kolmapäev, 18. november 2009

KRISTLUSEST.


Salajane päikesepaiste 
Milyang, Lõuna-Korea 2007

R: Lee Chang-dong
O: Jeon Do-yeon, Song Kang-ho

Draama
ETV-s 17.11.2009


Shin-ae kolib pärast oma mehe surma koos pojaga elama mehe sünnilinna, lootuses alustada oma elu algusest. Millegipärast suurustab naabrite ees, et tahab maad osta ja maja ehitada. Jättes nii endast mulje kui piisavalt jõukast inimesest, kellelt on mõtet laps röövida ja lunaraha nõuda. Üks kuri ja ahne mees siis nii teebki. Saamata aga loodetud "vaevatasu" röövimise eest, tapab poisikese. Kohutav tragöödia... See ema loodab jõudu edasi elamiseks leida kristlusest. Ja esialgu näibki lunastaja Kristus aitavat. Teatav rahunemine, leppimine, et Jumal teeb kõike mingil inimesele adumatul eesmärgil. Huvitav, kas poja mõrv oli vajalik selleks, et üks hing Jeesusele võita. Kõrge hind. Pole midagi öelda. Igal juhul näikse ema siiski rahu leidnud olevat. Koguni nii suurelt, et on valmis külastama mõrtsukat vanglas ja talle andestama. Aga siis... Koht filmis, mis mu meelest annab väga hästi edasi kristluse nõrkuse ja ebaadekvaatsuse ja mille pärast mina kord võtsin tagasi oma usutunnistuse. Nimelt. Mõrtsukas ütleb umbes nii: "Jumal on mulle andeks andnud." Minu meelest ei ole lihtsalt aus, et võid olla terve pika elu ilge kurjategija ja roimar ning paar minutit enne surma kahetsedes saada kõik andeks ja igavese õndsuse. Muidugi võib see mingi jumalik tarkus olla, millest mina väeti aru ei saa, aga mingi oma vastutus võiks ikkagi olla. Lihtsustades, kui oled paha inimene olnud, siis järgmises elus on sul paha olla. Võlg on võlg. Karma on karma. Mitte nii, et jumalast saab 33 aastaks inimene ja pärast seda võivad kõik kurjategijad 2000 või 4000 või ükskõik paljude aastate jooksul oma ilged teod tema kanda anda. See lihtsalt ei tundu õige. Liiga lihtne on kristlane olla. Kui ma veel kunagi kristlaseks peaks saama siis kalvinistiks. Võib-olla.

Aga nüüd Sõprusesse esikale.




Kommentaare ei ole: