pühapäev, 20. detsember 2009

TERE! Jaan Tätte näidend Nukuteatris.

TERE!
 Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Britt Urbla Keller 
Muusikaline juhendaja Kaire Vilgats
Mängivad
Bibbi - Agnes Aaliste
Pääru - Tarmo Prangel (külalisena)
Jõuluvana - Allan Kress ise?



















Üks armsalt jabur abielupaar Pääru ja Bibbi Tonksti (vist oli?) aitavad luua jõulumeeleolu ebatavalisel moel. Kummalisel Jaan Tätte kombel. Kui Tätte maailm teile meeldib, siis naudite ka Nukuteatri jõuluetendust "Tere!" 
Ikka nii lihtne, et hüppad aga sisse ja siis alles selgub tõeline sügavus. Lihtsad asjad ongi need kõige keerulisemad... kui neile üleliia tähelepanu pöörata. Las olla parem lihtne pehme nääklus meheks ja naiseks olemise erinevuste teemal. Aga las olla ka suur armastus ja teineteise mõistmine. Ning lastele võib küll abielu mõnudest ja valudest rääkida. Nad on ju mei nii targad...
Nalja sai ka - Tätte ju. Oma osa said anda ka lapsed. Neid kaasati etendusse küsimuste ja avaliku kohalolekugu. See tähendab, et lugu ei mängitud mingitele anonüümsele publikule, vaid vaatajad oli just nagu kogemata sattunud külla abielupaar Tonkstile. Raadiogi võis seda kinnitada. Mis siis koos teha? Kuidas külalisi lõbustada?  Muidugi! Räägime ilmast. Ja mis selgub? Kui on külm ja on detsember, tähendab:  jõulud on kohe käes! Jõuluaja väiksed toimetused. Lapsed hüüdsid, kuidas on ja nii tehti. Lapsesuu ei valeta. Ega ju stsenaariumist eriti mööda panna saa. Kõik ju teavad, mis jõuluajal tehakse. Seega midagi ootamtut ei juhtunud ja ega keegi oodanudki. Piisas sellest naljakast faktist, et abielupaar pani Jõuluvana laste soovide seemnest kasvama ning väetas teda saalist üles võetud jõululauluga. Kõik laulsid "Aisakella", mida üks väike põnn alustas. No on tublisid ja hakkajaid lapsi. Kasvaski Jõuluvana nagu jõuluvana ikka. Jagas kõigile kingitusi. Roosa Ingmani karu. (Sponsor ilmselt. Karusid oli suvisest kampaaniast palju üle jäänud?)
Kingi jagamine muutis lõpu natuke piinlikuks, sest suures saamahimus ununes lastel ja neid saatvatel täiskasvanutel näitlejate tänamine traditsioonilise aplausiga. Tõsi, mingi napp plaksulaine korraks tõusis, aga vaibus üldises tunglemises kohe. Mina ei jõudnud küll plaksutada. Olin liialt haaratud Huberti jälgimisest, kes seisis eksinult keset lava ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Samal ajal kui aktiivsed ja energilised lapsed Jõuluvana ümber sagisid.
Ma väga loodan, et kõik etendusesed nii ei lõppenud. Aga võib-olla lõppesid ka, sest näiteks Bibbi osatäitja hakkas harjunult otse laval grimmi eemaldama ja soengut korrastama. Mis seals ikka. Keegi ju niikuinii ei hooli.
Ütlen siis praegu enda rahustuseks: "Aitäh näitlejatele, kunstnikule, lavastajale ja muudele lugematutele tehnilistel töötajatele teatris."
PS 1. Hubert oli nõus teatrisse tulem suurema veenmiseta. 
PS 2. Oktoobri lõpul kohtasin trollis Vadim Fomitševi, kes ütles end tulevat Nukuteatrist. Kutsus vaatama jõululavastust "Tere!". Tema olla kunstnik. Üllatavalt selgus pileteid ostes, et kunstnikuks on märgitud hoopis  Britt Urbla Keller. Huvitav, mida see tähendab ja kas võiks leida mõningaid paralleelle Nukuteatri 2003. aasta jõululavastuse kunstnike juhtumiga?

kolmapäev, 16. detsember 2009

TUPLA POLE IKKA SEE ÕIGE...

Sain täna kalenrid kätte, mida mõtlesin kinkida neile, kes mu lastega lähedasemad on. Ja ma olen ilgelt pettunud. Kirjeldamatult. Vastupidiselt eelmisele aastale, kui Omaraamat suutis välja printida mõnusalt kvaliteetsed kalendrid. Ei tea, mis neil nüüd juhtus? Kaadrivahetus?
Värvid. Värvid on kohutavalt krellid. Mingeid pooltoone nagu polekski. Täiesti mööda. Jäle.
Paber on õhenenud. Säästuaeg kõigil. Muidugi. See ei ole nii metsikult häiriv, kui kõik muu oleks bueno.
Läbipaistva taustaga pildid, mis nende oma programmis nn Omasoftis paistis ka läbipaistev, on välja trükituna muutunud mustaks. See on kõige kohutavam viga. Puhas pettus ju. No kurat, kui nad nägid oma arvutis, et pilt on taustata ja välja tuleb must kast, tehku siis midagi. Kuradi konveier.
Ma olen väga, väga nördinud. Ja mingisugune Tupla Kingsize, mis oli ümbrikusse kaasa topitud, ei paku leevendust.
No jah, tuleb käsitsi korrigeerima ja üle maalima hakata. Tellisin viis kalendrit.... Aga mis mul muud ikka teha kui topelttööd.

PARANDUS: Kuigi hakkasin juba hoogsalt plötserdama, tuli hoopis geniaalsem idee. Võiks lihtsalt need paar rikutud lehte kalendrist uuesti välja trükkida. See tähendab Omaraamat võiks. Ja nad olid nõus. Tasuta. Kongeniaalne.
Ilmselt tellin siiski edaspidigi sealt, aga RGB tiffe ma enam ei kasuta. Panen pildid fotopoes kokku ja siis juba jpg-na Omasofti.
Ja Tuplat võib süüa küll, kui muud tõesti pole.

esmaspäev, 14. detsember 2009

V. P. S.

Täna oleks härra Väike Punk Elus saanud 36-aastaseks. Aga nüüd on ta juba neli aastat härra Väike Punk Surnud.
Algul mõtlesin, et kirjutaks pikemalt, kuid jutt tuleks liiga isiklik. Armas "närune" VP, ma igatsen Sind.

laupäev, 12. detsember 2009

PEREKONDLIKULT. KODUPERENAISELIKULT.

Äratus oli parajal ajal, kuigi mina oleks kindlasti kolm või neli tundi veel voodis letargiliselt lebanud. Aga...
Tegelikult ärkasime kell pool üheksa. Õigemini Hubert ärkas, kes soovis alustada kohe oma lego tragöödiat. See seisneb tavaliselt pisikeste tükkide käest pudenemisega, mida ta ise enam üles ei suuda leida. Kui piisavalt kiiresti või põhimõtteliselt mitte kiirustades; meie - lapsevanemate poolt vaadates; mitte reageerida ongi kisa lahti. Kassid muidugi ärkasid juba kuue paiku ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ma kohe siis panin neile süüa või magasin rahus edasi.
Niisiis Hubert ärkas üles, mina ka ja alstasin õmblustöid. Keefirita. Mis on väga paha ja rikub rutiini.
Kui mingisugune tuletõrjumisprits kadus ei-tea-kuhu, olid ka Ester ja Kaarel ärkvel. Mina õmblesin ikka edasi. Voodilinad ja üks Jõuluvana kingitus.
Otsus oli külastada loomaaeda. Väga hea mõte, kuigi väga palju loomi ei näinud ja aeg oli piiratud Estri igapäevase unega.
Ester uinus kolme paiku lõplikult.
15.41 läks Hubert voodisse ja mina poodi piparkoogitaigna kraami ostma.
Kui tagasi tulin, valitses õnnis vaikus ja avasin AE. Umbes tunnike Talvelaulule. Päris hea.
Jõudsin veel enne tittede ärkamist 10 minutit Huberti kinnastega tegeleda.
Õnneks ei pidanud põhisööki vaaritama, muidu võiks täie õigusega endale särgi kirjaga I should be in the kitchen, mis mul muuseas ka kapis olemas on, selga tõmmata, sest edasi läks väga köögiselt.
Esiteks: leiva hakkama panemine. Teiseks: piparkoogitainas. Ja kolmandaks: veini villimine.
Vahepeal jõudsime Hubertiga veel kaks jõulukaarti kokku pusserdada.
Taustaks käis Sind Otsides. Mind muidugi kohutavalt puudutab igasugune isa otsimise teema. Peaaegu sama vana naine ka täna. Ikka rohkem  idalane kui mina päritolult. Kaspiast edasi....
Mina ju ei oska vene keelt ka nii, et isaga rääkida. Ja kui ma olekski proovinud saates osaleda, poleks minu otsimine kindlasti nii atraktiivne olnud, et mind valitud oleks. Aga see kummitab.
Muuseas, meie Papa lugu sai nomineeritud Saksamaal ehk esimesest voorust läbi. Et siis veebruaris Stutgardi ja Berliini. Ehk teeme kunagi filmi ISA-st.
Täna on ETV-s "1814". Võib-olla on võimalik vaadata, kui ma Huberti faking Shreki juurest ära meelitatud saan ja lapsed lõpuks magama jäävad. Natukenegi.

reede, 11. detsember 2009

VAENE VÄIKE HEA POISS....


Põhilised vaidlused, vägagi verised, on meil laste kasvatus- ja riietamisteemadel.
Eesmärk on mõlemal ikka sama. 1)lapsed ei tohiks arutult kisada ehk siis oma tahtmist saada röökimist tõhusa vahendina kasutades, 2)lapsed ei tohiks õues end ära külmetada.
Me ei leia peaaegu kunagi kuldset keskteed. Seda lihtsalt ei ole. See on meie jaoks sama palju võimalik nagu lõvi murrab tallekese "Vahitorni" kaanel.
Ühise arvamuse puudumine poleks nii hull, kui ta oleks diskreetselt laste eest varjatud. Ester mõistab veel vaid närvilist õhkkonda. Hubert saab aru ka kurjadest sõnadest ja katsub omal lapselikul moel lepitada, olles nõus kord ühe, kord teisega. Tüli käigus, ühe või vähema kõrvaga Hubertit kuulates hakkab mul küll tasapisi koitma, et pole ju tähtis ilmtingimata alati võita. Inertsist lasen ikka edasi. Justkui oleks õudselt oluline, kas ta paneb kummikud või saapad. Ükskõik ju, täitsa ükskõik tegelikult.
Nõudmiste esitamist ja karistamist ei saa loomulikult tähtsusetuks pidada. Aga kindlasti ei peaks vaidlema lapse kuuldes.... Talle probleeme tekitama. Teda segadusse ajama. Ausalt, nii ei tundugi mullekuigi imelik, kui ta üks päev heast peast nurka pissib. Niivõrd arutu tegu, et ei oskagi kuidagi arukalt reageerida. Jäigi reageerimata.
Vaene väike hea poiss.





























"Neitsi Maarja Jeesuslast karistamas kolme tunnistaja juuresolekul" 
Max Ernst

pühapäev, 6. detsember 2009

VENNASKONNASELT. Ain Prosa telefilm "Lihtne lugu, lõpuga."

Stsenarist ja rezhissöör Ain Prosa (Karl Ristikivi novelli “Minu sõber David” põhjal), assistent Katrin Kuusik, muusika: ansambel “Vennaskond”, kunstnik Killu Mägi, operaatorid Meelis Kadastik ja Priit Vehm, helirezhissöörid Mati Jaska ja Jüri Vaher, valgustajad Jüri Hindremäe ja Kaljo Nikker, montaazh: Kalle Käärik, Aivar Müür, Hendrik Reindla ja Peeter Tobbi, arvutimontaazh: Kaido Stroom, konsultant Marek Toompere, pürotehnik Toivo Rohiväli, jumestaja Reet Urbsoo, kostümeerija Annely Pahman, rekvisiitor Esta Undo, lavakujundus ja ehitus: Samuel Tääger, Peep Ojaveski ja Heiki Vellavere, produtsendid Elo Selirand ja Vilja Palm. Peaosades: Külli Koik (Carmen), Külli Teetamm (Diana), Üllar Saaremäe (Roland), Veikko Täär (David), teised osatäitjad: Toomas Tuul, Birgit Lilienthal, Jana Davidjants, Kaur Sinissaar, Margit Roosaar, Sten Gavronski, Allan Selirand, Martin Tordik, Vladimir Tamm, Indrek Saul jt. Video Beta SP, 48 min, värviline. © ETV “Teleteater”, 1998.


Sel õhtul oli kavas ette nähtud ka Jalgpalli MM 2010 alagruppide loosimine. Sellepärast siis lühike unustatud lavastus aastast 1998. Kaks etendust ühel õhtul.... Jalgpallist ma jahuma - mul ükskõik, küll aga Vennaskonnasse mähgkunud teleetendusest.
Võib-olla on olemas ka pikem versioon (täispikad laulud) tõelistele, tõsistele Vennasonna fännidele alternatiiviks Trubetsky "filmidele". Erinevalt neist, siiski nauditavad, ekshibitsionismi ilmingutest on sel telelavastusel ka põnev süžee. Ei mäleta, kas olen lugenud Ristikivi novelli "Minu sõber David". Nii ei või ma öelda, kui palju sealt on võetud. Põhiliin vist ikka: kuidas neiut petab armastatut mees, noor naine on šokis ja mõtleb kiirelt välja või tema mõistus genereerib kaitserefleksina kujutletava rikka sõbra Davidi ja ühes temaga ka uue meeldivama reaalsuse, mis loo arenedes põrkub teravalt tegelikkusega. Selge loo lihtne lõpp. Ehkki uskumatu. Ehkki minu meelest ikkagi naeruväärne, mida peategelane Carmen kõige rohkem kardab. Kes nii kangesti pelgab naeruväärne olla, paratamatult seda ikkagi on. Aga loo peategelane Carmen võib loo lõpetada, kuidas iganes tahab. Tema uus seitsme päevaga loodud maailm ju. Selline oma mulli sisse minek läheb hästi Vennaskonna romantilise subjektiivse maailmatunnetusega kokku.
Ei tea, kuhu Külli Koik üleüldse kadunud on ja kes ta oli? Google tõlgendab Külli Koiki nime enamasti: kuhu küll kõik... Ja kuhu küll kõik tema tulevased rollid jäid? Teised kolm on ju kümne aasta jooksul ennast tublisti näidanud ja tema mängis kindlasti samaväärselt. Ei mingit ülemängimist ega "röökimist".Pehme ja harmooniline, samas rajalt maas ja terav-torkiv.
Ain Prosa oli seda tükki lavastades juba peaaegu kolmkümmend. Juba peaaegu küps tõenäoliselt. Nii et on üllatav, et ta sellise eeldatavalt vastuolulise kompoti sünnitas. Ma olin täiesti kindel, et ta oli sel ajal maksimaalselt 25-aastane ja et tegemist on tema esimese lavastusega pärast lõpetamist, sest kust võtab kogenud inimene  vaprust kõik üheks tervikuks keevitada: alates piiblist ja Tshehhovist. Aga ei. Punk igatahes. Minul, kui kunagisel andunul Vennaskonna fännil oli mõnus õhtuke.



Aga Trubetskyt ma armastan...

laupäev, 5. detsember 2009

VÄIKE NÕID. Suurlavastus Nuku- ja Noorsooteatris.

Otfried Preussleri jutustusel põhineva vahva nõialoo dramatiseeris Wimberg ja lavastas Jevgeni Ibragimov. Lavastuse kunstnik on Irena Mareckova (Tðehhi), valguskunstnik Laurent Maljean (Prantsusmaa), koreograaf Olga Prives (Vene Teater), lavastaja assistent Taavi Tõnisson. Lisaks Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa lastelauludele kõlavad lavastuses heliloojana debüteeriva Kaire Vilgatsi laulud Jaan Pehki sõnadele.

Väikese nõia rolli mängib noor lauljanna Iiris Vesik (külalisena) ja Peanõida Marko Matvere (külalisena).

Teistes osades Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Jevgeni Moiseenko, Pavel Ðnjagin, Rima Zainullina, Dana Hroustova, Tiina Tõnis, Liivika Hanstin, Anti Kobin ning Mart Müürisepp ja Kaidar Kivistik Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudiost.


Hubert ikkagi oli lõpuks nõus minuga teatrisse tulema. Ei tea, mis tal hakkas. Pärast kinoskäiku Animated Dreams'i raames suhtub ta ka teatrisse eelarvamusega. Kardab pauku nagu ta ise ütleb. Ma olin juba valmis Estriga minema, mis oleks muidugi olnud lihtsalt lauslollus. Mõni oli toonud oma aastased tited kohale ja pidi siis vist juba varem kui poole pealt ära minema. 300 krooni vastu taevast, aga linnuke kirjas. Ma ikkagi arvan, et aasta-kahesele sobib Nukuteatri klassika Helle Laasi näol. Selliseid manitsusi on vist kõik korduvalt kuulnud: valige ea kohaselt! 
Aga etendusest.
See on muidugi õnnestunud. Lavastatud hoogsalt, aga samas suuri üllatusi polnud. Kõik sujus hästi ja oli loogiliselt põhjendatud ning tundus väga hästi mõistetav lastele. Tõsi, ma ei tea, kas Hubert jagas ära kõiki neid kindla peale minevaid nalju. Nagu näiteks, et kõik katsuvad üksteise võidu midagi seletada, siis käratatakse vait ja peaaegu kohe alustatakse uuesti. Suuremad lapsed naersid mitmes kohas kõvasti. Meeldivalt lühike etendus popi võtmes. Mitmed stseenid olid välja jäetud. Jõuluvärk. Kindel rahalaks. Täis saalid garanteeritud kasvõi juba Marko Matvere pärast, kes on tavapäraselt kindel ja veenev oma etteastetes. Näitlejal lasti mängida näo ja silmadega ja kole lõust oli, ilmselt stiiliühtsuse huvides, muundatud jõuliseks turviseks. Ei no mida? Kes julgeks Matveret silmini sisse pakkida. Nagu olid pakitud teised suured nõiad, kes olid sõna otseses mõttes suured ja koletuslikud ja toimised suurte mehaaniliste nukkudena. Põnevad elukad igatahes. Mulle assotseerusid nõidade tants ja ülemnõia esmane tsentraalne ülesastumine püramiidi laadsetel liikuvatel postamentidel - mis osutusid hiljem multifunktsionaalseiks ja seega suurepäraseks kujunduselemendiks - asteekidega.





















Ülemnõia nägu oli ilmekalt välja toodud nagu ka võimas torso ja lehvivad tiivad / hõlmad. Paralleel asteekidega 


Kurjus on kole, head asjad ilusad või vähemalt normaalsed. Üksüheselt mõistetav, mis on tervitatav lasteetenduse puhul. 

Iiris Vesik tuli rolliga toime vähemalt Mari Lille vääriselt. Tema eriline vinguv ja kriiskav vokaal on igati paslik nõiahääl. Näidelda ju niikuinii eriti pole vaja.  Erinevalt Taavi Tõnissonist Kaaren Abraksasena, kes näitas end tubli ja andeka nukunäitlejana. 
Ülo Vinteri laulud on tuntud ja armastatud juba omaaegsest telelavastusest. Nendes pettuda ei tule. Et ikka päris muusikali mõõt täis tuleks on Kaire Vilgatsilt paar uut laulu, mis oma sisult sobivad hästi muusikaliformaati. Lovestory ja värk varateismelistele. Etendus on ju mõeldud laiale ringile ehk kogu perele, millise eesmärgi see ka suure eduga täitis. 

PS. Hubert jäi rahule ja hilisema vestluse käigus selgus, et ka lugu oli talle üldjoontes mõistetav. 
PS.PS. Pilte lavastusest ei leidnud. Ju on nii värskelt valminud, et pole veel. 

teisipäev, 1. detsember 2009

ÕNNELIK.

Olen õnnelik, et olen elanud.
Ütle nüüd, kas seda teeb prozac või ongi nii hea elu?
PS. Eha Marie oleks saanud täna 86-aastaseks.

esmaspäev, 30. november 2009

ARUANNE TÄNASEST PÄEVAST.

Et mõni programm võib nii huvitav olla ja hasrti tekitav, kui üks nõme arvutimäng. Ma pole väga palju mänginud. Viimasel üldse mitte midagi. Kunagi enne lapsi lollakat diablot, mis röövis aja ja mõistuse. Aga nüüd, mil ma olen sukeldunud DF-i ja AE ääretutesse võimalustesse, kogen midagi sarnast. Ma ei tea veel täpselt, kas see tunne mulle meeldib, et pean ennast küünte ja hammastega arvutis eemal hoidma. Küllap see läheb üle kunagi. Lihtsalt nii huvitav on praegu.
Aga Hubert ütles täna:
"Ma ei saa poodi kaasa tulla, sest ma ei taha, et minu taskurätt poodi tuleks." (Tõeliselt elegantne põhjendus.)
"Ära sõida nii kiiresti, mul läheb pissihäda liiga suureks."
"Pohlakad." (Jõhvikate kohta.)

teisipäev, 24. november 2009

SEAGRIPP.

Nüüd on Eestis ka oma ehmatav ja kurb seagripi juhtum. 13-aastane on surnud. Räägitakse,et tal olla olnud veel teisigi hädasid ehk siis organism oli nõrk. See muidugi ei kergenda leina, aga võiks elusolijaid panna mõtlema, kas on mõtet vaktsineerida, kui vaktsiin ükskord Eestisse peaks jõudma. Kuuldavasti oletatatava epideemia kõrghetkel. Et siis vaktsineeritagu. Et just sel hetkel on õige organism nõrgestada ja sundida ta läbi põdema haigus, mis süstla seest sisse topitakse. Teisalt veel võimalikud nakatumisoht avalikes kohtades, mis sel hetkel kubiseb viirustest. Nii et vaest vaktsineeritud keha rünnatakse nii seest, kui väljast. Mis ma tahan öelda... Et muidugi vaktsineerige. Aga jumala eest istuge siis pärast seda vähemalt nädal aega kodus. Või ärge vaktsineerige ja istuge ikkagi peaasjalikult epideemia ajal kodus.  
Eelkõige pean silmas väikseid lapsi. Täiskasvanud peavad ikka ju toimetama, sest tegemist ei ole ju mingi muhkkatkuga, et kogu elu peab välja surema.
Minu K tsiteeris "Shvejki": "Võtame näiteks gaasimaskid gaasiga mürgitamise jaoks. Tõmbad maski pähe ja oledki ära mürgitatud, nagu meile allohvitseridekoolis õpetati."
Ja mis on viiruse eesmärk? Selle peale mõtlesin esimest korda, kui Estrit tabas rotaviirus ja me suve algul tükk aega haiglas istusime. Viirus ei ole ju elusolend. Tal pole ju tungi sugu jätkata, mis võiks iga elaja eesmärk olla. Keegi tarkpea teadis rääkida, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Ju siis on see kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks. (Ei, ma ei ole vandenõuteoreetik.) 

laupäev, 21. november 2009

ANIMATED DREAMS.

Mina jaotaks festivali Animated Dreamsi auhinnad järgnevalt:
grand prix ja Wooden Wolf parimale filmile

Mask / FARD
Prantsusmaa / France 2009, 12’55’’
REŽ/DIR: DAVID ALAPONT, LUIS BRICENO
Sts/Scr: David Alapont, Luis Briceno
Animat(s)io(o)n: David Alapont, Fabien Bédouel, Frédéric Rimbau
Prod: Jérémy Rochigneux, Luis Briceno
Tehnika/Technique: 2D/3D arvutianimatsioon, pliiats paberil, rotoskoop / 2D/3D computer animation, pencil on paper, rotoscope

Tundub, et lähitulevikus töötab maailm efektiivselt ja kontrollitult …
David Alapont (s 1976 Livry Garganis Prantsusmaal) lõpetas Ecole Nationale Supérieure des Arts Décoratifsi 2002. a filmiga „L’Aiguille” (Nõel). Sellest ajast saadik on ta töötanud animaatori, illustreerija ja stsenaristina filminduses, teles, reklaaminduses ja muusikavideote tegemisel.
Luis Briceno (s 1971 Tšiilis) tuli Prantsusmaale 1992. aastal, et õppida inseneriks, sellele järgnesid õpingud filmi ja animafilmide heli alal. Ta tegutses animafilmide akustilise disaineri, režissööri ja cumbia bändi Panamericana lauljana. Briceno on teinud palju lühifilme, mis kombineerivad arvutianimatsiooni, nukke, live actionit ja eksperimentaaltehnikaid.


Mõtlesin, kas see või Jancise "Krokodill" võiks võita. Lõpuks otsustasin "Maski" kasuks. Lood mõlemal puudutavad. Otsustavaks sai "Maski" eksperimentaalne ja ootamatu kujundus. Tutvustava pildi pealt ei saa arugi ja ei oska arvatagi. Lihtsalt mingi järjekordne. Aga tegelikult oli väga põnevalt ühendatud päris film 2D animatsiooniga. Sisuliselt töötab 2 mõõtmelise ja kolme mõõtmelise maailma konflikt imehästi, luues paranoilise Suure Venna jälgimisühiskonna meeleolu. Lihtne ja tabav lahendus. Meisterlik, et mitte öelda geniaalne sisu ja vormi sümbioos. Palju õnne.

Auhinna parimale loo eest saaks
Krokodill
Eesti 2009, 16’38’’
REŽ: KASPAR JANCIS
Tehnika: 2D
Lugu endisest ooperitähest, kes on saatuse tahtel sunnitud töötama kaubanduskeskuse lastenurgas poroloonkostüümis Krokodillina. Selline elu tundub endisele esitenorile rõõmutu, isegi tülgastav, ja ta elab oma frustratsiooni välja ebatsensuurse käitumisega. Kuni ühel päeval astub tema ellu saatuslik naine ja … krokodill.
Kaspar Jancis (s 1975 Tallinnas) on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia animatsiooni eriala Priit Pärna käe all. Ta on teinud lühianimafilmid „Romanss” ja „Weitzenbergi tänav” ning tema osalusel valmis täispikk animafilm „Frank ja Wendy”, mis kõik on linastunud ka Animated Dreamsil. Ta on tegelenud teatri ja muusikaga, olnud näitleja ning kirjutanud muusikat enda ja teiste filmidele.

Liigutav ja kurb lugu naisest, kes ei suuda lahti rebida end alkohoolikust mehest. Naine hoiab suhet üleval ja piinab end. Samas, kui tal oleks võimalik alustada uut elu uue mehega. Võib-olla sel korral õnnelikult. 

Auhinna parima disainiga filmi eest võiks saada meie asotsiaalne ja inimväärikust solvav
Oranus

 

Kõlab ülbelt või? 
Loo põhisõnum jõuab kohale, peenemad nüansid kaovad ära. Ei jõuagi neid märgata...
Remargi korras: huvitav on see, et ükski Nukufilmi töötaja meid esikal ei õnnitlenud. Ei tea, kas me solvasime neid kuidagi?


ANOBA nominatsioon parimale Eesti animafilmile läheks muidugi Jancisele. No tal on lihtsalt õnnestunum film, kui Oranus. Mis teha.


Kolm eriauhinda.  

Esiteks:

HOOGSUSE auhind.

Tibi / Laska
Poola 2008, 5’
REŽ: MICHAŁ SOCHA
Tehnika: 2D, 3D
„Tibi” on humoorikas eluline lugu meeste- ja naistevahelistest suhetest. Armumist ja selle tagajärgi kujutatakse irooniliselt: kutiga kohtumine, tantsimine, lõbutsemine, seksuaalakt.
Michał Socha (s 1981) on graafik ja animakunstnik ning režissöör. Ta on lõpetanud Varssavi kunstiakadeemia graafikaosakonna ning on keskendunud animatsioonile ja eriefektidele reklaamides ja telesaadetes.




Mõnusalt liikuv ja voogav film. Palju ootamatuid leide.


Teiseks:

MEELEOLU LOOJA auhind.
Lucía / LUCÍA
Tšiili 2007, 3’55’’
REŽ: CRISTÓBAL LEÓN, NILES ATALLAH, JOAQUIN COCIÑA
Tehnika: animeeritud esemed, söejoonis
Lucía meenutab suve, mil ta armus Luisi. Mööbel magamistoas on räsitud ja hävitatud, samal ajal ilmub ja kaob tumehall söejoonis Lucía seintel.
Cristóbal León (1980), Joaquin Cociña (1980) ja Niles Atallah (1978) ühendasid oma jõud „Lucía“ tegemiseks. León töötab audiovisuaalse meedia alal, tegeledes peamiselt animatsiooniga videokunstis, lühifilmides ja muusikavideotes. Cociña on kunstnik, kes teeb suuri söejoonistusi, ning tegutseb ka kirjanikuna, videote tegijana ning lavakujundajana. Atallah on filmitegija ja fotograaf. Ta on lavastanud dokumentaalfilme, muusikavideoid ja videoid teatri jaoks. Praegu produtseerib ta oma esimest täispikka filmi.

 


Lapse maailm, mis mõnikord võib olla sünge ja salapärane.
Eelmisel aastal sai Animated Dreamsi parima disaini auhinna võtetelt natuke sarnane MUTO.

Kolmandaks:
Meditatsiooni auhind.

Ma karjusin elu peale. Või selle pärast. / JE CRIAIS CONTRE LA VIE. OU POUR ELLE

Prantsusmaa 2009, 9’10’’
REŽ: VERGINE KEATON
Tehnika: 2D/3D
Metsas pöörduvad isahirved karja koerte vastu, kes neid taga ajavad. Sellest kummalisest tagaajamisest voogavad maapinnalt välja uued maastikud.
Vergine Keaton (s 1981) õppis Lyonis filmi ning eksperimenteeris animatsiooniga. Vabakutselise illustreerijana töötas ta ajakirjanduses ja teatris. Paralleelselt on ta jätkanud piltide liikumapanemist, „et näha, mis juhtub”. 2008. aastal liitus ta produktsioonistuudioga 25 Films ning alustas oma esimese lühianimafilmi lavastamist.

 

Mõnus meditatiivne müttamine. Võiks lõpmatuseni jõllitada, kuigi filmis midagi ei juhtugi.
Ära märkimist väärib minu kriteeriumite järgi veel
Planeet A / PLANET A
Prantsusmaa 2008, 7’
REŽ: MOMOKO SETO
Tehnika: segatehnika
Maailm on muutunud ääretuks kuivanud planeediks. Puuvilla ülemäärane kasvatamine on peamine kõrbestumise põhjus. Soolakõrb katab aakreid kuivanud maad, kuhu ilmuvad veidrad soolapuud. See fenomen jäljendab veel suuremat ökoloogilist katastroofi, Araali mere kõrbestumist, ja alati on kõiges süüdi inimene …
Momoko Seto (s 1980 Tokios Jaapanis) õppis Tokio Prantsuse Koolis, siis läks Prantsusmaale Marseille’ Kunstikooli, mille lõpetas magistrikraadiga aastal 2006. Ta töötab Pariisis filmitegijana Asia Networki heaks.

Mõte on hea, kujundus ka.

Selgroog / THE SPINE

Kanada 2009, 10’
REŽ: CHRIS LANDRETH
Tehnika: 3D

Dan ja Mary Rutherford on abielus olnud 26 aastat ja neil ei lähe hästi. Danil pole selgroogu ja ümmarguse kujuga Mary väsitab teda. Kui Mary mehe maha jätab, hakkab Dan veidralt ja kaunilt kasvama.

Chris Landreth (s 1961) on USAst pärit animaator, kes töötab Kanadas. Ta jättis aastatepikkuse insenerikarjääri animatsiooni kasuks. Tema lühifilm „Lõpp” esitati 1996. aastal Oscari-kandidaadiks parima animeeritud lühifilmi kategoorias. Pärast seda kohtus ta Ryan Larkiniga, 1960ndate ja 1970ndate aastate tunnustatud animaatoriga, kes oli hiljuti sattunud allakäiguspiraali liigse joomise, kokaiinitarbimise ja kodutuks jäämise tõttu. See päädis 2004. aastal filmiga „Ryan”, mis võitis samal aastal Oscari. „Lõpp”, „Bingo” ja „Ryan” on kõik linastunud ka Animated Dreamsil.

Mõte on hea, kujndus ka enam vähem. 

Veel üks, millele võiks anda VASAKPOOLSUSE auhinna.


Drux flux / DRUX FLUX

Kanada 2008, 4’46’’
REŽ: THEODORE USHEV
Tehnika: segatehnika

Tragöödia. Üksikisik purustatakse masinavärgis, litsutakse lamedaks totalitaarse ideoloogiaga, kus inimene teenib tööstust ja kriitiline mõte pühitakse minema. Vene helilooja Aleksandr Mossolovi pingeline, ähvardav industriaalmuusika, progress ja selle hammasrattad, tuli ja hirmutekitav geomeetria kaotavad inimlikkuse.

Theodore Ushev (s 1968 Bulgaarias) õppis graafikat ning kujundas plakateid, töötas kunstnikuna ajakirjades ja õpetas. Pärast Montreali kolimist 1999. a hakkas ta tegelema uute meediadisaini võimaluste uurimisega ning see viis ta otseteed animatsioonini. Varem on Animated Dreamsil linastunud tema filmid „Ottawa 04 tunnusfilm: TV dinners” ja „Mees, kes ootas”.
  



Õhtuks siis selgub, mida žürii otsustab.

kolmapäev, 18. november 2009

18.11.2009 kell 18.00

Tahaks midagi täiuslikku....

KRISTLUSEST.


Salajane päikesepaiste 
Milyang, Lõuna-Korea 2007

R: Lee Chang-dong
O: Jeon Do-yeon, Song Kang-ho

Draama
ETV-s 17.11.2009


Shin-ae kolib pärast oma mehe surma koos pojaga elama mehe sünnilinna, lootuses alustada oma elu algusest. Millegipärast suurustab naabrite ees, et tahab maad osta ja maja ehitada. Jättes nii endast mulje kui piisavalt jõukast inimesest, kellelt on mõtet laps röövida ja lunaraha nõuda. Üks kuri ja ahne mees siis nii teebki. Saamata aga loodetud "vaevatasu" röövimise eest, tapab poisikese. Kohutav tragöödia... See ema loodab jõudu edasi elamiseks leida kristlusest. Ja esialgu näibki lunastaja Kristus aitavat. Teatav rahunemine, leppimine, et Jumal teeb kõike mingil inimesele adumatul eesmärgil. Huvitav, kas poja mõrv oli vajalik selleks, et üks hing Jeesusele võita. Kõrge hind. Pole midagi öelda. Igal juhul näikse ema siiski rahu leidnud olevat. Koguni nii suurelt, et on valmis külastama mõrtsukat vanglas ja talle andestama. Aga siis... Koht filmis, mis mu meelest annab väga hästi edasi kristluse nõrkuse ja ebaadekvaatsuse ja mille pärast mina kord võtsin tagasi oma usutunnistuse. Nimelt. Mõrtsukas ütleb umbes nii: "Jumal on mulle andeks andnud." Minu meelest ei ole lihtsalt aus, et võid olla terve pika elu ilge kurjategija ja roimar ning paar minutit enne surma kahetsedes saada kõik andeks ja igavese õndsuse. Muidugi võib see mingi jumalik tarkus olla, millest mina väeti aru ei saa, aga mingi oma vastutus võiks ikkagi olla. Lihtsustades, kui oled paha inimene olnud, siis järgmises elus on sul paha olla. Võlg on võlg. Karma on karma. Mitte nii, et jumalast saab 33 aastaks inimene ja pärast seda võivad kõik kurjategijad 2000 või 4000 või ükskõik paljude aastate jooksul oma ilged teod tema kanda anda. See lihtsalt ei tundu õige. Liiga lihtne on kristlane olla. Kui ma veel kunagi kristlaseks peaks saama siis kalvinistiks. Võib-olla.

Aga nüüd Sõprusesse esikale.




pühapäev, 15. november 2009

KUTSE.


kolmapäev, 11. november 2009

KRIIS. EBAÕNNESTUMISED. ÕIGUSTUSED.

"Oranus" 17 min, 2009
Girlin Bassovskaja
"Ballettmeister"
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)


Viimasel ajal on teatav loominguline kriis. Tegelikult pole päris nii täpne öelda, sest loominguliselt viljakuseks jõudu kõigele vaatamata on. Aga lõplik tulemus jääb kuidagi nadiks. Sõnadest, värvist, jõust  jääb puudu. Mingi täielik udutamine. Sõnum või asi ei jõua kohale.
Täna intervjueeriti meid OP-i tarbeks. Kaheksateiskümnendal on Sõpruses esikas. Pidime rääkime, et mis ja kuidas. Ei tea, kui heatahtlikult see kokku lõigatakse. Äkki, kui meilt on ainult üks robustne lause ei ole meie fopaa nii ilmne...
Täna käisime ka helistuudios veel viimaseid asju "alla panemas". Nägin filmi üle kuu aja otsast lõpuni. Mitte päris kultuurišokk, aga pettumus küll. Arvasin, et mulje on terviklikum. Voolavam. Praegu tundus, et musttuhat erinevat kildu. Muudkui tuleb ja tuleb neid. Appi! Tõeline laviin ja pääsu niikuinii pole. 17 minutit puhta sitaga ülevalamist. Petlikku ilu ja põnevuse pakendis. Aga kui õhtu otsa kanaleid plõksida, siis äkki ongi tulemuseks killud peas ja identiteet pöördes. Iseasi, kui paljud meiega nõustuvad. Kas ikka on nii hull. Kas sisuliselt on tegemist ekskremendiga. Tegelikult pole see muidugi meie asi. Õrn-kurva armastusloo karjuvalt vänge sousti sees üles leidmine on omaette kunst.
Ja siis veel "Ballettmeister"... Etendus on ringreisil ja arvustusi lugedes, näib et üleliia hästi sel ei lähe. Hea meelega vaataks ka nüüd uuesti. Kuidas kõik on. Üle poole aasta hiljem. Meie animatsioonirea kohta arvan endiselt, et see on hea ja huvitav, aga mitte piisavalt ekspluateeritud. Näitlejad ei suhtestu või peaaegu üldse mitte pildireaga ja kui ekraan suures saalis ei-tea-kus ripub, siis on see ka täiesti tarbetu. Samas ei tohiks ju siis ka eriti segada? Tegemist võiks olla nö tavalise etendusega, mille lisaväärtuseks on üllatavalt hoogsad tantsunumbrid.
On nii nagu on. Oleks aega rohkem proovideks olnud, oleks teisiti. Oleks animaklipid enne valmis, oleks näitlejatel võimalik nendega prooviperioodi ajal harjuda ja lavastajal etenduses sisulisemalt kasutada. Aga kui oled midagi ostnud, siis tuleks ju ostud kuhugi paigutada...
Andres Noormetsa lähenemine, vähemalt selle lavastuse puhul, oli niivõrd impulsiivne ja avatud, et oleks võimalik tahta rangelt mõõdetuid suhteid. Nii jääbki filmiosa kusagile eemale ja kõrgemale tasandile. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Noh, ega nad ju tõesti ei seganud, eks?
Torge: inspiratsioonil põhinev teater vajab teistsuguse ettevalmistusega näitlejaid. 
Aga Andres Noormetsa ma armastan.

Kunagi loodetavasti saab teoks “Ballettmeistri” animafilm. Lisaks suurele ja üllale päris filmile, mida paljud pikisilmi ootavad.

TÕBRASTE PARAAD. Quentin Tarantino.


„Inglourious Basterds”, USA-SaksamaaPrantsusmaa 2009, 153 min
Režissöör ja stsenarist Quentin Tarantino
Osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt.


“Inglorious Basterds” kubiseb tõbrastest: mõni on naljakas, mõni on otsekohene, võluv, rumal, õnnetu. Kõik nad satuvad esmapilgul seosetutesse juhtumistesse, millest Tarantino paneb kokku tervikliku filmi nagu ikka. Mis seal rääkida. Kõnelemisväärt on aga, et film on eelkõige väga õnnestunud psühholoogiline draama. Nii et, kui teid ei ole tüüdanud juudi temaatika, mis seekord, tõsi küll, on hoopis teistmoodi esitatud: juudid ei ole ainult ohvrid ja kannatajad. Nüüd on nad koos oma kohutava ja kättemaksuhimulise Golemiga. Julmad verestseenid on garanteeritud. Aga see on ju Tarantino, eks.
Kui tahate ainult verd ja surma näha, siis pole mõtet tingimata just seda filmi vaadata. Kuid kui tahate näha meisterlikke näitlejatöid, siis minge, minge kindlasti, sest neid on hulgim. Isegi, kui oleks ainult Christoph Waltz ja teised kõik teeks viletsa või keskmise ülesastumise, tasuks minna. Waltz on uskumatult peen tõbras ja manipulaator. Loodetavasti mitte mees ise, vaid tema tegelaskuju Hans Landa. Aga kui keegi kedagi nii hästi mängib, siis kas see pole ka natuke tema ise, kui vaid sobivad olud tekiks. Samas tundub uskumatu, et nii libedaid, veenvaid, tarku, sarmikaid, osavaid manipulaatoreid päris elus leidub. Ja kui neid on ja kindlasti on, sest maailmas elab uskumatult palju inimesi, nii et mõni ikka vist, siis ju ei oota temaga kohtumist. Eriti kui sa tead, et tegelikut on ta üks koletu inimene. Ta võib ohtlik olla, ta võib oma nutikusega iga hetk kelle tahes lõksu meelitada. Temaga oleks õudne koos olla, iseäranis, kui tal on võimu ja mida ta kõhklematult ka kasutab. Aga turvaliselt pimedas saalis istudes, ma lausa igatsesin Hans Landat taas ekraanil näha ja ma olen kuulnud, et teisedki (Waltz sai ju Cannes'i festivalil parima näitleja auhinna). Miks? Kas ainult selleks, et näha ta hiilgavat rolliesitlust või oli roll nii tabavalt kirjutatud, et äratas minus selle, kes võiks ise õigeid nööre ja kange tõmmates ja šarmantselt naeratades saada mida tahab? Kõigil on ju oma asi ajada ja nii me kõik seda ajamegi, vähem või rohkem veetlevamalt, suurema või vähema mõjuvõimuga, otsekohesemalt või rohkem keerutades. Kõigi sõda kõigi vastu....
Selles sõjas on koht ka lõpuni ja üdini murdmatuteks jäävatel kangelastel. Missioon tuleb täita ükskõik mis oludes. Selliseid leidus hulgaliselt Nõukogude Liidus ja kindlasti on neil koht USA teatud sorti mängufilmides. Kui Hans Landa oli rafineeritud tõbras, siis Brad Pitti kehastatud leitnant Aldo Raine aga ameeriklasest tõbras ja seda kuni lõpuni. Loomulikult koomiline ka, aga eks jäigalt muutumatud mõju ikka kasvõi natukenegi naljakana uutes ja nendega mitte kokku minevates oludes. Pitt sobis hästi just seda sorti trafaretseks ameeriklaseks – lihtsakoeline, üheplaaniline, missioonile pühendunud. Imelik ainult, et Hans Landa kogu oma nutikuse juures seda läbi näinud ja lasi end leitnant Aldo Rainel igavesti natsiks teha. Haakrist otsaette lõigatud ei ole ju erilist lootust olla või saada kellekski muuks. See omakorda seab tema inimhingede mängule mõningad piirid. Hans Landa peab muutuma Aldo Raine'i sarnaseks. Väline kustutamatu märk sunnib teda edaspidi olema siiram ja otsekohesem. Ikka parem kui Juudikütina sõjakohtu alla minna. Tegelikult, kui järele mõelda oligi Hans Landal ainuke võimalus ellu jääda, anda, usaldada end oma vastandi ja vaenlase Raine kätesse. Põlevas kinoteatris hukkumiseks oli ta liiga tark. Hoida ära häving kinos – milleks? Mõne kuu pärast oleks niikuinii häving ja kaos Hitlerile ja kõigile tema kaaskondlastele. Seega ainuvõimalik lõpp, lihtsalt nii ootamatu ja esmapilgul mõistetamatu.
Kindlasti peaks rääkima veel kahest sakslasest: nutikast major Dieter Hellstromist (August Diehl) ja veidi infantiilsest, kuid julmast Fredrick Zollerist (Daniel Brühl). Viimane meenutas Michael Haneke filmist “Funny Games” Peterit (Frank Giering). Mõlema puhul tundub, et tegemist on “pehmekesega”, sellega, kes on sattunud “halbade” mõju alla ja võiks murduda ning olla inimlik. Peter ju oli see, kellelt söandati armu paluda. Ja ka Fredericki puhul võib tekkida lootus, et ehk on ta lihtsalt juhuse tahtel kangelane, ligi kahesaja sõduri tapja. Võib-olla on ta võimeline sõduris nägema ka inimest. Eriti, kui Joseph Goebbelsi heroiseeritud film temast kogu alasti tõe näkku paiskab. Aga see on minusuguse rahuaja inimese lootus. Sõdurina sõjas ei saa lubada nõrkust ja inimlikkust. Jumal teab, kuidas tõlgendatakse... Desertöörlus või midagi.
Kuigi üks hetk tundub, et ka see natsist sakslane võib teha suure muutuse. Filmi esilinastusel hakkaks Fredrickul justkui paha, kui ta oma tapatööd suurelt ekraanilt jälgib. Võib-olla ta mõistab, et ka sõdurid, isegi vaenlased on inimesed. Võib-olla ta kahetseb. Sõdurina ta tegi muidugi, mis tuli teha, aga inimesena võiks ju 200 hinge võtmine olla ju ränk kogemus. Võiks ju loota, et kui ta ise ei saa endale nõrkust ja “ei” ütlemist lubada, siis ei keela ta seda vähemalt teistele. Aga ei! Tegemist on lihtsalt režissööri ja monteerja meisterliku manipulatsiooniga. Midagi ta ei kahetse, kui siis ainult seda, et ei suutnud piisavalt hästi filmis esineda. Võim on talle pähe löönud. Naine, kellele tema suvatseb tähelepanu pöörata, peab talle alistuma! Jah, aga see naine, õige nimega Shosanna Dreyfus (Mélanie Laurent), pole sõdur ja ei allu aukraadile. Kui umbkaudu tsiteerida Hans Landat, siis juut on väliselt orav, aga sisuliselt rott. Ainus, mis armsat oravakest rotist eristab on kena saba. Aga valdavalt ei meeldi ju rotid inimestele, küll aga oravad. Niisiis Landa järgi orava nahaga rott. Nurkaaetud rott. Seda saab Fredrick Zoller tunda, mida tähendab rünnata meeleheitliku loomakest. Seda saab teada ka saalitäis natse ja nende sabarakke.
Major Dieter Hellstrom, see teine sakslane, kes õigupoolest mingi tõbras polnudki, kuigi valel poolel olemine vist on nii ehk naa vääritu tõpruse üks vorme. Tema tegelaskuju on eelkõige oluline süžee arengu poolest. Oma nutikuselt sarnaneb ta Hans Landaga. Võiks isegi öelda, et filmi kulg on üles ehitatud kahe sakslase taiplikusele ja mängulisele tahtele. Eriliselt andekas uurija Hans Landa taipab, et juudi perekond varjab end talumehe põranda all. Perekond tapetakse, kuid Landa laseb juuditar Shosanna Dreyfus'l (Mélanie Laurent) minna. Hiljem korralab see sama tüdruk juhuse tahtel oma kinoteatris põrgu, kus hukkub kogu Kolmanda Reichi koorekiht. Major Hellstrom juhtub olema õigel ajal õiges kohas ja tema taiplikuse tõttu satub Vääritutele Tõbrastele usaldatud Goebbelsi plaan ohtu, samuti ka tõprad ise, kuid annab samas võimaluse Hans Landal põgeneda ja film vägagi ootamatult lõpetada. Seda saksa mõistuse täpsust küll... Puhas klišee ju, aga väga omapäraselt esitatud.
Filmis esindatud rahvused on groteskselt harjunult äratuntavate omadustega, välja arvatud juudid, kes tegelikult on ameeriklased ja muudavad nii välja kujunenud kuvandit endest. Pole siis imestada, et prantslastele on jäänud emotsionaalsus, teadagi. Mis muidugi ei anna neile immuunsust alatuse vastu. Alatult reeta võib ka kibedalt kahetsedes ja käte värinal, vaevumärgatava tuksatusega näos ja teadmata, kas ära andmine päästab oma kallid lähedased. On ainult lootus. Oh, kes ei tunneks kaasa Denis Menochet' kehastatud Perrier LaPadite'ile? Paratamtus, mis teeb inimesest tõpra. Menochet'il filmis väike osa, ometi suudab ta minimalistlikult ja vaevu tajutavate nüanssidega selle meeldejäävaks mängida.
Nii et meist kõigist võivad saada tõprad sobilike juhuste kokkusattumisel ja siis tuleb otsustada või otsustab seda meie loomus: kas varjata või tegetsuda otse.
















laupäev, 7. november 2009

HEA ELU?


Viimasel ajal on mu kaks suurimat soovi:
a) heita õhtul magama ja ärgata alles hommikul. ISE.
b) et keegi räägiks minuga millestki muust kui olmeprobleemidest.
Püramiidi esimene aste osaliselt rahuldamata. Ülemine aste rahuldamata. Aga selleks, et üldse kõrgemat astet suuta tahta, peaks madalamad olema enne enam-vähem täidetud. Järelikult on mul hea elu, kui mul on jõudu püramiidi tipule mõelda ja ma ei mõtlegi ainult magamisest.


neljapäev, 5. november 2009

RICKY. François Ozon

Ricky, Prantsusmaa 2009
Režissöör: François Ozon 

Stsenarist: François Ozon
Operaator: Jeanne Lapoirie
Muusika: Philippe Rombi
Osades: Alexandra Lamy, Sergi López, Mélusine Mayance, André Wilms, Arthur Peyret 


Väga armas ja samas ülimalt dramaatiline film. Pehmelt jõhker, nii et ei pruugi arugi saada. Kuigi Ozon ei ole kindlasti mu lemmik rezhissöör, ometi on juhtunud, et olen näinud viit tema filmi kahte juhuslikult kinos, kahte telekast ka üsna juhuslikult. "Ricky" on ainuke, mille näha saamiseks ma ise aktiivselt midagi ette võtsin. Vist tutvustuse pärast, mis nüüd, filmi näinuna, on ikka täiesti mööda. Seega katsun ise paremini, kuigi sünopsise formaadist vist ikkagi väljun.
Sotsiaalselt rasketes oludes tavalise üksikema ellu tuleb tavaline mees. Nad armuvad ja nende armastus muudab nad imeliseks, kellele sünnib imeline poeg. Paraku, nagu tihti juhtub, ei kesta lapse sünnile järgnev idüll kaua ja tuim rutiin hävitab kõik imelise. Mees ei talu naise närvilisust ja süüdistusi ja jätab perekonna. Naine, kes on nüüd majanduslikult veel raskemates oludes, kui enne, teeb meeleheitliku sammu, otsustades loobuda lapsest. Süvenev süütunne muudab ta hüljatud poja tõeliselt imeliseks. Temast saab ingel.















kolmapäev, 4. november 2009

ÜLESTÄHENDUSED.

Mis paneb Estri tantsu keerutama?
Iggy Pop "Passenger"

 

Kas ma peksan oma lapsi?
Ühel hommikul tormas Hubert karjudes minu juurde: "Ma tahan rihma!"
Ei, mu pojake pole ülirange enesedistsipliiniga lapsuke, kes nõuab enda sellisel moel karistamist. Lihtsalt ealised iseärasused: kadedus ja ahnus. Nimelt oli Ester leidnud kuskilt minu püksirihma. Muidugi jõudis Hubertini silmapilkselt mõistmine, et ka tal on seda kohe vaja. Aga Ester oskab juba enda eest seista ja nii lihtsalt meelepäraseid asju käest ei anna.

Juba?
Andsin Hubertile õhtul põsele head-ööd musi. Tema küsib: "Miks sa huultele musi ei tee?"
No ma lihtsalt ei tee seda, aga ei tauni, kui teised seda harrastavad.
Selgus, et Hubertil on lasteaias tüdruk, kellega nad musitamist harjutavad. 

teisipäev, 3. november 2009

TÖÖTU.

Igasuguste maksudest kärbitud ametlikku palka olen saanud 10.06.2004 kuni 09.09.2005, siis on paus ja järgmise palga sain detsembri eest. Siis jäin dekreeti ja edasi lapsehoolduspuhkusele. Minu esimene laps sündis 17.märts 2006. Uuesti tööle läksin 15.05.2007 ja töötasin kuni 17.03.2008. Siis jäin uuesti dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele. Teine laps sündis 23.04.2008.
Kas suudate öelda, kas ma saan töötuskindlustushüvitist, kui mind pärast lapsehoolduspuhkuse lõpetamist koondatakse? Sest, kui lapsehoolduspuhkused vahele jätta, siis mul ju on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaaži. Seega olen töötanud ja tasunud töötus- kindlustusmakset vähemalt 12 kuul töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

laupäev, 31. oktoober 2009

ANTIKRISTUS. Lars von Trier.

KESKPÄRANE JA VEEL NAINE KA.Võib-olla kaldun liigselt romantismi, kui pean hullust mõnel juhul mõnele inimesele pääsu keskpärasusest. Eriti mõnel ambitsioonikamal isendil. Näiteks sellisel, kes tahab oma väitekirjas kirjutada naistest, keda on kurjadeks saatanlikeks nõidadeks peetud ja see tõttu väga halvasti koheldud aastasadade jooksul. Valid sellise objekti ja soovid sellest teaduslikku tööd teha, oled eriline. Ei suuda kirjutada – järelikult tavaline naine. Oled ise saatanast vaevatud naine – jälle midagi erilist. Kas erilisus muudab inimese väärtuslikumaks?
Alguses võib kõik hästi minna. Algus võib olla ilus. Algus oligi filmis imelus ja lõpuks oma ilus imevalus: väike armas lapseke kukub kõrgelt aknast muinasjutulisele lumele. Surm ja la petite mort teises toas. Kas see on alateadlik hillitsetud hullunud viha lapse vastu või lihtsalt talumatu loomalik kiim, mis ei lase naisel poega takistada ronimast ohtlikule aknalauale? Või mõlemad kokku?
Laps võis saada tema jaoks teadvustamata süüdlaseks ebaõnnestunud teadlasekarjääris. Just temaga koos veedetud suvel metsamajakeses, kus naine ühtlasi pidi kirjutama ka oma teadustööd, kogu vaev ja piin algabki. Naine ei saa hakkama ambitsioonikate plaanidega. Võib-olla tal lihtsalt ei ole aega kirjutada. Väike laps nõuab ju suurt tähelepanu ja võtab kogu energia. Raske ja piinlik on endale tunnistada, et oma armas laps segab. Pole ju kuskil oma frustratsiooni välja ka elada paksus metsas. Pealegi, mis siin elada, kui ei julge tunnistadagi. Esimene samm hullusesse. Naine hakkab alateadlikult last karistama, pannes talle järjekindlalt saapad valesti jalga. See pidi olema pidev, sest lapse lahkamisprotokollist ilmneb, et jalad on kergelt moondunud ning voodi all avaepisoodis on saapad nö ebakorrektselt kõrvuti. Vasak paremal pool ja parem vasakul. Ma usun küll, et naine ise ei märganudki, et ta nii tegi. Ei märganud sellepärast, et see koht, see Eden oli leidnud sobiva pinnase kurjuse ja valu levitamiseks. Psüühiliselt nõrga naisterahva.
Mõni koht on nii paksult ajalugu ja emotsioone täis tuubitud, et pole ruumi hingata. Võib-olla oli Edenis kunagi õnnetute naisohvrite põletamis- või matmispaik? Siis pole ime, et mets varem või hiljem inimese hulluks pöörab. Juhul muidugi, kui see lihtsalt naise liig viljakas fantaasia polnud, mis sai jõudu ülal kirjeldatud eneseteostuse läbikukkumisest. Või põhjendas naine intellektuaalse ebaõnnestumise enda jaoks metsas kunagi toimunud õudustega. Kuri ja pika mäluga mets, kus elab Antikristus.
Antikristus, kes paneb pähe mõtte olla eriline, erineda tavapärasest, olla parem. Antikristuseks saab naise hullus ja normist kaldumise soov. Hullus tuleb tasapisi, aga kindlalt. Saab esimese trumbi, kui laps hukkub. Naine katsub peituda atüüpilise leina mustri taha. See on kaitse, siit edasi ei pruugigi minna. Kuri Antikristus uimastataks kangete rahustitega. Piisab erilise inimesese erilisest leinast. Kui see talt võetakse, peavad asemele astuma uued tavapäratused. Tema mees laseb Antikristusel end petta: ta arvab, et suutis oma naist veenda, et on hea, kui kõik läheb nii nagu tavaliselt inimestel läheb. Naine võib-olla mingil määral soovib mehega nõustuda, kuid muud jõud on tugevamad.
Lõpuks nii jõulised, et pressivad välja füüsilise vägivallana. Mis tundub eriti jõhker aegajalt esinevate selgushetkedel. See taipamine peab küll kole olema, kui märkad, et oled oma armastatud mehele jämeda raudpoldi koos käiakiviga säärelihasesse kruvinud ning labida, telliskivi ja kääridega vigaseks tagunud. Kuigi see pole veel midagi... Eriti õudne võib olla taibata, et sa võid ise olla süüdi oma lapse surmas. Nii kaudselt kui ka ka otseselt. Sest ta ju nägi vahetult enne magusat orgasmi, mida küttis üles ohutunne, last ronimas aknalauale. Ta ei suutnud end lahti rebida, võib-olla lootis, et saab enne valmis, kui midagi juhtub. Paraku ei.
Naine hindab omal moel ennast ja jõuab järeldusele, et ta tõepoolest on üdini halb. Üritab end nuhelda jõhkral moel, kandes oma viha üle oma seksuaalsuse vastu. See, mis andis talle lapse ja see, mis talt selle röövis. Elu kliitorita ei päästa teda ega ta meest. Lõpuks jääb lein, valu ja meeleheide. Oma meeleheitliku kurjusega veenab ta ka oma meest, et on paha. Halba vaimu kandev keha tuleb hävitada. Headus nuhtleb kurja, muutudes ise see läbi kurjuseks.
Üks võimalikest tõlgendustest. Kaudselt ka minu enda võimalikud, keskpärasusest heitunud hädad. Igal juhul olen selle kirjutanud äärmiselt subjektiivsst vaatenurgast ja kibestunud tõdemuse ja lahmiva arvamusega, et naised on tõepoolest kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed. Ei tea, mis häda Trieril oli, et ta sellise filmi tegi?
Kuidas ta oma näitlejatega rääkis ja põhjendas neile. Mõlemad nii Charlotte Gainsbourg kui ka Willem Dafoe elavad midagi väga isiklikku läbi. Nii rasked rollid kui neil mõlemal on, improvisatsioonile avatud. Kuidagi üdini subjektiivne film. Võib-olla sellepärast mõned seda ilgeks käkerduseks peavadki, sest ei julge endale tunnistada, et igaüht meist võib tabada hullus. Keegi pole Antikristuse eest kaitstud.´


