kolmapäev, 11. november 2009

TÕBRASTE PARAAD. Quentin Tarantino.


„Inglourious Basterds”, USA-SaksamaaPrantsusmaa 2009, 153 min
Režissöör ja stsenarist Quentin Tarantino
Osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt.


“Inglorious Basterds” kubiseb tõbrastest: mõni on naljakas, mõni on otsekohene, võluv, rumal, õnnetu. Kõik nad satuvad esmapilgul seosetutesse juhtumistesse, millest Tarantino paneb kokku tervikliku filmi nagu ikka. Mis seal rääkida. Kõnelemisväärt on aga, et film on eelkõige väga õnnestunud psühholoogiline draama. Nii et, kui teid ei ole tüüdanud juudi temaatika, mis seekord, tõsi küll, on hoopis teistmoodi esitatud: juudid ei ole ainult ohvrid ja kannatajad. Nüüd on nad koos oma kohutava ja kättemaksuhimulise Golemiga. Julmad verestseenid on garanteeritud. Aga see on ju Tarantino, eks.
Kui tahate ainult verd ja surma näha, siis pole mõtet tingimata just seda filmi vaadata. Kuid kui tahate näha meisterlikke näitlejatöid, siis minge, minge kindlasti, sest neid on hulgim. Isegi, kui oleks ainult Christoph Waltz ja teised kõik teeks viletsa või keskmise ülesastumise, tasuks minna. Waltz on uskumatult peen tõbras ja manipulaator. Loodetavasti mitte mees ise, vaid tema tegelaskuju Hans Landa. Aga kui keegi kedagi nii hästi mängib, siis kas see pole ka natuke tema ise, kui vaid sobivad olud tekiks. Samas tundub uskumatu, et nii libedaid, veenvaid, tarku, sarmikaid, osavaid manipulaatoreid päris elus leidub. Ja kui neid on ja kindlasti on, sest maailmas elab uskumatult palju inimesi, nii et mõni ikka vist, siis ju ei oota temaga kohtumist. Eriti kui sa tead, et tegelikut on ta üks koletu inimene. Ta võib ohtlik olla, ta võib oma nutikusega iga hetk kelle tahes lõksu meelitada. Temaga oleks õudne koos olla, iseäranis, kui tal on võimu ja mida ta kõhklematult ka kasutab. Aga turvaliselt pimedas saalis istudes, ma lausa igatsesin Hans Landat taas ekraanil näha ja ma olen kuulnud, et teisedki (Waltz sai ju Cannes'i festivalil parima näitleja auhinna). Miks? Kas ainult selleks, et näha ta hiilgavat rolliesitlust või oli roll nii tabavalt kirjutatud, et äratas minus selle, kes võiks ise õigeid nööre ja kange tõmmates ja šarmantselt naeratades saada mida tahab? Kõigil on ju oma asi ajada ja nii me kõik seda ajamegi, vähem või rohkem veetlevamalt, suurema või vähema mõjuvõimuga, otsekohesemalt või rohkem keerutades. Kõigi sõda kõigi vastu....
Selles sõjas on koht ka lõpuni ja üdini murdmatuteks jäävatel kangelastel. Missioon tuleb täita ükskõik mis oludes. Selliseid leidus hulgaliselt Nõukogude Liidus ja kindlasti on neil koht USA teatud sorti mängufilmides. Kui Hans Landa oli rafineeritud tõbras, siis Brad Pitti kehastatud leitnant Aldo Raine aga ameeriklasest tõbras ja seda kuni lõpuni. Loomulikult koomiline ka, aga eks jäigalt muutumatud mõju ikka kasvõi natukenegi naljakana uutes ja nendega mitte kokku minevates oludes. Pitt sobis hästi just seda sorti trafaretseks ameeriklaseks – lihtsakoeline, üheplaaniline, missioonile pühendunud. Imelik ainult, et Hans Landa kogu oma nutikuse juures seda läbi näinud ja lasi end leitnant Aldo Rainel igavesti natsiks teha. Haakrist otsaette lõigatud ei ole ju erilist lootust olla või saada kellekski muuks. See omakorda seab tema inimhingede mängule mõningad piirid. Hans Landa peab muutuma Aldo Raine'i sarnaseks. Väline kustutamatu märk sunnib teda edaspidi olema siiram ja otsekohesem. Ikka parem kui Juudikütina sõjakohtu alla minna. Tegelikult, kui järele mõelda oligi Hans Landal ainuke võimalus ellu jääda, anda, usaldada end oma vastandi ja vaenlase Raine kätesse. Põlevas kinoteatris hukkumiseks oli ta liiga tark. Hoida ära häving kinos – milleks? Mõne kuu pärast oleks niikuinii häving ja kaos Hitlerile ja kõigile tema kaaskondlastele. Seega ainuvõimalik lõpp, lihtsalt nii ootamatu ja esmapilgul mõistetamatu.
Kindlasti peaks rääkima veel kahest sakslasest: nutikast major Dieter Hellstromist (August Diehl) ja veidi infantiilsest, kuid julmast Fredrick Zollerist (Daniel Brühl). Viimane meenutas Michael Haneke filmist “Funny Games” Peterit (Frank Giering). Mõlema puhul tundub, et tegemist on “pehmekesega”, sellega, kes on sattunud “halbade” mõju alla ja võiks murduda ning olla inimlik. Peter ju oli see, kellelt söandati armu paluda. Ja ka Fredericki puhul võib tekkida lootus, et ehk on ta lihtsalt juhuse tahtel kangelane, ligi kahesaja sõduri tapja. Võib-olla on ta võimeline sõduris nägema ka inimest. Eriti, kui Joseph Goebbelsi heroiseeritud film temast kogu alasti tõe näkku paiskab. Aga see on minusuguse rahuaja inimese lootus. Sõdurina sõjas ei saa lubada nõrkust ja inimlikkust. Jumal teab, kuidas tõlgendatakse... Desertöörlus või midagi.
Kuigi üks hetk tundub, et ka see natsist sakslane võib teha suure muutuse. Filmi esilinastusel hakkaks Fredrickul justkui paha, kui ta oma tapatööd suurelt ekraanilt jälgib. Võib-olla ta mõistab, et ka sõdurid, isegi vaenlased on inimesed. Võib-olla ta kahetseb. Sõdurina ta tegi muidugi, mis tuli teha, aga inimesena võiks ju 200 hinge võtmine olla ju ränk kogemus. Võiks ju loota, et kui ta ise ei saa endale nõrkust ja “ei” ütlemist lubada, siis ei keela ta seda vähemalt teistele. Aga ei! Tegemist on lihtsalt režissööri ja monteerja meisterliku manipulatsiooniga. Midagi ta ei kahetse, kui siis ainult seda, et ei suutnud piisavalt hästi filmis esineda. Võim on talle pähe löönud. Naine, kellele tema suvatseb tähelepanu pöörata, peab talle alistuma! Jah, aga see naine, õige nimega Shosanna Dreyfus (Mélanie Laurent), pole sõdur ja ei allu aukraadile. Kui umbkaudu tsiteerida Hans Landat, siis juut on väliselt orav, aga sisuliselt rott. Ainus, mis armsat oravakest rotist eristab on kena saba. Aga valdavalt ei meeldi ju rotid inimestele, küll aga oravad. Niisiis Landa järgi orava nahaga rott. Nurkaaetud rott. Seda saab Fredrick Zoller tunda, mida tähendab rünnata meeleheitliku loomakest. Seda saab teada ka saalitäis natse ja nende sabarakke.
Major Dieter Hellstrom, see teine sakslane, kes õigupoolest mingi tõbras polnudki, kuigi valel poolel olemine vist on nii ehk naa vääritu tõpruse üks vorme. Tema tegelaskuju on eelkõige oluline süžee arengu poolest. Oma nutikuselt sarnaneb ta Hans Landaga. Võiks isegi öelda, et filmi kulg on üles ehitatud kahe sakslase taiplikusele ja mängulisele tahtele. Eriliselt andekas uurija Hans Landa taipab, et juudi perekond varjab end talumehe põranda all. Perekond tapetakse, kuid Landa laseb juuditar Shosanna Dreyfus'l (Mélanie Laurent) minna. Hiljem korralab see sama tüdruk juhuse tahtel oma kinoteatris põrgu, kus hukkub kogu Kolmanda Reichi koorekiht. Major Hellstrom juhtub olema õigel ajal õiges kohas ja tema taiplikuse tõttu satub Vääritutele Tõbrastele usaldatud Goebbelsi plaan ohtu, samuti ka tõprad ise, kuid annab samas võimaluse Hans Landal põgeneda ja film vägagi ootamatult lõpetada. Seda saksa mõistuse täpsust küll... Puhas klišee ju, aga väga omapäraselt esitatud.
Filmis esindatud rahvused on groteskselt harjunult äratuntavate omadustega, välja arvatud juudid, kes tegelikult on ameeriklased ja muudavad nii välja kujunenud kuvandit endest. Pole siis imestada, et prantslastele on jäänud emotsionaalsus, teadagi. Mis muidugi ei anna neile immuunsust alatuse vastu. Alatult reeta võib ka kibedalt kahetsedes ja käte värinal, vaevumärgatava tuksatusega näos ja teadmata, kas ära andmine päästab oma kallid lähedased. On ainult lootus. Oh, kes ei tunneks kaasa Denis Menochet' kehastatud Perrier LaPadite'ile? Paratamtus, mis teeb inimesest tõpra. Menochet'il filmis väike osa, ometi suudab ta minimalistlikult ja vaevu tajutavate nüanssidega selle meeldejäävaks mängida.
Nii et meist kõigist võivad saada tõprad sobilike juhuste kokkusattumisel ja siis tuleb otsustada või otsustab seda meie loomus: kas varjata või tegetsuda otse.
















Kommentaare ei ole: