laupäev, 31. oktoober 2009

ANTIKRISTUS. Lars von Trier.

KESKPÄRANE JA VEEL NAINE KA.Võib-olla kaldun liigselt romantismi, kui pean hullust mõnel juhul mõnele inimesele pääsu keskpärasusest. Eriti mõnel ambitsioonikamal isendil. Näiteks sellisel, kes tahab oma väitekirjas kirjutada naistest, keda on kurjadeks saatanlikeks nõidadeks peetud ja see tõttu väga halvasti koheldud aastasadade jooksul. Valid sellise objekti ja soovid sellest teaduslikku tööd teha, oled eriline. Ei suuda kirjutada – järelikult tavaline naine. Oled ise saatanast vaevatud naine – jälle midagi erilist. Kas erilisus muudab inimese väärtuslikumaks?
Alguses võib kõik hästi minna. Algus võib olla ilus. Algus oligi filmis imelus ja lõpuks oma ilus imevalus: väike armas lapseke kukub kõrgelt aknast muinasjutulisele lumele. Surm ja la petite mort teises toas. Kas see on alateadlik hillitsetud hullunud viha lapse vastu või lihtsalt talumatu loomalik kiim, mis ei lase naisel poega takistada ronimast ohtlikule aknalauale? Või mõlemad kokku?
Laps võis saada tema jaoks teadvustamata süüdlaseks ebaõnnestunud teadlasekarjääris. Just temaga koos veedetud suvel metsamajakeses, kus naine ühtlasi pidi kirjutama ka oma teadustööd, kogu vaev ja piin algabki. Naine ei saa hakkama ambitsioonikate plaanidega. Võib-olla tal lihtsalt ei ole aega kirjutada. Väike laps nõuab ju suurt tähelepanu ja võtab kogu energia. Raske ja piinlik on endale tunnistada, et oma armas laps segab. Pole ju kuskil oma frustratsiooni välja ka elada paksus metsas. Pealegi, mis siin elada, kui ei julge tunnistadagi. Esimene samm hullusesse. Naine hakkab alateadlikult last karistama, pannes talle järjekindlalt saapad valesti jalga. See pidi olema pidev, sest lapse lahkamisprotokollist ilmneb, et jalad on kergelt moondunud ning voodi all avaepisoodis on saapad nö ebakorrektselt kõrvuti. Vasak paremal pool ja parem vasakul. Ma usun küll, et naine ise ei märganudki, et ta nii tegi. Ei märganud sellepärast, et see koht, see Eden oli leidnud sobiva pinnase kurjuse ja valu levitamiseks. Psüühiliselt nõrga naisterahva.
Mõni koht on nii paksult ajalugu ja emotsioone täis tuubitud, et pole ruumi hingata. Võib-olla oli Edenis kunagi õnnetute naisohvrite põletamis- või matmispaik? Siis pole ime, et mets varem või hiljem inimese hulluks pöörab. Juhul muidugi, kui see lihtsalt naise liig viljakas fantaasia polnud, mis sai jõudu ülal kirjeldatud eneseteostuse läbikukkumisest. Või põhjendas naine intellektuaalse ebaõnnestumise enda jaoks metsas kunagi toimunud õudustega. Kuri ja pika mäluga mets, kus elab Antikristus.
Antikristus, kes paneb pähe mõtte olla eriline, erineda tavapärasest, olla parem. Antikristuseks saab naise hullus ja normist kaldumise soov. Hullus tuleb tasapisi, aga kindlalt. Saab esimese trumbi, kui laps hukkub. Naine katsub peituda atüüpilise leina mustri taha. See on kaitse, siit edasi ei pruugigi minna. Kuri Antikristus uimastataks kangete rahustitega. Piisab erilise inimesese erilisest leinast. Kui see talt võetakse, peavad asemele astuma uued tavapäratused. Tema mees laseb Antikristusel end petta: ta arvab, et suutis oma naist veenda, et on hea, kui kõik läheb nii nagu tavaliselt inimestel läheb. Naine võib-olla mingil määral soovib mehega nõustuda, kuid muud jõud on tugevamad.
Lõpuks nii jõulised, et pressivad välja füüsilise vägivallana. Mis tundub eriti jõhker aegajalt esinevate selgushetkedel. See taipamine peab küll kole olema, kui märkad, et oled oma armastatud mehele jämeda raudpoldi koos käiakiviga säärelihasesse kruvinud ning labida, telliskivi ja kääridega vigaseks tagunud. Kuigi see pole veel midagi... Eriti õudne võib olla taibata, et sa võid ise olla süüdi oma lapse surmas. Nii kaudselt kui ka ka otseselt. Sest ta ju nägi vahetult enne magusat orgasmi, mida küttis üles ohutunne, last ronimas aknalauale. Ta ei suutnud end lahti rebida, võib-olla lootis, et saab enne valmis, kui midagi juhtub. Paraku ei.
Naine hindab omal moel ennast ja jõuab järeldusele, et ta tõepoolest on üdini halb. Üritab end nuhelda jõhkral moel, kandes oma viha üle oma seksuaalsuse vastu. See, mis andis talle lapse ja see, mis talt selle röövis. Elu kliitorita ei päästa teda ega ta meest. Lõpuks jääb lein, valu ja meeleheide. Oma meeleheitliku kurjusega veenab ta ka oma meest, et on paha. Halba vaimu kandev keha tuleb hävitada. Headus nuhtleb kurja, muutudes ise see läbi kurjuseks.
Üks võimalikest tõlgendustest. Kaudselt ka minu enda võimalikud, keskpärasusest heitunud hädad. Igal juhul olen selle kirjutanud äärmiselt subjektiivsst vaatenurgast ja kibestunud tõdemuse ja lahmiva arvamusega, et naised on tõepoolest kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed. Ei tea, mis häda Trieril oli, et ta sellise filmi tegi?
Kuidas ta oma näitlejatega rääkis ja põhjendas neile. Mõlemad nii Charlotte Gainsbourg kui ka Willem Dafoe elavad midagi väga isiklikku läbi. Nii rasked rollid kui neil mõlemal on, improvisatsioonile avatud. Kuidagi üdini subjektiivne film. Võib-olla sellepärast mõned seda ilgeks käkerduseks peavadki, sest ei julge endale tunnistada, et igaüht meist võib tabada hullus. Keegi pole Antikristuse eest kaitstud.´