Illustreerivaid pilte otsides, meenus, et tegelikult oli filmis palju ilusaid ja huvitavaid kaadreid. See läks kogu endasse vaatamisega meelest ära.
Lein, Valu, Meeleheide.




neljapäev, 22. oktoober 2009

USU, MIDA TAHAD. NIIKUINII ON SEE SINU ELU.

Trupi ühislooming
ELU JA KUIDAS SELLEGA TOIME TULLA
Kollektiivne eneseabietendus.

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Heiki Kübar

Osades Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Marin Mägi, Silja Miks, Helgi Annast. 
Kas 21. sajandil on võimalik elada "normaalset" elu - töö, pere, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid - ja samal ajal olla õnnelik? Kas sina saaksid sellega hakkama? Meie anname vastuse!
Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis. 

Maailmas on musttuhat eneseabiraamatut ja pole küll näha, et neid ühtäkki enam ei kirjutataks või õigemini: ei toodetaks. Ju siis on vaja, ju siis aitavad, eks. Ju siis on vaja ka etendusi, mis on naljakad, sest naer on tervendav ja vabastav ning üleüldse on ju võimatu ette kujutada, et ühtäkki pole enam millegi üle naerda ja isegi ei tuleks pähe, et midagi võiks olla naljakas. Siis vist tuleks tõesti surmtõsiselt eneseabi õpikud ette võtta ja tuupida, tuupida, tuupida. Nii neetult raske on...
Aga õnneks on nalja tegemise tahe orgaanilise osana teatrites säilinud ja lavastajatel mõtetes. Mingi oma suur ja eriline idee ning niikuinii mingid kindlad asjad, mis igal juhul koomilised tunduvad ja elust räsitud publiku saali tervenema toovad. Palun väga: naera, kui meestele öeldakse, et ennustava pendlina võib kasutada ükskõik mida. Peaasi, et ripub. Olgu või su enda küljes... ütleme näiteks king. Või naera ilmselgelt straight-mehi, kui nad üksteise peput peavad patsutama. Muidugi naeran, sest situatsioon on naljakas. Mis siis, et vaim saab rahus puhata. Naerda on hea. NAERDA ON HEA. Usu sellesse ja sa ei pea ostma enam ühtki eneseabiraamatut.
Näitlejatel on muidugi raske. Praegu tundus küll, et eelkõige füüsiliselt. Väliselt tundub kõik nagu päris. Aga mina tunnen, et neil on ainult üks eesmärk: kui oled juba siia tulnud, siis naera. Oh, ma ei oska öelda, mida ma näitlejalt siis tahan... Kas see on ainult minu probleem, et ma Eesti teatrinäitlejate tööd eriti ei hinda. No mõned lemmikud siiski on. Need, kes on nõus ennast minu kui vaataja jaoks ennast „paljaks“ kiskuma. Olema täielikult kohal. Kes ei alahinda mind ja kelle eesmärk ei ole minult mingi teatud emotsioon kätte saada, et siis selle paistel end soojendada ja pidada end kuradi heaks tegijaks. Üllar Saaremäe on kindlasti minu vaieldamult lemmiknäitleja. Sellepärast on üllatav, et ta „lubab“ oma näitlejatele sellist pealiskaudsust ja mütsiga löömist. Mis siis, et tegemist on naljatükiga. Kuigi ma arvan tõesti, et viga on ikka minus, sest saal ju rõkkas naerust ja enamus sai oma soovitava energialaksu kätte, et hakkama saada tõeliste ja kurnavate intiimsete asjadega oma elus raskes sügises. Minu probleem, et ma tahan, et võõras inimene (näitleja) hakkaks kohe omaks.
Ja veel. Ma hindan sellist ühisloomeprotsessi ja kindla juhi puudumist. Väga hindan. Aga ma arvan ka, et riik ja politsei peaks olema. Nii kange punkar ja anarhist kui ma ka olen. Nii nagu vaba ja järelvalveta ühiskond eeldab teatud sorti inimesi ja on lõppkokkuvõttes ikkagi utoopia, nii eeldab ka selline improtükk teatud ettevalmistust. Ma ei tea, kas näitlejad, kes on enam vähem sünnist saati harjunud "korraliku" teksti küljes rippuma, suudavad järsku täitsa tekstita alustada ja selle siis ise tervikuks kokku panna. Proovid olid kindlasti neil hästi lõbusad. Aga ma ei usu, et näitlejad praeguse seisuga on võimelised teksti looma ja seda mängima. Õnneks on koordinaator olemas. Lavastaja on ülimalt oskuslik ja ei tea, mis peaks juhtuma, et rahvas ei tuleks ega naudiks etendust, kuigi tükis puudub kandev suhe, mis teeb läbi mingi arengu ja jõuab kuhugi välja. (No tegelikult ju oli, aga Mina oma rikutud mõtlemisega just seda ootasin. Olen harjunud, et on tingimata käivitav sündmus ja selle lahkamine umbes 2 tunni jooksul. Samas, kui võiks lihtsalt maha rahuneda ja nautida hetke ning naerda, kui lihtsalt on naljakas.Rahune maha, tädi...
Naudi hetke, mis on sulle maitsekalt serveeritud. See on minu abi-ja õpetussõna eelkõige endale ning ka kõigile teistele. Ja et ma ikka tahaks veel kobiseda: kõik oli küll väga hea, aga kõike oleks võinud natuke rohkem olla. Rohkem dramatiseeringut, rohkem näitlejat ja säravat vestlust. Aga see on juba minu tegemata töö endaga ja kui ma meenutan vaimukat arutelu meeste võimalikkusest naiste silmis heasse kirja saada. See olla võimatu, kuna naine on juba algusest peale otsustanud, et mees (abikaasa) ei saa iialgi plussi jääda.
Mina seevastu olen kohe algusest peale otsustanud (isiklikel kaalutlustel), et see etendus peab minu heakskiidu leidma. No ja leiabki. Ma usun sellesse. See on ühtlasi ka minu poolne teine õpetus: kui tarvitate eneseabiraamatuid või antidepressante, siis uskuge nendesse.



JUBA TEINE.

Tundub, et pelgalt käsitööblogiga ei vea enam välja. Seepärast sünnitasin uue aru andmiskoha. Eks aeg näitab, kui mõtekas see otsus oli ja kui palju mul tahtmist avalikult kirjutada on. Käsitöö jääb ikka.

teisipäev, 16. juuni 2009

Esimese kõhklus.

Esimene. Võib-olla jääb viimaseks. Võib-olla ma homme arvan, et seda pole ikkagi vaja.