laupäev, 21. november 2009

ANIMATED DREAMS.

Mina jaotaks festivali Animated Dreamsi auhinnad järgnevalt:
grand prix ja Wooden Wolf parimale filmile

Mask / FARD
Prantsusmaa / France 2009, 12’55’’
REŽ/DIR: DAVID ALAPONT, LUIS BRICENO
Sts/Scr: David Alapont, Luis Briceno
Animat(s)io(o)n: David Alapont, Fabien Bédouel, Frédéric Rimbau
Prod: Jérémy Rochigneux, Luis Briceno
Tehnika/Technique: 2D/3D arvutianimatsioon, pliiats paberil, rotoskoop / 2D/3D computer animation, pencil on paper, rotoscope

Tundub, et lähitulevikus töötab maailm efektiivselt ja kontrollitult …
David Alapont (s 1976 Livry Garganis Prantsusmaal) lõpetas Ecole Nationale Supérieure des Arts Décoratifsi 2002. a filmiga „L’Aiguille” (Nõel). Sellest ajast saadik on ta töötanud animaatori, illustreerija ja stsenaristina filminduses, teles, reklaaminduses ja muusikavideote tegemisel.
Luis Briceno (s 1971 Tšiilis) tuli Prantsusmaale 1992. aastal, et õppida inseneriks, sellele järgnesid õpingud filmi ja animafilmide heli alal. Ta tegutses animafilmide akustilise disaineri, režissööri ja cumbia bändi Panamericana lauljana. Briceno on teinud palju lühifilme, mis kombineerivad arvutianimatsiooni, nukke, live actionit ja eksperimentaaltehnikaid.


Mõtlesin, kas see või Jancise "Krokodill" võiks võita. Lõpuks otsustasin "Maski" kasuks. Lood mõlemal puudutavad. Otsustavaks sai "Maski" eksperimentaalne ja ootamatu kujundus. Tutvustava pildi pealt ei saa arugi ja ei oska arvatagi. Lihtsalt mingi järjekordne. Aga tegelikult oli väga põnevalt ühendatud päris film 2D animatsiooniga. Sisuliselt töötab 2 mõõtmelise ja kolme mõõtmelise maailma konflikt imehästi, luues paranoilise Suure Venna jälgimisühiskonna meeleolu. Lihtne ja tabav lahendus. Meisterlik, et mitte öelda geniaalne sisu ja vormi sümbioos. Palju õnne.

Auhinna parimale loo eest saaks
Krokodill
Eesti 2009, 16’38’’
REŽ: KASPAR JANCIS
Tehnika: 2D
Lugu endisest ooperitähest, kes on saatuse tahtel sunnitud töötama kaubanduskeskuse lastenurgas poroloonkostüümis Krokodillina. Selline elu tundub endisele esitenorile rõõmutu, isegi tülgastav, ja ta elab oma frustratsiooni välja ebatsensuurse käitumisega. Kuni ühel päeval astub tema ellu saatuslik naine ja … krokodill.
Kaspar Jancis (s 1975 Tallinnas) on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia animatsiooni eriala Priit Pärna käe all. Ta on teinud lühianimafilmid „Romanss” ja „Weitzenbergi tänav” ning tema osalusel valmis täispikk animafilm „Frank ja Wendy”, mis kõik on linastunud ka Animated Dreamsil. Ta on tegelenud teatri ja muusikaga, olnud näitleja ning kirjutanud muusikat enda ja teiste filmidele.

Liigutav ja kurb lugu naisest, kes ei suuda lahti rebida end alkohoolikust mehest. Naine hoiab suhet üleval ja piinab end. Samas, kui tal oleks võimalik alustada uut elu uue mehega. Võib-olla sel korral õnnelikult. 

Auhinna parima disainiga filmi eest võiks saada meie asotsiaalne ja inimväärikust solvav
Oranus

 

Kõlab ülbelt või? 
Loo põhisõnum jõuab kohale, peenemad nüansid kaovad ära. Ei jõuagi neid märgata...
Remargi korras: huvitav on see, et ükski Nukufilmi töötaja meid esikal ei õnnitlenud. Ei tea, kas me solvasime neid kuidagi?


ANOBA nominatsioon parimale Eesti animafilmile läheks muidugi Jancisele. No tal on lihtsalt õnnestunum film, kui Oranus. Mis teha.


Kolm eriauhinda.  

Esiteks:

HOOGSUSE auhind.

Tibi / Laska
Poola 2008, 5’
REŽ: MICHAŁ SOCHA
Tehnika: 2D, 3D
„Tibi” on humoorikas eluline lugu meeste- ja naistevahelistest suhetest. Armumist ja selle tagajärgi kujutatakse irooniliselt: kutiga kohtumine, tantsimine, lõbutsemine, seksuaalakt.
Michał Socha (s 1981) on graafik ja animakunstnik ning režissöör. Ta on lõpetanud Varssavi kunstiakadeemia graafikaosakonna ning on keskendunud animatsioonile ja eriefektidele reklaamides ja telesaadetes.




Mõnusalt liikuv ja voogav film. Palju ootamatuid leide.