Illustreerivaid pilte otsides, meenus, et tegelikult oli filmis palju ilusaid ja huvitavaid kaadreid. See läks kogu endasse vaatamisega meelest ära.
Lein, Valu, Meeleheide.




neljapäev, 22. oktoober 2009

USU, MIDA TAHAD. NIIKUINII ON SEE SINU ELU.

Trupi ühislooming
ELU JA KUIDAS SELLEGA TOIME TULLA
Kollektiivne eneseabietendus.

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Heiki Kübar

Osades Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Marin Mägi, Silja Miks, Helgi Annast. 
Kas 21. sajandil on võimalik elada "normaalset" elu - töö, pere, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid - ja samal ajal olla õnnelik? Kas sina saaksid sellega hakkama? Meie anname vastuse!
Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis. 

Maailmas on musttuhat eneseabiraamatut ja pole küll näha, et neid ühtäkki enam ei kirjutataks või õigemini: ei toodetaks. Ju siis on vaja, ju siis aitavad, eks. Ju siis on vaja ka etendusi, mis on naljakad, sest naer on tervendav ja vabastav ning üleüldse on ju võimatu ette kujutada, et ühtäkki pole enam millegi üle naerda ja isegi ei tuleks pähe, et midagi võiks olla naljakas. Siis vist tuleks tõesti surmtõsiselt eneseabi õpikud ette võtta ja tuupida, tuupida, tuupida. Nii neetult raske on...
Aga õnneks on nalja tegemise tahe orgaanilise osana teatrites säilinud ja lavastajatel mõtetes. Mingi oma suur ja eriline idee ning niikuinii mingid kindlad asjad, mis igal juhul koomilised tunduvad ja elust räsitud publiku saali tervenema toovad. Palun väga: naera, kui meestele öeldakse, et ennustava pendlina võib kasutada ükskõik mida. Peaasi, et ripub. Olgu või su enda küljes... ütleme näiteks king. Või naera ilmselgelt straight-mehi, kui nad üksteise peput peavad patsutama. Muidugi naeran, sest situatsioon on naljakas. Mis siis, et vaim saab rahus puhata. Naerda on hea. NAERDA ON HEA. Usu sellesse ja sa ei pea ostma enam ühtki eneseabiraamatut.
Näitlejatel on muidugi raske. Praegu tundus küll, et eelkõige füüsiliselt. Väliselt tundub kõik nagu päris. Aga mina tunnen, et neil on ainult üks eesmärk: kui oled juba siia tulnud, siis naera. Oh, ma ei oska öelda, mida ma näitlejalt siis tahan... Kas see on ainult minu probleem, et ma Eesti teatrinäitlejate tööd eriti ei hinda. No mõned lemmikud siiski on. Need, kes on nõus ennast minu kui vaataja jaoks ennast „paljaks“ kiskuma. Olema täielikult kohal. Kes ei alahinda mind ja kelle eesmärk ei ole minult mingi teatud emotsioon kätte saada, et siis selle paistel end soojendada ja pidada end kuradi heaks tegijaks. Üllar Saaremäe on kindlasti minu vaieldamult