väga, väga nördinud. Ja mingisugune Tupla Kingsize, mis oli ümbrikusse kaasa topitud, ei paku leevendust.
No jah, tuleb käsitsi korrigeerima ja üle maalima hakata. Tellisin viis kalendrit.... Aga mis mul muud ikka teha kui topelttööd.

PARANDUS: Kuigi hakkasin juba hoogsalt plötserdama, tuli hoopis geniaalsem idee. Võiks lihtsalt need paar rikutud lehte kalendrist uuesti välja trükkida. See tähendab Omaraamat võiks. Ja nad olid nõus. Tasuta. Kongeniaalne.
Ilmselt tellin siiski edaspidigi sealt, aga RGB tiffe ma enam ei kasuta. Panen pildid fotopoes kokku ja siis juba jpg-na Omasofti.
Ja Tuplat võib süüa küll, kui muud tõesti pole.

esmaspäev, 14. detsember 2009

V. P. S.

Täna oleks härra Väike Punk Elus saanud 36-aastaseks. Aga nüüd on ta juba neli aastat härra Väike Punk Surnud.
Algul mõtlesin, et kirjutaks pikemalt, kuid jutt tuleks liiga isiklik. Armas "närune" VP, ma igatsen Sind.

laupäev, 12. detsember 2009

PEREKONDLIKULT. KODUPERENAISELIKULT.

Äratus oli parajal ajal, kuigi mina oleks kindlasti kolm või neli tundi veel voodis letargiliselt lebanud. Aga...
Tegelikult ärkasime kell pool üheksa. Õigemini Hubert ärkas, kes soovis alustada kohe oma lego tragöödiat. See seisneb tavaliselt pisikeste tükkide käest pudenemisega, mida ta ise enam üles ei suuda leida. Kui piisavalt kiiresti või põhimõtteliselt mitte kiirustades; meie - lapsevanemate poolt vaadates; mitte reageerida ongi kisa lahti. Kassid muidugi ärkasid juba kuue paiku ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ma kohe siis panin neile süüa või magasin rahus edasi.
Niisiis Hubert ärkas üles, mina ka ja alstasin õmblustöid. Keefirita. Mis on väga paha ja rikub rutiini.
Kui mingisugune tuletõrjumisprits kadus ei-tea-kuhu, olid ka Ester ja Kaarel ärkvel. Mina õmblesin ikka edasi. Voodilinad ja üks Jõuluvana kingitus.
Otsus oli külastada loomaaeda. Väga hea mõte, kuigi väga palju loomi ei näinud ja aeg oli piiratud Estri igapäevase unega.
Ester uinus kolme paiku lõplikult.
15.41 läks Hubert voodisse ja mina poodi piparkoogitaigna kraami ostma.
Kui tagasi tulin, valitses õnnis vaikus ja avasin AE. Umbes tunnike Talvelaulule. Päris hea.
Jõudsin veel enne tittede ärkamist 10 minutit Huberti kinnastega tegeleda.
Õnneks ei pidanud põhisööki vaaritama, muidu võiks täie õigusega endale särgi kirjaga I should be in the kitchen, mis mul muuseas ka kapis olemas on, selga tõmmata, sest edasi läks väga köögiselt.
Esiteks: leiva hakkama panemine. Teiseks: piparkoogitainas. Ja kolmandaks: veini villimine.
Vahepeal jõudsime Hubertiga veel kaks jõulukaarti kokku pusserdada.
Taustaks käis Sind Otsides. Mind muidugi kohutavalt puudutab igasugune isa otsimise teema. Peaaegu sama vana naine ka täna. Ikka rohkem  idalane kui mina päritolult. Kaspiast edasi....
Mina ju ei oska vene keelt ka nii, et isaga rääkida. Ja kui ma olekski proovinud saates osaleda, poleks minu otsimine kindlasti nii atraktiivne olnud, et mind valitud oleks. Aga see kummitab.
Muuseas, meie Papa lugu sai nomineeritud Saksamaal ehk esimesest voorust läbi. Et siis veebruaris Stutgardi ja Berliini. Ehk teeme kunagi filmi ISA-st.
Täna on ETV-s "1814". Võib-olla on võimalik vaadata, kui ma Huberti faking Shreki juurest ära meelitatud saan ja lapsed lõpuks magama jäävad. Natukenegi.

reede, 11. detsember 2009

VAENE VÄIKE HEA POISS....


Põhilised vaidlused, vägagi verised, on meil laste kasvatus- ja riietamisteemadel.
Eesmärk on mõlemal ikka sama. 1)lapsed ei tohiks arutult kisada ehk siis oma tahtmist saada röökimist tõhusa vahendina kasutades, 2)lapsed ei tohiks õues end ära külmetada.
Me ei leia peaaegu kunagi kuldset keskteed. Seda lihtsalt ei ole. See on meie jaoks sama palju võimalik nagu lõvi murrab tallekese "Vahitorni" kaanel.
Ühise arvamuse puudumine poleks nii hull, kui ta oleks diskreetselt laste eest varjatud. Ester mõistab veel vaid närvilist õhkkonda. Hubert saab aru ka kurjadest sõnadest ja katsub omal lapselikul moel lepitada, olles nõus kord ühe, kord teisega. Tüli käigus, ühe või vähema kõrvaga Hubertit kuulates hakkab mul küll tasapisi koitma, et pole ju tähtis ilmtingimata alati võita. Inertsist lasen ikka edasi. Justkui oleks õudselt oluline, kas ta paneb kummikud või saapad. Ükskõik ju, täitsa ükskõik tegelikult.
Nõudmiste esitamist ja karistamist ei saa loomulikult tähtsusetuks pidada. Aga kindlasti ei peaks vaidlema lapse kuuldes.... Talle probleeme tekitama. Teda segadusse ajama. Ausalt, nii ei tundugi mullekuigi imelik, kui ta üks päev heast peast nurka pissib. Niivõrd arutu tegu, et ei oskagi kuidagi arukalt reageerida. Jäigi reageerimata.
Vaene väike hea poiss.





























"Neitsi Maarja Jeesuslast karistamas kolme tunnistaja juuresolekul" 
Max Ernst

pühapäev, 6. detsember 2009

VENNASKONNASELT. Ain Prosa telefilm "Lihtne lugu, lõpuga."

Stsenarist ja rezhissöör Ain Prosa (Karl Ristikivi novelli “Minu sõber David” põhjal), assistent Katrin Kuusik, muusika: ansambel “Vennaskond”, kunstnik Killu Mägi, operaatorid Meelis Kadastik ja Priit Vehm, helirezhissöörid Mati Jaska ja Jüri Vaher, valgustajad Jüri Hindremäe ja Kaljo Nikker, montaazh: Kalle Käärik, Aivar Müür, Hendrik Reindla ja Peeter Tobbi, arvutimontaazh: Kaido Stroom, konsultant Marek Toompere, pürotehnik Toivo Rohiväli, jumestaja Reet Urbsoo, kostümeerija Annely Pahman, rekvisiitor Esta Undo, lavakujundus ja ehitus: Samuel Tääger, Peep Ojaveski ja Heiki Vellavere, produtsendid Elo Selirand ja Vilja Palm. Peaosades: Külli Koik (Carmen), Külli Teetamm (Diana), Üllar Saaremäe (Roland), Veikko Täär (David), teised osatäitjad: Toomas Tuul, Birgit Lilienthal, Jana Davidjants, Kaur Sinissaar, Margit Roosaar, Sten Gavronski, Allan Selirand, Martin Tordik, Vladimir Tamm, Indrek Saul jt. Video Beta SP, 48 min, värviline. © ETV “Teleteater”, 1998.


Sel õhtul oli kavas ette nähtud ka Jalgpalli MM 2010 alagruppide loosimine. Sellepärast siis lühike unustatud lavastus aastast 1998. Kaks etendust ühel õhtul.... Jalgpallist ma jahuma - mul ükskõik, küll aga Vennaskonnasse mähgkunud teleetendusest.
Võib-olla on olemas ka pikem versioon (täispikad laulud) tõelistele, tõsistele Vennasonna fännidele alternatiiviks Trubetsky "filmidele". Erinevalt neist, siiski nauditavad, ekshibitsionismi ilmingutest on sel telelavastusel ka põnev süžee. Ei mäleta, kas olen lugenud Ristikivi novelli "Minu sõber David". Nii ei või ma öelda, kui palju sealt on võetud. Põhiliin vist ikka: kuidas neiut petab armastatut mees, noor naine on šokis ja mõtleb kiirelt välja või tema mõistus genereerib kaitserefleksina kujutletava rikka sõbra Davidi ja ühes temaga ka uue meeldivama reaalsuse, mis loo arenedes põrkub teravalt tegelikkusega. Selge loo lihtne lõpp. Ehkki uskumatu. Ehkki minu meelest ikkagi naeruväärne, mida peategelane Carmen kõige rohkem kardab. Kes nii kangesti pelgab naeruväärne olla, paratamatult seda ikkagi on. Aga loo peategelane Carmen võib loo lõpetada, kuidas iganes tahab. Tema uus seitsme päevaga loodud maailm ju. Selline oma mulli sisse minek läheb hästi Vennaskonna romantilise subjektiivse maailmatunnetusega kokku.
Ei tea, kuhu Külli Koik üleüldse kadunud on ja kes ta oli? Google tõlgendab Külli Koiki nime enamasti: kuhu küll kõik... Ja kuhu küll kõik tema tulevased rollid jäid? Teised kolm on ju kümne aasta jooksul ennast tublisti näidanud ja tema mängis kindlasti samaväärselt. Ei mingit ülemängimist ega "röökimist".Pehme ja harmooniline, samas rajalt maas ja terav-torkiv.
Ain Prosa oli seda tükki lavastades juba peaaegu kolmkümmend. Juba peaaegu küps tõenäoliselt. Nii et on üllatav, et ta sellise eeldatavalt vastuolulise kompoti sünnitas. Ma olin täiesti kindel, et ta oli sel ajal maksimaalselt 25-aastane ja et tegemist on tema esimese lavastusega pärast lõpetamist, sest kust võtab kogenud inimene  vaprust kõik üheks tervikuks keevitada: alates piiblist ja Tshehhovist. Aga ei. Punk igatahes. Minul, kui kunagisel andunul Vennaskonna fännil oli mõnus õhtuke.



Aga Trubetskyt ma armastan...

laupäev, 5. detsember 2009

VÄIKE NÕID. Suurlavastus Nuku- ja Noorsooteatris.

Otfried Preussleri jutustusel põhineva vahva nõialoo dramatiseeris Wimberg ja lavastas Jevgeni Ibragimov. Lavastuse kunstnik on Irena Mareckova (Tðehhi), valguskunstnik Laurent Maljean (Prantsusmaa), koreograaf Olga Prives (Vene Teater), lavastaja assistent Taavi Tõnisson. Lisaks Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa lastelauludele kõlavad lavastuses heliloojana debüteeriva Kaire Vilgatsi laulud Jaan Pehki sõnadele.

Väikese nõia rolli mängib noor lauljanna Iiris Vesik (külalisena) ja Peanõida Marko Matvere (külalisena).

Teistes osades Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Jevgeni Moiseenko, Pavel Ðnjagin, Rima Zainullina, Dana Hroustova, Tiina Tõnis, Liivika Hanstin, Anti Kobin ning Mart Müürisepp ja Kaidar Kivistik Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudiost.