Teiseks:

MEELEOLU LOOJA auhind.
Lucía / LUCÍA
Tšiili 2007, 3’55’’
REŽ: CRISTÓBAL LEÓN, NILES ATALLAH, JOAQUIN COCIÑA
Tehnika: animeeritud esemed, söejoonis
Lucía meenutab suve, mil ta armus Luisi. Mööbel magamistoas on räsitud ja hävitatud, samal ajal ilmub ja kaob tumehall söejoonis Lucía seintel.
Cristóbal León (1980), Joaquin Cociña (1980) ja Niles Atallah (1978) ühendasid oma jõud „Lucía“ tegemiseks. León töötab audiovisuaalse meedia alal, tegeledes peamiselt animatsiooniga videokunstis, lühifilmides ja muusikavideotes. Cociña on kunstnik, kes teeb suuri söejoonistusi, ning tegutseb ka kirjanikuna, videote tegijana ning lavakujundajana. Atallah on filmitegija ja fotograaf. Ta on lavastanud dokumentaalfilme, muusikavideoid ja videoid teatri jaoks. Praegu produtseerib ta oma esimest täispikka filmi.

 


Lapse maailm, mis mõnikord võib olla sünge ja salapärane.
Eelmisel aastal sai Animated Dreamsi parima disaini auhinna võtetelt natuke sarnane MUTO.

Kolmandaks:
Meditatsiooni auhind.

Ma karjusin elu peale. Või selle pärast. / JE CRIAIS CONTRE LA VIE. OU POUR ELLE

Prantsusmaa 2009, 9’10’’
REŽ: VERGINE KEATON
Tehnika: 2D/3D
Metsas pöörduvad isahirved karja koerte vastu, kes neid taga ajavad. Sellest kummalisest tagaajamisest voogavad maapinnalt välja uued maastikud.
Vergine Keaton (s 1981) õppis Lyonis filmi ning eksperimenteeris animatsiooniga. Vabakutselise illustreerijana töötas ta ajakirjanduses ja teatris. Paralleelselt on ta jätkanud piltide liikumapanemist, „et näha, mis juhtub”. 2008. aastal liitus ta produktsioonistuudioga 25 Films ning alustas oma esimese lühianimafilmi lavastamist.

 

Mõnus meditatiivne müttamine. Võiks lõpmatuseni jõllitada, kuigi filmis midagi ei juhtugi.
Ära märkimist väärib minu kriteeriumite järgi veel
Planeet A / PLANET A
Prantsusmaa 2008, 7’
REŽ: MOMOKO SETO
Tehnika: segatehnika
Maailm on muutunud ääretuks kuivanud planeediks. Puuvilla ülemäärane kasvatamine on peamine kõrbestumise põhjus. Soolakõrb katab aakreid kuivanud maad, kuhu ilmuvad veidrad soolapuud. See fenomen jäljendab veel suuremat ökoloogilist katastroofi, Araali mere kõrbestumist, ja alati on kõiges süüdi inimene …
Momoko Seto (s 1980 Tokios Jaapanis) õppis Tokio Prantsuse Koolis, siis läks Prantsusmaale Marseille’ Kunstikooli, mille lõpetas magistrikraadiga aastal 2006. Ta töötab Pariisis filmitegijana Asia Networki heaks.

Mõte on hea, kujundus ka.

Selgroog / THE SPINE

Kanada 2009, 10’
REŽ: CHRIS LANDRETH
Tehnika: 3D

Dan ja Mary Rutherford on abielus olnud 26 aastat ja neil ei lähe hästi. Danil pole selgroogu ja ümmarguse kujuga Mary väsitab teda. Kui Mary mehe maha jätab, hakkab Dan veidralt ja kaunilt kasvama.

Chris Landreth (s 1961) on USAst pärit animaator, kes töötab Kanadas. Ta jättis aastatepikkuse insenerikarjääri animatsiooni kasuks. Tema lühifilm „Lõpp” esitati 1996. aastal Oscari-kandidaadiks parima animeeritud lühifilmi kategoorias. Pärast seda kohtus ta Ryan Larkiniga, 1960ndate ja 1970ndate aastate tunnustatud animaatoriga, kes oli hiljuti sattunud allakäiguspiraali liigse joomise, kokaiinitarbimise ja kodutuks jäämise tõttu. See päädis 2004. aastal filmiga „Ryan”, mis võitis samal aastal Oscari. „Lõpp”, „Bingo” ja „Ryan” on kõik linastunud ka Animated Dreamsil.

Mõte on hea, kujndus ka enam vähem. 

Veel üks, millele võiks anda VASAKPOOLSUSE auhinna.


Drux flux / DRUX FLUX

Kanada 2008, 4’46’’
REŽ: THEODORE USHEV
Tehnika: segatehnika

Tragöödia. Üksikisik purustatakse masinavärgis, litsutakse lamedaks totalitaarse ideoloogiaga, kus inimene teenib tööstust ja kriitiline mõte pühitakse minema. Vene helilooja Aleksandr Mossolovi pingeline, ähvardav industriaalmuusika, progress ja selle hammasrattad, tuli ja hirmutekitav geomeetria kaotavad inimlikkuse.

Theodore Ushev (s 1968 Bulgaarias) õppis graafikat ning kujundas plakateid, töötas kunstnikuna ajakirjades ja õpetas. Pärast Montreali kolimist 1999. a hakkas ta tegelema uute meediadisaini võimaluste uurimisega ning see viis ta otseteed animatsioonini. Varem on Animated Dreamsil linastunud tema filmid „Ottawa 04 tunnusfilm: TV dinners” ja „Mees, kes ootas”.
  



Õhtuks siis selgub, mida žürii otsustab.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)