lemmiknäitleja. Sellepärast on üllatav, et ta „lubab“ oma näitlejatele sellist pealiskaudsust ja mütsiga löömist. Mis siis, et tegemist on naljatükiga. Kuigi ma arvan tõesti, et viga on ikka minus, sest saal ju rõkkas naerust ja enamus sai oma soovitava energialaksu kätte, et hakkama saada tõeliste ja kurnavate intiimsete asjadega oma elus raskes sügises. Minu probleem, et ma tahan, et võõras inimene (näitleja) hakkaks kohe omaks.
Ja veel. Ma hindan sellist ühisloomeprotsessi ja kindla juhi puudumist. Väga hindan. Aga ma arvan ka, et riik ja politsei peaks olema. Nii kange punkar ja anarhist kui ma ka olen. Nii nagu vaba ja järelvalveta ühiskond eeldab teatud sorti inimesi ja on lõppkokkuvõttes ikkagi utoopia, nii eeldab ka selline improtükk teatud ettevalmistust. Ma ei tea, kas näitlejad, kes on enam vähem sünnist saati harjunud "korraliku" teksti küljes rippuma, suudavad järsku täitsa tekstita alustada ja selle siis ise tervikuks kokku panna. Proovid olid kindlasti neil hästi lõbusad. Aga ma ei usu, et näitlejad praeguse seisuga on võimelised teksti looma ja seda mängima. Õnneks on koordinaator olemas. Lavastaja on ülimalt oskuslik ja ei tea, mis peaks juhtuma, et rahvas ei tuleks ega naudiks etendust, kuigi tükis puudub kandev suhe, mis teeb läbi mingi arengu ja jõuab kuhugi välja. (No tegelikult ju oli, aga Mina oma rikutud mõtlemisega just seda ootasin. Olen harjunud, et on tingimata käivitav sündmus ja selle lahkamine umbes 2 tunni jooksul. Samas, kui võiks lihtsalt maha rahuneda ja nautida hetke ning naerda, kui lihtsalt on naljakas.Rahune maha, tädi...
Naudi hetke, mis on sulle maitsekalt serveeritud. See on minu abi-ja õpetussõna eelkõige endale ning ka kõigile teistele. Ja et ma ikka tahaks veel kobiseda: kõik oli küll väga hea, aga kõike oleks võinud natuke rohkem olla. Rohkem dramatiseeringut, rohkem näitlejat ja säravat vestlust. Aga see on juba minu tegemata töö endaga ja kui ma meenutan vaimukat arutelu meeste võimalikkusest naiste silmis heasse kirja saada. See olla võimatu, kuna naine on juba algusest peale otsustanud, et mees (abikaasa) ei saa iialgi plussi jääda.
Mina seevastu olen kohe algusest peale otsustanud (isiklikel kaalutlustel), et see etendus peab minu heakskiidu leidma. No ja leiabki. Ma usun sellesse. See on ühtlasi ka minu poolne teine õpetus: kui tarvitate eneseabiraamatuid või antidepressante, siis uskuge nendesse.



JUBA TEINE.

Tundub, et pelgalt käsitööblogiga ei vea enam välja. Seepärast sünnitasin uue aru andmiskoha. Eks aeg näitab, kui mõtekas see otsus oli ja kui palju mul tahtmist avalikult kirjutada on. Käsitöö jääb ikka.