Hubert ikkagi oli lõpuks nõus minuga teatrisse tulema. Ei tea, mis tal hakkas. Pärast kinoskäiku Animated Dreams'i raames suhtub ta ka teatrisse eelarvamusega. Kardab pauku nagu ta ise ütleb. Ma olin juba valmis Estriga minema, mis oleks muidugi olnud lihtsalt lauslollus. Mõni oli toonud oma aastased tited kohale ja pidi siis vist juba varem kui poole pealt ära minema. 300 krooni vastu taevast, aga linnuke kirjas. Ma ikkagi arvan, et aasta-kahesele sobib Nukuteatri klassika Helle Laasi näol. Selliseid manitsusi on vist kõik korduvalt kuulnud: valige ea kohaselt! 
Aga etendusest.
See on muidugi õnnestunud. Lavastatud hoogsalt, aga samas suuri üllatusi polnud. Kõik sujus hästi ja oli loogiliselt põhjendatud ning tundus väga hästi mõistetav lastele. Tõsi, ma ei tea, kas Hubert jagas ära kõiki neid kindla peale minevaid nalju. Nagu näiteks, et kõik katsuvad üksteise võidu midagi seletada, siis käratatakse vait ja peaaegu kohe alustatakse uuesti. Suuremad lapsed naersid mitmes kohas kõvasti. Meeldivalt lühike etendus popi võtmes. Mitmed stseenid olid välja jäetud. Jõuluvärk. Kindel rahalaks. Täis saalid garanteeritud kasvõi juba Marko Matvere pärast, kes on tavapäraselt kindel ja veenev oma etteastetes. Näitlejal lasti mängida näo ja silmadega ja kole lõust oli, ilmselt stiiliühtsuse huvides, muundatud jõuliseks turviseks. Ei no mida? Kes julgeks Matveret silmini sisse pakkida. Nagu olid pakitud teised suured nõiad, kes olid sõna otseses mõttes suured ja koletuslikud ja toimised suurte mehaaniliste nukkudena. Põnevad elukad igatahes. Mulle assotseerusid nõidade tants ja ülemnõia esmane tsentraalne ülesastumine püramiidi laadsetel liikuvatel postamentidel - mis osutusid hiljem multifunktsionaalseiks ja seega suurepäraseks kujunduselemendiks - asteekidega.





















Ülemnõia nägu oli ilmekalt välja toodud nagu ka võimas torso ja lehvivad tiivad / hõlmad. Paralleel asteekidega 


Kurjus on kole, head asjad ilusad või vähemalt normaalsed. Üksüheselt mõistetav, mis on tervitatav lasteetenduse puhul. 

Iiris Vesik tuli rolliga toime vähemalt Mari Lille vääriselt. Tema eriline vinguv ja kriiskav vokaal on igati paslik nõiahääl. Näidelda ju niikuinii eriti pole vaja.  Erinevalt Taavi Tõnissonist Kaaren Abraksasena, kes näitas end tubli ja andeka nukunäitlejana. 
Ülo Vinteri laulud on tuntud ja armastatud juba omaaegsest telelavastusest. Nendes pettuda ei tule. Et ikka päris muusikali mõõt täis tuleks on Kaire Vilgatsilt paar uut laulu, mis oma sisult sobivad hästi muusikaliformaati. Lovestory ja värk varateismelistele. Etendus on ju mõeldud laiale ringile ehk kogu perele, millise eesmärgi see ka suure eduga täitis. 

PS. Hubert jäi rahule ja hilisema vestluse käigus selgus, et ka lugu oli talle üldjoontes mõistetav. 
PS.PS. Pilte lavastusest ei leidnud. Ju on nii värskelt valminud, et pole veel. 

teisipäev, 1. detsember 2009

ÕNNELIK.

Olen õnnelik, et olen elanud.
Ütle nüüd, kas seda teeb prozac või ongi nii hea elu?
PS. Eha Marie oleks saanud täna 86-aastaseks.