neljapäev, 22. oktoober 2009

USU, MIDA TAHAD. NIIKUINII ON SEE SINU ELU.

Trupi ühislooming
ELU JA KUIDAS SELLEGA TOIME TULLA
Kollektiivne eneseabietendus.

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Heiki Kübar

Osades Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Marin Mägi, Silja Miks, Helgi Annast. 
Kas 21. sajandil on võimalik elada "normaalset" elu - töö, pere, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid - ja samal ajal olla õnnelik? Kas sina saaksid sellega hakkama? Meie anname vastuse!
Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis. 

Maailmas on musttuhat eneseabiraamatut ja pole küll näha, et neid ühtäkki enam ei kirjutataks või õigemini: ei toodetaks. Ju siis on vaja, ju siis aitavad, eks. Ju siis on vaja ka etendusi, mis on naljakad, sest naer on tervendav ja vabastav ning üleüldse on ju võimatu ette kujutada, et ühtäkki pole enam millegi üle naerda ja isegi ei tuleks pähe, et midagi võiks olla naljakas. Siis vist tuleks tõesti surmtõsiselt eneseabi õpikud ette võtta ja tuupida, tuupida, tuupida. Nii neetult raske on...
Aga õnneks on nalja tegemise tahe orgaanilise osana teatrites säilinud ja lavastajatel mõtetes. Mingi oma suur ja eriline idee ning niikuinii mingid kindlad asjad, mis igal juhul koomilised tunduvad ja elust räsitud publiku saali tervenema toovad. Palun väga: naera, kui meestele öeldakse, et ennustava pendlina võib kasutada ükskõik mida. Peaasi, et ripub. Olgu või su enda küljes... ütleme näiteks king. Või naera ilmselgelt straight-mehi, kui nad üksteise peput peavad patsutama. Muidugi naeran, sest situatsioon on naljakas. Mis siis, et vaim saab rahus puhata. Naerda on hea. NAERDA ON HEA. Usu sellesse ja sa ei pea ostma enam ühtki eneseabiraamatut.
Näitlejatel on muidugi raske. Praegu tundus küll, et eelkõige füüsiliselt. Väliselt tundub kõik nagu päris. Aga mina tunnen, et neil on ainult üks eesmärk: kui oled juba siia tulnud, siis naera. Oh, ma ei oska öelda, mida ma näitlejalt siis tahan... Kas see on ainult minu probleem, et ma Eesti teatrinäitlejate tööd eriti ei hinda. No mõned lemmikud siiski on. Need, kes on nõus ennast minu kui vaataja jaoks ennast „paljaks“ kiskuma. Olema täielikult kohal. Kes ei alahinda mind ja kelle eesmärk ei ole minult mingi teatud emotsioon kätte saada, et siis selle paistel end soojendada ja pidada end kuradi heaks tegijaks. Üllar Saaremäe on kindlasti minu vaieldamult lemmiknäitleja. Sellepärast on üllatav, et ta „lubab“ oma näitlejatele sellist pealiskaudsust ja mütsiga löömist. Mis siis, et tegemist on naljatükiga. Kuigi ma arvan tõesti, et viga on ikka minus, sest saal ju rõkkas naerust ja enamus sai oma soovitava energialaksu kätte, et hakkama saada tõeliste ja kurnavate intiimsete asjadega oma elus raskes sügises. Minu probleem, et ma tahan, et võõras inimene (näitleja) hakkaks kohe omaks.
Ja veel. Ma hindan sellist ühisloomeprotsessi ja kindla juhi puudumist. Väga hindan. Aga ma arvan ka, et riik ja politsei peaks olema. Nii kange punkar ja anarhist kui ma ka olen. Nii nagu vaba ja järelvalveta ühiskond eeldab teatud sorti inimesi ja on lõppkokkuvõttes ikkagi utoopia, nii eeldab ka selline improtükk teatud ettevalmistust. Ma ei tea, kas näitlejad, kes on enam vähem sünnist saati harjunud "korraliku" teksti küljes rippuma, suudavad järsku täitsa tekstita alustada ja selle siis ise tervikuks kokku panna. Proovid olid kindlasti neil hästi lõbusad. Aga ma ei usu, et näitlejad praeguse seisuga on võimelised teksti looma ja seda mängima. Õnneks on koordinaator olemas. Lavastaja on ülimalt oskuslik ja ei tea, mis peaks juhtuma, et rahvas ei tuleks ega naudiks etendust, kuigi tükis puudub kandev suhe, mis teeb läbi mingi arengu ja jõuab kuhugi välja. (No tegelikult ju oli, aga Mina oma rikutud mõtlemisega just seda ootasin. Olen harjunud, et on tingimata käivitav sündmus ja selle lahkamine umbes 2 tunni jooksul. Samas, kui võiks lihtsalt maha rahuneda ja nautida hetke ning naerda, kui lihtsalt on naljakas.Rahune maha, tädi...
Naudi hetke, mis on sulle maitsekalt serveeritud. See on minu abi-ja õpetussõna eelkõige endale ning ka kõigile teistele. Ja et ma ikka tahaks veel kobiseda: kõik oli küll väga hea, aga kõike oleks võinud natuke rohkem olla. Rohkem dramatiseeringut, rohkem näitlejat ja säravat vestlust. Aga see on juba minu tegemata töö endaga ja kui ma meenutan vaimukat arutelu meeste võimalikkusest naiste silmis heasse kirja saada. See olla võimatu, kuna naine on juba algusest peale otsustanud, et mees (abikaasa) ei saa iialgi plussi jääda.
Mina seevastu olen kohe algusest peale otsustanud (isiklikel kaalutlustel), et see etendus peab minu heakskiidu leidma. No ja leiabki. Ma usun sellesse. See on ühtlasi ka minu poolne teine õpetus: kui tarvitate eneseabiraamatuid või antidepressante, siis uskuge nendesse.



Kommentaare ei ole: