VEEBRUARILIK.

Õhtul kurvastasin inimese surelikkuse pärast.
Vaikne mõtlik nukrus paisus päris tugevaks emotsiooniks.
Veebruar.
Ju pidi melanhooliapahvak tasakaalustama üllatuslikku kahjurõõmumuhelust mu hinges, kui kuulsin ühe teatud linnapea süüdimõistvast otsusest.
Tuleb välja, et olen siiski tige ja üldse mitte hea...
Nagu veebruar.
Kummatigi esineb vahel harva päris kevadpäikselisi päevi.

"MULLU MINA MUIDU KARJAS KÄISIN..."

"Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin.

Tegin mina pilli pajukoorest,
Pilli tegin pajukoorest.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Pilli tegin pajukoorest.

Istusin siis mättale mängimaie,
Puhuma siis pillilugu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Puhuma siis pillilugu.

Salakesi kuulas minu mängu
Karjapõlve kaunim neiu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Karjapõlve kaunim neiu,"

laulan ma Hubertile õhtuti unelauluks ja kui kunagi peaks kevad tulema, siis teen kindlasti ühe pajuvile. 3.veebruari unistus ja lubadus.
Mul on üks vanaisa tehtud näidis sahtli põhjas. Kuivanud ja kortsus.

ANNA KARENINA. Lev Tolstoi.

Lugesin hiljuti Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“.
Ei mäleta enam, mis mõtteid või tundeid see romaan keskkoolis esmakordselt loetuna tekitas. Kindlasti meeldis ja oli vormiliselt nauditav, aga mitte nõnda puudutav, kui nüüd 33-aastasena. Ilmselgelt pole see lasteraamat ja imelik, et ta keskkoolis kohustuslik on. Nii nagu paljude teiste kirjandusteoste valik gümnaasiumiprogrammi on kummaline. Võib-olla selleks, et tekitada mingi ähmane mälupilt mõttega, et inimesel küpses eas oleks soovi korral võtta aimus: äkki seal raamatus võis midagi minu jaoks olla?
Võib-olla.
„Anna Karenina“ kerkis minu jaoks esile ajal, mil taas:) on päevakorras igikestvad identiteediküsimused.
„Kuid samal silmapilgul kohkus ta sellest, mida ta teeb. „Kus ma olen? Mis ma teen? Miks?“ Ta tahtis tõusta, tagasi roomata; kuid midagi hiiglasuurt, halastamatut lõi talle pähe ja lohistas teda selgapidi. „Issand, anna mulle kõik andeks!“ ütles ta, tundes võitluse mõttetust.“
Paha oleks lõpetada säärases hüsteerilises teadmatuses. Eriti kui pole garantiid, et see ikka on lõplik lõpp. Aga lahendamata probleemid ju jäävad ...
Tolstoi teos veenab väärt pingutustele. Annab jõudu, kui lootus ja elurõõm kipub kaduma.
Niisiis. Selles romaanis on, lisaks tohutule hulgale värvikalt usutavatele tegelastele, kaks olulisemat: Anna ja Levin. Mõlemad on üle keskmise intelligentsed ja tundlikud. Mõlemad vaevavad end eksistentsialistlikke küsimustega. Aga elamist abistava vastusteni jõuab vaid Levin, kuigi nende teekond on sarnane.
Tolstoi vihjab, et Anna on haritud, on kursis maailmaasjadega, luges pidevalt, sealhulgas ka filosoofilisi teoseid. Ka Levin katsub vastuseid leida "materjalistidelt". Ometi ei leia kumbki tarkade meeste kirjasõnast igatsetud rahu. Siin lähevad nende arengud lahku, kuigi näiliselt teevad nad täiesti sarnase otsuse: järgida oma sisemist tunnet ja südamehäält, mis peaks olema jumalast juhitud. Nad väärtustavad emotsiooni ja sisemist tungi. Miks siis Anna peab surema, aga Levin elab keeruliste mõtetega elu tõenäoliselt kõrge eani? Üks põhjus võiks olla, et naiseks olemise jaoks oli ta liiga tark. Naine mürgitab end filosoofiaga – paraku ei pea tema psüühika vastu. Kõik läheb segi: mis moraal, mis tugev tunne, mis kaine mõistus? Valikuvabadus on raske soost hoolimata.
"Iga perekond on õnnelik ühte moodi, aga õnnetu omal moel." Selle romaani avalause üle peab mõtisklema. Hea lause, kuid ei tohiks takerduda vaid selle ilusasse kõlasse ja ilmselt saab lause sügavus mõistetavaks alles romaani lõpus. Lihtne on arutada ja öelda: kõik on suhteline. Kuidas siis õnn saaks ühtemoodi olla? Mõne jaoks võib õnn olla jumal teab mis hullus. Ja siin ongi! Tolstoi väärtustab kristlikku moraali. Kui selle järgi elada, on ka õnn ja see on sarnane. Õnnetuks olemise erinevus tuleb pattude paljususest ja valedest valikutest.
Levinile saab pikkamisi selgeks, et õnn käib paratamatult koos hea südametunnistusega ja see pole relatiivne. Liiga mõtlikke inimeste nuhtluseks on vajadus seletada ja põhjendada. Tegelikult pole vaja vaevata end mõtestamisega, vaid elada jumalale meelepärast elu ja see on ühtlasi ka põhjus, miks elada. Kuidas saaks, et sellest lihtsast tõest piisaks? Oh jah...
Inimesed pole intelligentsi või isikuomaduste poolest võrdsed, aga kõigil on võime leida hingerahu. Kuidas? Kuidas õppida tajuma tunde, mõistuse ja hinge tasakaalupunkti? Peamine eesmärk võikski olla selle leidmine ja hoidmine. Nii sisustaks terve elu ära. Küllap kõik inimesed ka vähemal või rohkemal määral üritavad hästi ja õigesti elada. Mina nende seas!
Aga hiljutine ja oluline muutus minus, on aga mõte või plaan otsida teadvustatult õiget seisu. Nii võiks oma olemasolu ära põhjendada ja mõttetuse tunne kahaneb jõudsalt. Mõistmine, et surm tuleb niikuinii ja ilmselgelt on päris suur vahe, kas olla elus või surnud. Ei tea ükski elaja surnuks olemisest, aga elus olemisest on nii palju küll teada, et on võimalik vaimselt üha vähem  tuigerdades liikuda rahuloleva lõpu poole.     

Sophie Marceau on muidugi imetundlik Anna Karenina, aga film jääb siiski raamatule kordades alla.

                                                                                                                                                                                                      

EBAKÕLA RUTIINIS.

Olen oma eluga keskea alguspiirini või vanema nooruse ülema servani jõudnud ja kõik on nagu tavaliselt siis: palju kohustusi ning peaaegu üldse mitte isiklikku aega. Aga nüüd on rahuliku järjepidevusega ja täpse korrapäraga väljajoonistuva abielunaise eluratta loperdama löönud üks ebakõla.
Mul on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi arveid tasuda. Ometi ma rühman tööd teha ju sellepärast, et ikka rohkem maksta saaks. Kui ainult aega leiaks ja mäletaks... Aega oleks siis, kui ei töötaks, aga millise rahaga siis maksta?
Võib öelda, et teatud sorti kriis. Ilmselt. 

HEA MEEL IKKA.

Danzumehele aitäh kiituse eest. Kuigi ma ju nii vähe jõuan kirjutada....

ÜKS PÕHJUS, MIKS OLLA TÄNULIK MEDITSIINILE.

Kui ühel naisinimesel tekib ühtäkki põsesarnale, aga mitte silma alla punetav laik, millega kaasneb kerge paistetus, siis arvake, mis lööb esimese mõttena pähe inimestel, kes teda näevad? No jah, muidugi: "jooksis kapinurga vastu"! Iseäranis veel, eks, kui tegemist on abieluinimesega.
Aga see selleks.
Tahtsin hoopis tänulikkust väljendada arstiabi kättesaadavuse eest. Sest kui jätta vöötohatis ohjeldamata, võib asi päris õudsaks minna.

Selliseks jõuab ta igal juhul ka tohterdades areneda.

GIZZELLE. Linnateater.

ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.

„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.

„Mis on?!“ nõuatakse taas.

„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.

Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing. 

„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.

Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.

Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.

Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?

Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.

Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.

Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle

Lavastaja: Aleksander Pepeljajev

Dramaturg: Diana Leesalu

Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin

Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased

Esietendus: 26.11.2011

Etendus kestab: 1 h 40 min 

NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 

Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.

Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka.

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.

• Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
• Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
• Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
• Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
• Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
• Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
• Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
• Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
• Ebakindlus pole aktsepteeritav!
• Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
• Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
• Väldi umbmäärasust!
• Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
• Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
• Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
• Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
• Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
• Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
• Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
• Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
• Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
• Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia  O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt. 

17. ROMAAN. Dag Solstad.

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..

Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.

Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

ERAKORDELT SELGED NOVEMBRIHOMMIKUD.

Kui enam-vähem kõige nimel, mis meeldib ja on südamelähedane, tuleb palju ja veriselt igapäevaselt võidelda, siis, kas ei saa maailma tähtsamaks hoopiski lakkamatu võitlus. Ja kui nii, siis mis tähtsust on olnud elatud aastatel ning väärtuste kujunemisel, mil kõik see hingele armas välja kujunes, kui lõpuks võib kõik taandada järjekordsele idiootlikule sõnavahetusele. Mis kuradi mõte sellel kõigel oli või on.
See tähendab, et mulle justkui juba näis korraks - mh, mõneks aastaks, et kinni on püütud see miski. Mõte või asi. Aga küllap nägin valesti...
Ja neil varajastel selgetel novembrihommikutel on nii kahvatult kõle ja lõpetatud päikesepaiste, et ei teagi...

ONU ANTS LÄKS ÄRA.

Nädal tagasi, laupäeval käisime Hubertiga Võrus. Ants oli ka seal. Puhukusel - nagu ta ise ütles. Veel toimus Karini juubeli tähistamine tagasihoidlikul moel.
Hubert vaatas onu Antsu. Pühapäeva hommikul, kui sügiseses halluses kollased õunapuulehed akna taga sahisesid, istus onu Ants kössi vajunult kollasel diivanil. Mõtted juba ei-tea-kus. Kumb kollasem oli?
"Ta on nii kollane! Miks ta nii kollane on?" sosistas Hubert mulle.
"Onu Antsu keha kulutas kuri haigus ära ja värvis kollaseks. Ütle on Antsule "head teed". Onu Ants läheb varsti ära. Kaugele."
"Kuhu, kuhu? Kas ta tagsi ei tule?"
Onu Ants läks täna hommikul ära ja ei tule enam kunagi tagasi.

THREE KINGDOMS. Sebastian Nübling / Simon Stephens.

OTSI VALGET LINDU!

Konarliku valsirütmi saatel laulab valges ülikonnas androgüünne olevus laulu „La Paloma“. Viis kaob vahel ära, hääl kuivab kurku, aga lõpuni ta jõuab. Seni on vaatajal aega tutvuda kohaga, kuhu teda on pandud: kõle ja räpane sanitaarruum. Seintel on näha verd – ju on kedagi peaga vastu seina taotud? Ütle: kus ja kes ta on!

Peaga vastu seina jookseb ka „Three Kingdomsi“ kandvat rolli täitev Ignatius Stone, kui asub valge linnu otsingutele. Nii et verd ja sitta lendab. Ja ei jõua mitte kuhugi. Valget lindu lihtsalt pole olemas. Mitte kuskil. Võib kohata erinevaid kriminaalse taustaga tüüpe, kes muutuvad koomilisteks rahvusstereotüüpideks, aga seda, kes kogu süsteemi koos hoiab ja algatab, ei ole. Vähemalt ei suuda ükskõik, kui särav, osav ja andekas inimene teda käega katsutavaks lihaks ja vereks muuta.

Pealkirigi „Three Kingdoms“ vihjab kõrgemale võimule, mille kõrval maised riigid ei oma tähtsust ning lavastuse jõhker kaoselisus on selle abituse meeleheitlik peegeldus.

 

 

SAMUEL BECKETTILE. Võru Linnateater.

MÄLESTUSED  TULEB  ÄRA  TEENIDA.
 „Mina mäletan neid laule, teile ütleb see muusika midagi, aga neile...“ ütleb Kanuti Gildi Saali juht nukralt pead vangutades, kui näeb mind ja mu kindlat kavatsust lastekarjaga etendust „Samuel Beckett'ile“ vaatama minna.
Tulin oma lastega, sest, teate, on hetki, kui mitu nõuet ja lubadust langeb kokku ning ootuspärase valiku tegemine pole otstarbekas. Ka sellest hetkest saab viivuke hiljem osake mälestustest. Igaühele oma. Mida kaugemale inimene sünnihetkest jõuab, seda suuremat pagasit ja dokumente tuleb endaga kaasas vedada. Minu lapsed saadetakse vormikohase varustuse puudumisel teisele korrusele oma aja lugude juurde: sülearvutist animafilmi „Autod 2“ vaatama.
Etendusele oodatakse neid, kel jõudu viisakad olla ja eelkõige neid, kelle isiklik ja sügav muusikamälu algab The Doorsi „Light My Firest“. Lõppu ei tea öelda, sest veel kestab noorus, mis siis, et iga minut keskikka jõudmas. Teoreetiliselt on ju alles pool linti ette mängitud.
Krapp kuulas oma salvestusi lõpus. 69-aastaselt. Käesolev etendus on Peeter Rästal ja Taavet Jansenil üks paljudest mälestustest, mis elu jooksul talletatakse. Mõnikord on aeg maha istumiseks ja kontrolli mõttes olnu üle kuulamiseks.
Ma olen 32-aastane ja meenutan aega, kui ma olin poole noorem. Laule ja lugusid sellest ajast. Need olid mulle väga head aasta, aga ometigi on võrratu, et kõik läheb mööda. Polekski nagu mina  olnud see veider 16 aasta tagune tüüp – nii ammu oli kõik.

Aeg läheb ruttu. Üldiselt. Hetked temas võivad pikemad ja lühemad tunduda. Mõni ebameeldiv näib võimatult tüütu veniva lauluna. Aga üldiselt läheb elu kiiresti mööda. Minu lapsed on kuskil tundmatus kohas ja ma vaatan tihti rahutult kella. Ärevus on kukil ja pitsitab. Minutid mööduvad. Krapp piilus alateadlikult lähemale hiiliva Surma poole. Inimese elu diskor Ärevus ja Surm istub eemal taskulamp pea küljes, sõbralikult OFF särgile trükitud. Kolmekümnesena on veel üsna suur ja põhjendatud lootus, et ta sind veel kätte ei saa ja minema ei vii. Kuigi, kes neid vanu kassette teab – kerib vahele või midagi ja ongi väetikesel lips läbi.
Diskor katkestab uue loo valimiseks, salvestab: head, naiivsed, sünged, lõbusad ja kurvad mälestused. Austusavaldusega Beckettile märgivad Rästas ja Jansen käesoleva hetke maha, milles on veel nooruslikku jultumust panna elule käsi mõnusa ladususega õlale, krõbistada koos küpsiseid, kuulata mõni lugu, tunda, et kõik on veel võimalik ning kogu selle tantsu ja tralli juht saad sa nüüd ise olla: vahel kohtlaselt naeratades puusi nõksutades, mõnikord osava plastilisusega keerulisi samme võttes.
Eks umbes 30 aasta pärast paistab, kas elu oli lõbus perfomance, kus tasus julge olla, sest mis tuleb on niikuinii vääramatu või oleks olnud mõtet ängistuses ägada: mis see tundmatu on, mis veel ees seisab. Lõpuks jõuad kõik oma mälestused välja teenida. Ema teeb algust ja viib sind ühes su muusikavalijaga aegajalt ei-tea-kuhu-ja-miks. Aga tasapisi saad oma dj-ga sõbraks ja kujundad oma linti ise, kuni lõpuks kassett lõpuni mängib ning poolevahetajat enam ei ole.

Esitajad: Peeter Rästas, Taavet Jansen 
Kunstnik: Anne Kabel
Toetajad: EV kultuuriministeerium, Võru Linn, Eesti Kultuurkapital, Rakvere Linn

MUPO TÕMBAS "PROUAKESELE" KOTI PÄHE.

Kavatsesin Kaarlile trammis toksida sõnumi. See oleks alanud nii: "Sa oled nii..."
Praegu ma isegi ei mäleta, kuidas ma lõpetada kavatsesin, sest veel enne, kui ma seda teha oleks jõudnud, meenus: tuleb ju osta trammipilet! Tavaliselt on mul kuupilet ja üksikpiletitega jahmerdama ei pea. Sel sügisel ei tööta ma enam kodus, vaid  käin päevast-päeva tööl, sõidame kõik koos autoga tööle ja lasteaeda. Nii et ma tegelikut ei vajagi kuupiletit. Igaks juhuks olen ostnud 10 kaupa mobiili tunnipileteid üksikute kordade jaoks.
Ju ma olin sel päeval isiklikel põhjustel kergelt erutatud, et pilet ostmata ununes ja ma sõnumi toksimisele keskendusin. Pähe kargas ühistranspordi tavitaja kohustus alles hetkel, mil MuPo trammi oli kinni pidanud. Ma jõudsin küll pileti tellida, kuid aktiveerimiseks kulub nähtavasti mõni hetk rohkem aega.
Mu käed olid hakanud meeletult värisema - ei oleks osanud arvatagi, et ma nii tugevasti väriseda suudan! Sorisin närviliselt kotis, üritades leida rahakotti id-kaardiga.Siiski tajusin ümbrust ja kuulsin võidukat kõlksatust, kui minu kõrval nõudlikult seisva mupolase süda või mis asjad neil südame ja hinge asemel sees on, rõõmust vastu raudset kesta põrkas. Tõeline pühapäev, mis tema halastamatutesse püüdjapaeltesse minusuguse kena priske linnu oli kinkinud! Pühapäev tõepoolest oligi. 2.oktoober 2011. aastal. Kell oli umbkaudu pool üksteist hommikul. Ja mul oli kiire - olin teel kriitika kirjutamise seminarile.
Mupolane pistis mu lõpuks leitud kaardi lugejasse ja alles nüüd sain näha ta õitsvat võidukust täies hiilguses puhkevat.
"Näete jah! Näete jah!" hõikas ta võidurõõmsalt oma kaardiskännijat  lähedalistujate huvitute nägude poole sirutades. Keegi ei vaevunud õlgagi kehitama.
"Pole ju jõudnud veel aktiveeruda! Pange uuesti sisse!" soovitasin tuhmil häälel. Kõik, mis mu kumisev aju välja suutis mõelda. Ja halvasti  mõtles...
"Teate, prouake! Praegu on näha, et piletit pole. Kas tahate, käime kõikide juurest läbi ja näitame, et piletit pole! Kas tahate seda jah?" Mupolane küünitas oma aparaati taas kaasreisijate poole. Mida nood siis tema arvates oleks pidanud ütlema...
Siis asus ta mind istmelt üles sikutama. Milleks? Ma ei osutunud ju vastupanu. Ma ei keeldunud tunnistamast, et sel hetkel tema aparaat pileti olemasolu ei tuvastanud ja ma ei keeldunud kaasa minemast. Kas ta lootis, et ma hakkan temaga kaklema või?
See selleks: on eksimus, on karistus. Seadus on seadus. No juhtub selliseid asju ka kõige ausamatega.
Probleem on aga selles, mis juhtus hiljem. Rohelises bussis.
Järgnesin mupolasele - tõesti, käisest sikutamine oli täiesti, täiesti ülearune.
Võtsin telefoni välja ja kavatsesin helistada. Mulle käratati: "Siin ei helistata! " Helistasin ikka. Kas neil siis on õigust sellist asja keelata?
"Me räägime teile selges eesti keeles: pange telefon ära või jääte sellest ilma." Nüüd olime juba nende bussi jõudnud.
"Pange telefon ära!" nõudis tungivalt ka esiistmel istuv mupolane. Minu kinninabija istus tihkelt minu vastu.
Ma lõpetasin, saamata kõnet alustadagi.

Tean, et kodanikul on õigus valida, kas kiirmenetlus või üldmenetlus. Esimesel juhul antakse allkiri ja tunnistatakse end koheselt süüdi. Teisele puhul võiks teoreetiliselt olla võimalus asjaolusid pikemalt selgitada. Ilmselgelt pole mõttet reaalselt verekoertena "jäneseid" püüdvatale isikutele midagi selgitada. Nende jaoks on kõik sõitjad potensiaalsed kurjategijad.
Nii kavatsesin kindlasti saada üldmenetluse. Kavatsesin tõestada, et tegemist on unustamisega: mul pole viie aasta jooksul ühtki "vahele jäämist". Tõepoolest 2006.aasta novembris oli üks juhus. Ma ei teagi, miks - võib-olla sellepärast, siis olin noorem, meeldis ohutult riskida? Aga praegu on mul ette näidata aastast aastasse regulaarselt ostetud kuupiletid. Uskusin, et oleks võinud tõestada, et mul polnud kavas Tallinna ühistransporti sel pühapäeval kuidagi petta.
Aga mis juhtus siis!
"Prouake, meie selliseid asju ei aruta. Tuleb kiirmenetlus, ei ole muud juttugi. Kontoris niikuinii sellega tegeleda ei tahaa. Me teeme alati kiirmenetluse."
Tahtsin nõu saamiseks helistada Kaarlile, kes seadustes ja korra asjus on minust märksa kompententsem.
Nüüd sekkus taas mupolane esiistmele: "Tütarlaps, teile juba öeldi, et telefoniga siin ei räägita."

"Miks, miks ma ei või üldmenetlust saada?" kähistasin kurku kuivava häälega. Värisesin üle keha, pea kuumas ja kohises. Oleks tahtnud oksenda. Ma olen küllalt nõrganärviline, mis puutub inimsuhteid. Eriti selliseid ebavõrdseid ja selgelt ründavaid. Millegipärast see tugev närv, mis mind alt ei vea lõhklöödud koljude, laibavedelike, vilkalt vingerdavate vaklade, liha lõikumise ja lihtsalt rahumeelselt lebavate surnutega, ei laiene normaalsetele inimsuhetele. Tegelikult, ei saa ka loomulikult seda, mis seal bussis toimus normaalseks nimetada.
"Tehke mulle üldmenetlus," katsusin meelekindlust säilitada.
"Teie meid ei käsuta! Nõustute kiirmenetlusega või istute siin kella kaheni. Siis annan uue võimaluse."
Kell lähenes jõudsalt üheteistkümnele. Mul oli erakordselt paha olla. Tahtsin ära. Ära!
Nõustusin kiirmenetlusega. Kohe muutus mupolane leebeks ja isegi emalikuks.
"No näete! See on hoopis teine jutt. Puhtsüdamlik kahetsus, väga hea. Tubli olete! Vormistame trahvi, maksate ära. Siis võite edasi kaevata, kui soovite. See on teie asi."
Tuigerdasin bussist välja.
"Mis siin enam kaevata, kui protokollil on minu allkiri." Peaaegu oleksin armetult põlvili kukkunud kollastele trahviviitungi tükkidele, mille keegi solvunud kodanik oli otse rohelise bussi ette puruks rebinud. Suutsin siiski tasakaalu säilitada ja vaid mõni pisar loksus üle ääre.
"Et teil buss katki läheks!" pomisesin tasa - kogu minu hädine vastulöök.
"Sulle tõmmati lihtsalt kott pähe!" ütles Kaarel pärast. Tema oleks kohe selliste ähvarduste peale politsei kutsunud. Aga mina...

Mul on tõsine kavatsus Anja-Kaarina Väisaneni ja MuPo vastu politseisse avaldus teha. Süüdistan neid vabaduse võtmise ja isiklike esemete konfiskeerimise ähvardustes otsuse tegemise suunamisel ja tugeva moraalse kahju tekitamises. Sest, kas siis kellegil muul kui politseil on õigus teist ähvardada. Kas isegi politsei saab keelata ja jõuliselt suunata menetlusvormi valimist?
Trahvi maksan loomulikult ära, sest on fakt: kontrollimise hetkel piletit polnud ja selle all on minu, Mari-Liis Karula Bassovskaja, allkiri.
Ma teen avalduse, sest ma ei ole nõus jõu kuritarvitamisega. Ma ei ole nõus, et kui karistust pea kohal rippumas ei ole, võib kaitsetu ja shokeeritud inimesega teha, mis pähe tuleb. Kust selline kuradi jõhkrus ja põhjendamatu jõudemonstratsioon inemestesse tuleb? Miks seda kümned hariduse ja tsivilisatsioonikihid lämmatada ei suuda?
Mäletate ju seda tuntud psühholoogilist katset, kus tudengid jaotati vangivalvuriteks ja vangideks ning mis siis juhtus. Ja siis veel lugematud hirmulood sõjaaegadest, kus riik ei jõua valvata ja tekib hulk inimesi, kes julgelt piinab, tapab ja röövib kaitsetuid inimesi. Sest teate, ei karistata ju...

LAUPÄEVAL.

Laupäeval millalgi suri Jüri Sillart ära.
Nagu väga paljudele teistele jättis ta ka mulle kustumatult hea mälestuse õpetajana. Ja muidugi olen ma koos teistega tänulik, et ta olemas oli ja nii palju jõudis ning kurvastan, et teda enam pole.
Aega on nii palju kui on...
Kõik käib edasi ja toimub samaegselt kõigest hoolimata. See on vahel lihtsalt uskumatu, kui erinevaid asju ühel ja samal hetkel juhtub.
Meie näiteks tegime õunamahla. Saime 50 (+ 20 liitrit pühapäeval), mis ei ole muidugi võrreldav 2009. aasta pea 300 liitriga, aga ikkagi. Mul on küll üks mõte või teooria, miks tol aastal nii ebanormaalselt palju mahla sai, kuid parem on sellest vaikida - võib-olla kõlaks siukse esoteerilise hullusena.
Aga laupäeva öösel paistis täiskuu õuntele, mis olid suurde vanni kuhjatud, ritsikad enam ei siristanud ja kassitapp oli väändunud barokselt teise põõsa külge.
"Griinöveilik," ütles Kaarel.
Olgu siis.
Sillarti auks.

TADEUSZ KANTOR KUMUS.

Ikkagi küllalt uskumatu, et selline näitus Eestisse toodi!

MINNALASKMISE KUNST.

Küll see ootamine on üks väärt asi! Muudkui ootad ja ootad ja ootad ja loodad ka ja ootadki välja mõtte, et kas tegelikult ootad ikka seda, mida nii väga oled harjunud ootama.
Muuseas, nägin Mere puiesteel vilksamisi  XIV dalai-laamat, kui teda vist lennujaama sõidutati.
Ja lemmiktsitaat temalt Eesti visiidil: «Kui tekivad probleemid ja Hiina võimud ütlevad, et see on separatistlik, siis 1954. aastal Mao Zedongiga kohtudes ta küsis minult, kas sul on oma lipp, ma vastasin kergelt kõheldes, et jah, on küll. Siis ta ütles: jah, see võib alles jääda. Nii et kui tekivad probleemid, siis võite öelda, et mul on olemas luba Mao Zedongilt.»

"KÕIK KURAT TULEB SELLEST KURADI PÄIKESEST!"

Tõsi see on, et ühte ja teist jõuab siiski ka siis ära teha, kui minna magama pool kaksteist õhtul, ärgata öö jooksul mõned korrad ja siis poole kaheksa paiku koos Estriga. Pool üheksa, kui Karin tuleb, uuesti voodisse minna, magada nagu nott peaaegu kümneni, kuni Karin peab tööle minema. Ester läheb lõunaunne kell üks või kaks. Huberti lahkel loal saan minagi ehk kümne minuti kaupa paar tundi sel ajal tukkuda. Nii et siis puhast, äh - pigem ikka poolunes ärkveloleku aega tuleb tubli 12 tundi või midagi nii!
Muidugi jõuan ma selle 12 tunni sees lakkamatult lapsi teenindada - see on ju mu esmane olemasolu õigustus, kuid ka moosi keeta, Hubertit maskeerimisele viia, rasket veranda akent üles upitada, mille Hubert on haakidest lahti päästnud ja eest kukutanud, kukeseeni sisse teha, kotlette praadida ja teatris käia. Nagu näiteks täna.
Praegu on krooks ikka täitsa väljas ja mõtte peale, et kui palju tegelikult on vaja teha, kui palju tegelikult tahaks teha ja kui vähe selleks kõigeks aega on, peaks saabuma iseäranis magus uni.
Ei tea, ei tea. Mis see on.
Äkki siis selline seletus eneselohutuseks, et varsti läheb olemine ergumaks.
Astronoomiga nõustub perearst Eero Merilind, kelle hinnangul jäävad magnettormid pigem parameditsiini valdkonda. “Need, kes jälgivad hoolikalt magnettormide aega, käivad arstil harvemini. Nimelt siis, kui halb enesetunne vaevab tormivälisel ajal,” sõnas tohter. Sellegipoolest saab magnettormiga kaudselt seostada peavalu, raskusi kontsentreerumisel ning väsimust. Kui antud sümptomid kestavad kauem kui nädala või ei sõltu magnettormide ajast, soovitab Merilind minna arsti juurde, sest tegemist võib olla märgiga tõsisemast haigusest.
Loodan kõigest väest.
Homme saab vanaema surmast juba 10 aastat.
Aeg läheb kiiresti, teadagi.

Maskeering.

SÜDASUVINE IIVELDUS.

Sellel reedel, kui keskpäevane õhk oli küllastunud ja täis magusaid, hapukaid, läägeid, imalaid, kirbeid lõhnasid, võib-olla ka õige põgusalt vaikse tuulekese toodud vaevuaimatavat ammumöödunud kevadpuhtuse hõngu ning kui päike kõrvetas juukseid ja õlgu ning kõigele selle lõhnava oleku täidlusele oli kõigetipuks higipiisa soolakas niiskus, just sel hetkel märkasin ma imekenal küpsel vaarikal rohekalt helkivat kärbest.
Korraga tundsin, et õhk on hingematvalt tihke ja seda on päris võimatu sisse hingata. Hoopis lihtsam oleks see spastiliselt öökides endast välja saada.
Ma nägin, et meie punane koer Riks oli jälle ühe siili maha murdnud. Vist juba mõni päev oli siil vaarikavarte vahel aia ääres vedelenud. Elu tema korjuse sees ja ümber kihas: kärbsed, suured mustad mardikad, ussikesed, kõrvahargid, sipelgad, kakandid - kust mina tean täpselt kes!
Mitu vaarikat, millel enne oli istunud see laibalt saabunud roheline karvaste jalgadega kärbes, ma oma suhu olin jõudnud pista?
Kohe seejärel meenus mulle hiljuti taasavaldatud õuduslugu rebastelt tulnud paelussidest, kes oma nähtamatuid mune nii hõlpsasti tuulega levitavad. Ei migeid otse metsas söödud mustikaid enam! Ja kas aiamarjadki ohutud on? Oh, ohtlik elu.
Ja veel puugid...
Läbi see karge ja turvaline Põhjamaa elu!
Kui õnnestubki kõikide surmavate elukate käest pääseda, siis ilmselt tabab meid ikkagi varem või hiljem kättemaksuhimuline "red right hand". Ja-jah, kõik see on liiga keeruline, et üheselt hukka mõista. Aga loomulikult ei taha ma, et minu lapsed kunagi mõne sellise vennikese ohvrid oleks. Või, hoidku jumal!, ise niisugust märki oma südames tunneksid, mis sunnib neid manifesti kirja panema ja oma teoriale praktikas meeldejäävalt valusat punkti tulistama.
Et see Breiviki neetud kirjatükk kaoks ja keegi seda iial lugeda ei saaks! Miski ütleb mulle, et see võib nii mõnelegi südamelähedaseks saada ning ahvatleda tegudele.

IMETLUS.

Päris uskumatu, kui palju andekaid, tarku ja hiilgava väljendusoskusega inimesi on olemas! Siin samas Eestis.
Kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, käsitöö inimesi ja muidu häid.

TAGASI.

Me oleme juba nädal aega tagasi. Ja selline tunne nagu polekski kuskil käinud. Miks peakski! Kodu (perekond) ju reisis kaasa.
Tegelikult oli väga, väga tore.

Läbi Poola. Kazimierz Dolny.

Budapest.

Ja vähe sellest, et meie Ungarist tagasi oleme, Hubert ja Karin on ka juba järgmiselt reisilt Muumimaale tagasi.
Tihe programm mõnel.

Haisulooma asemel vangis.

Ja mis kõige parem: pool suve on ikka veel ees!

JAANILAUPÄEV.

Akna taga on roosa ja hõbedane kala puuoksa külge takerdunud. Laperdab suure tuule käes, aga lahti ometigi ei pääse. Ta võib sinna aastateks jääda. Nagu need tennised, mis ripuvad juba meie kolimisest alates maja lähedal jämeda juhtme peal. Kunagi ehk kuluvad nende paelad. Linna asi. Siin ei saa nõuda rahu ja silmapiiripuhtust.
Ega mitte mingisuguseid jaaniusse ega jaanituld.
Ainuke tuli on Estri 38,8 palavik.
"Ravi mind terveks!" nõuab Ester. "Hakkame minema!"
Kuhu minna - ta ei täpsusta.
Mina katsun paika panna marsruuti ja võimalikke ööbimiskohti liinil Tallinn - Budabest - Tallinn. Lastega ju ei lähe nii, et alustad lihtsalt otsast pihta ja vaatad, kuhu tee ja autod viivad.
Kui me nüüd üldse saamegi minna...
Ja kui saame, kas siis laupäeval. Ja kui mitte laupäeval, kas me siis Ungarisse välja jõuamegi.

MISANTROOP. Theatrum.

Molière „Misantroop“
1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.
Lavastaja: Lembit Peterson
Tõlkija: August Sang
Kostüümid: Laura Pählapuu
Liikumine: Tiina Mölder
Osades:
Ott Aardam, Laura Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja Peeter Klaas (viola da gamba).

Ja siis vuhises Célimène (Laura Peterson) saali sisse, mingi must kohmakas asjandus kohe tema järel. Mul võttis paar hetke aega taipamaks: ta ei kavatsegi seda enda küljest lahti kiskuda, see polegi mingi kummalise kujuga vajalik rekvisiiti. Kapp või kauss või midagi. Tegemist on hoopis 17. sajandi rõivamoest lähtuvalt stiliseeritud seelikuosa ning see materjalilt ja kujult ebaproportsionaalne rõivatükiga jääb nii nagu on. Võib-olla, kui alumine seeliku oleks maani ulatuv ja pealmine mööbliriidest hunnik oleks pihaosast peenemalt vormitud: nn printsessilõike kujuliselt või midagi sellist, mitte nii kassikuldse pandlaga ümber keha tõmmatud.
Hea küll. Nüüd on see siis ära öeldud. Ainuke asi, mis mulle Thetrumi „Misantroobi“ juures ei meeldinud. Pealegi on meestegelaste kostüümid vägagi õnnestunud! Mõtlikust tõsidusest kantud tumedad kuni ülevoolava kergluseni värvikalt lopsakad, vastavalt tegelase omadustele. Aste astmelt edevuse poole kangemaks – Alceste'st Acaste'i ja Clitandre'ni. Ja pealegi, kui ikkagi jätkata Laura Petersoniga, siis teda vist ei segaks ükski kostüüm ja ta ise ei laseks vaatajat liigselt kostüüminüanssidesse süüvida. Tema juures on nii palju muud, mida vaadata ja tähele panna. Ei teagi, kuidas öelda, et ei tuleks välja tühipaljas kiljumine, aga no tõesti: ta meeldib mulle väga, väga, väga! Jah, loomulikult, jättis ta väga hea mulje etendustes„Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Maarja kuulutamine“. Aga noil kordadel oli rohkem midagi sellist, et jah, ta on ilus ning andekas, kuid kus see "miski" on? Nüüd ma nägin ka "miski" ära! Võib-olla, et Kadrioru lossi saali lavastus oli kammerlik ja kuidagi koduselt lähedal. Kuigi ka eelmistel kordadel istusin esireas ja oleks võinud kõike märgata. Kas noil kordadel siis polnud või ma ei osanud näha... Näha tukslemist, värelemist – kõike, mida võib saavutada väikese või üliväikese miimiliste lihaste mänguga. Nagu olekski temas üks suurem sisemine mäng ja väljast poolt paistab paljuütlev virvendus. Célimène'i mäng. Selle mäng, kes võib küll kõike ka tõsiselt võtta, kuid ei lase iial meelest, et lõpuks on kõik ikkagi mäng, mis siis et vahel on panused kõrged.
Risti vastupidiselt Alceste'le, kes näib arvavat, et mäng on viimane asi, millega inimeselaps peaks tegelema. Praktika on tõe kriteerium ja on ju näha, et inimesed on terve oma eksisteerimise ajal mänginud, mänginud, mänginud. Ehk siis valetanud. Siin ja seal. Vähemal ja suuremal määral. Tähtsaid ja tähtsusetuid asju. Arvatakse koguni, et tänu mängule ja valetamisoskusele ongi inimesed inimesed. Ja mitte loomad. Kui inimesed ainult tõtt räägiksid, oleks elu karm ja halastamatu. Alceste (Ott Aardam) põlgab seda inimlikku omadust ja vihkab inimest selle eest. Nii muutub ta raevu vaevu tagasihoidvaks hullumeelseks. Kogu mäng on tema jaoks talumatu! Ega needki, keda ta nii halvustab välgu jää. Teistel on muidugi tema ees suured eelised, sest üks hull on lihtsalt lõbus vahepala, erandit kinnitav reegel, kes heidetakse lihtsalt mängust kõrvale, kui ta kaasa ei soovi mängida. Alceste'i jaoks on mängust loobumine terve elu. Kohati meeleheitlik viha on põhjendatud.

Foto: Harri Rospu

Aga reaalselt ei ole inimesel ju võimalik lubada endale misantroobiks olemise luksust. Iseäranis perekonna olemasolu korral. Kes korraldaks siis rahaasjad ja muu eluks vajalikku? Ikka peab olema keegi Philinte (Marius Peterson), kes võib-olla on ka ehk mängust tüdinenud, kuid pole nii lapsikult arrogantne, et elule otse näkku sülitada. Ja muuseas, kuidas värssi on võimalik nii loomuliku kõnena esitada? Et teisiti justkui polekski võimalik rääkida.
Éliante (Eva Eensaar) on inimese suhtes leplik, mõistab kõike, näeb kõike läbi, kuid ei pane midagi pahaks. Temast õhkub headust ja pehmust ja vahel võib-olla liigagi ilmekalt. Tervest hingest ja ihust.
Anneli Tuuliku mängitud hinge valutavat Arsinoé'd võib uskuda, et ta tõesti siirast murest ligemise – Célimène'i – pärast sekkub asjade käiku. Tal on valus ja ta on palju läbi elanud ning seepärast ka pisut kibestunud ja kergelt kättemaksuhimuline. Täiesti arusaadav isik.
Need kekatsid Acaste (Helvin Kaljula), Clitandre (Tarmo Song) ja Oronte (Andri Luup) pakkusid ülepakutut, kuid siiski väga maitsekat koomilist vaheldust. Eriti Oronte, kelle olemus pole teiste edvistajatega nii üheplaaniline. Tema edevus on mõtlikum ja sügavama tooniga. Palju annab juurde Andri Luubi väljapeetud miimika ja kehakeel.
Ja nad kõik on inimesed. Tunnete ja hingega. Hoolimata sellest, kui tühiste ja naeruväärsetena need mehikesed Alceste'le ja aga ka tänapäeva vaatajale võiksid paista. Aga mis neis ikka nii naljakat on – kas siis edevus ja enesearmastus inimesele läbi aja võõras on? Ja mis sest nii vihata? Nagu iseennast vihkaks.

20.JUUNI

20. juuni on alati olnud õnnelik päev, olen seda alati nii mäletanud. On olnud vanaisa sünnipäev ja suvi, mis alles on alanud.
Ka täna polnud erand, kuigi äärepealt oleks võinud teisiti olla.
Hubert ja mina pidime õhtul rongiga maale sõitma. Mulle teada olevatel põhjustel võtsin kaasa oma ratta. Ratas aidati lahkesti üles riputada nii nagu peab Edelaraudtee rongis üks ratas paigutatud olema. Inimesi oli palju - õhtune aega, vähe vaguneid, Pärnu rong. Noh, sõitsime.
Ootamatult tegi rong järsu nõksaku. Meie Hubertiga istusime ratastest tükk maad eemal, seljad nende poole. Taipasime alles siis ümber pöörata, kui kõik päid ühes suunas küünitama hakkasid. Selgus, et minu ratas on kuidagi konksu otsast lahti libisenud. Mingi mees upitas parasjagu ratast üles tagasi - kuna rahvast oli tõesti palju, siis olin tänulik, et ma Hubertiga sündmuspaika ei pidanud ukerdama ja ise ratast upitama hakkama. Siis aga paiskus vaguniuks lahti ja üks väga pisike, kuid väga tige piletimüüja tormas üle kottide ja jalgade keksides meist mööda rataste juurde. Jutt valjenes ja ma suutsin tabada, et otsitakse ratta omanikku. Hüüdsin oma nõrka häält pingutades: "Minu ratas!"
Jõudsime Hubertiga vaevu sinna. Pisike tige piletimüüja mõõtis mind etteheitva pilguga. Ma olin tema jaoks päris hirmus inimene, vist peaaegu kurjategija. '
"Pange ratas korralikult üles!"
Kuidas, kuidas siis küll? Kuidas, issand jumal, kui ratas ripub seinal esiratta pidi konksu küljes ja tagaratas on fikseeritult põranda küljes? Kõik teised kõrval olevad rattad sama moodi. Ma ei tea, miks minu ratas järsu pidurdamise tõttu maha libises ja teisele piletimüüjale valusa kopsu pähe andis. Ma ei tea, kas ma oleks saanud tahtmatu tapmiskatse süüdistuse, kui ratas oleks juhtumisi seal samas, otse rippuvate rataste all (miks üldse sellises kohas on istekohad ettenähtud?) lamanud imikule (jumal, jumal, jumal, jumal, jumal, jumal hoidku) peale lennanud. Või oleks Edeleraudtee süüdi olnud? Sest tige pisike piletimüüja ütles: " Te ju näete, et on konks on katki?" Ma ei näinud alguses ega ka siis, kui õnnetus oli juhtunud. Või oleks vastutanud see abivalmis isik, kes mul ratta üles aitas sättida?
Niisugune 20. juuni. Mõnes mõttes ikkagi traditsiooni jätkavalt õnnelik.

UPPUMINE.

Olentihtilugu mõelnud: kuidas ometigi uputakse, sest mul oli just kujutlus, et hirmsasti hakatakse vehkima, rabelema ja karjuma. Et miks nad siis ei pööra selili ja ei lama lihtsalt rahulikult. Mina ise lähen ülepea vette ainult basseinis, kus hele põhi paistab ja ei tundu nii sügav. Aga kui laseks pähe mõtelda, et all on 5 meetrit sügavust, on lips läbi - ajab iiveldama. Mõnikord käivad Kalev Spas sukeldujad harjutamas. Küll on jäle, kui mingi must asi alt läbi ujub. Mis siis veel rääkida tumedatest looduslikest veekogudest. On vast mõte - üle järve ujuda, all umbes 30 meetrit musta sügavust. Samas rabajärve puhul tasub eneseületus ära. Kes on proovinud, saab aru, miks.

Aga uppumine käib tegelikult kiiresti ja vaikselt....
 
"Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Kat­rin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.

Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.

See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada."
 
Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt - Eesti uudised - Postimees.ee

TEATRIPILETI HINNAD.

Teatripilet ei maksa kunagi ainult 10-20 eurot. Ei, ei! kui see nii oleks, oleks teatris käimine peaaegu tasuta! Piletihinnale lisandub kamaluga süütunnet, mitu vihku etteheitvat pilku, terake isikliku elu mõttetust, pisut valesti kujunenud kokkusattumuslikke kohustusi, terve hulk jõuetut raevu ja veel ühtteist kõrghinnalist, et ma mõtlen ikka, kui taaskord on kulutus tehtud, kas see on hind, mida ma maksta jaksan...

HALB TUJU JA HALB ELU...

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)

HAIKALAROBOT.

Viimastel nädalatel on Hubert hakanud kiitlema enneolematult võimeka ja peaaegu intelligentse, hiiglasliku, peaaegu terve maailma suuruse olendi loomisega. Ta peab plaani, kuidas ta kunagi suure mehena ehitab haikalaroboti. See imeriist täidaks kõik tema ja ta sõprade soovid. Absoluutselt kõi: alates soojast ilmast pulgakommini välja. Aga sõbraks olemine ühele 5-aastasele on üks ebakindlamaid olemisvorme. Teadagi!
Ja ühel hetkel, kui Hubert oli laskunud jälle haikalaroboti mõõdutundetute võimete kirjeldustesse ja kindlalt keelates millegipärast Estril tulevase meistriteose hüvede nautimise, ei hakanud Ester vastukaaluks veel võimsamat olendit sõnadega tekitama, vaid lahendas probleemi proosalise elegantsusega:
"Aga minu rühma lapsed tulevad ja söövad haikakalaroboti ära!"

KEVADHÄMARUS VÕRUS.

Astusin õue ööbikute laulu. Jahe oli, aga mul oli vanaisa vana sinine jope seljas. Luisk oli eelmisest aastast taskusse jäänud. Eemal linna kohal rippus tume pilveriba, mille alumine külg oli oranzh ja ülemine sinine. Kui poleks olnud kumavaid õunapuuõisi ja maja ees sireleid, mis on kohe-kohe õnnesid täis õisi avamas, oleksin mõelnud, et see on mõni augustilõpu tujukas ja sünge pilvetükk. Aga ta oli seal puhtjuhuslikult. Lihtsalt oli.
Kõik õitses.
Mulle meenus üks metsavend, kellest ma tõenäoliselt olin kuulnud ligi kolmkümmend aastat tagasi ühes Võrumaa talus. Too metsavend oli tulnud selle talu aia taha ja vaadanud õuele. Oli olnud ähvardav ja tume oma õlal rippunud püssi ning teadmata sooviga. Rohkem ma sellest loost midagi ei mäleta. Küll aga on tunne nagu oleks see minu isiklik mälestus. Nagu oleks mina olnud seal kevadises hämaras aias ja korraga näinud seda meest. Vähemalt on mul kindel tunne selle koha suhtes, kus see võis juhtuda. Kas minuga või siis kellegi teisega. Pigem on see ikkagi kellegi teise mälestus, sest viimane metsavend August Sabbe hukkus 28.septembril.1978, kui ma olin umbes aastane. Tema hukkumis- ja tegutsemiskoht on minu mälestuste asukohast paarikümne kilomeetri kaugusel. Niisiis mingi väike ja täiesti ebareaalne võimalus võiks olla, et ta juhtumisi sattus, siis kui kõik õitses sinna kanti. Küsitav on muidugi, kuidas mina teda üksinda 8-kuuse titena näha sain? Seda esiteks. Teiseks. Ei pea ju rippuma viimase metsavenna müüdi küljes. Võib ju olla, et kõik see minuga ikkagi juhtus, aga mõni aasta hiljem ja see mees oli juhuslik jahimees. Lapsemõistus aga võttis ka kõneldud mälestused enda omaks – juhtub ju ka täiskasvanutega. Ja kui ma nüüd veel rohkem mõtlen ja juurdlen selle kevadise hämara aia äärse peale ning olnud asju veel segasemaks keeran, siis tundub, et see, kes seal aia ääres seisis polnudki inimene, vaids hoopis noor põder, kes eksis metsast taluõue ja jäi tardunult noort inimest vahtima.
Imelik, et see mulle kõik meelde tuli hetkel, mil ma seisan Võrumõisa hämarduvas aias. Ma katsun meenutada, kuidas nii? Ja tegelikult polegi midagi imestada! See metsavenna hingega põder kerkis mälust üles kotimeeste pärast. Kotimeestest aga, kes halbasid lapsi kotti pistavad, rääkisid need samad vanad (lapsena olid kõik täiskasvanud inimesed eranditult umbes 50-aastased) sugulased talust. Aga kotimees kargas jällegi välja viimases hädas ja täiesti ebapedagoogilistel kaalutustel oma isiklike ülemeelikute laste tarbeks.
Ühtäkki ajab mind naerma, kui elusad on lapsed ja kuidas mina olen üks oluline lüli selle elu tekkimisel. Ma meenutan nende uskumatult säravaid silmi ja see ülevoolav elu ajab mind naerma. Lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Samas kui surm on täpselt siinsamas kõrval ja ripub nagu tume pilv pea kohal. Kraks! Ma astun kogemata teo puruks. Ma võiks selle uskumatu erineva oleku – surma ja elu üle ja kui lähedal nad teineteisele seisavad kõva häälega naerda. Aga õnneks ma ei saa, sest kaela pigistab mingi kõva ja jäik võru, millel on 39 kraadise palaviku lukk peal.
Vanaisa toas riiulis on raamat, kus on sõnad:
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

ja see ka:


Miks nutad, lillekapsas lillekene,
homme sööb sind hobune nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?

...

Kui ta lõunalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal tänu,
õis, siis vastu õhata!

(L.Koidula)

KESKÖÖPÄIKE

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Mis mõtet on uuendustel ja aktiivsetel vormi muutmis otsingul teatris ning kunstis üldse?
Võiks ju rahulikult kulgeda ja mitte seada eesmärgiks millegi enneolematu leidmise, sest kõik muutub ju niikuinii. Kõik muutub ja kunst koos sellega. Kunst on pigem olemasoleva peegeldus kui olemasoleva muutja või on ta üheaegselt see kui teine, sest igal ajahetkel tekib keegi, kelle jaoks kõik endine on lihtsalt talumatu ning ükskõik mis muu on parem, kui see, mis hetkel on. Lihtsalt liikuda! Liikuda eemale sellest, mis praegu on. Uuenemisest saab omaette väärtus. Futuristlik põhiväärtus. Tähtsusetuks jääb küsimus, kuhu poole minna. Võib-olla on progress, aga võib ju ka regress olla – üks liikumine kõik. Eemale hullust ajast. Oli ikka päris hull aeg see 20.sajandi algus. Mitte, et meie praegune rahutu aeg parem ja mõistlikum oleks, aga inimesed on kuidagi kogenenumad ja harjunud hullustega ning ilmselt ka sellega, et pääsu nagu polekski: inimkond on jäänud ikka nii ahistatuks ja piiratuks nagu ta alati on olnud...
Nii mulle tundubki, et futuristid, hoolimata oma tehniliste uuenduste lembusest, oleks ikkagi samal kohal tammunud. Isegi siis, kui neil mingit moodi olekski õnnestunud hoida end aktuaalse põhivooluna kultuuris. Säilitada tempo, mis oli 100 aastat tagasi, kui futurismi loojad tohutu kiirusega ja tagasi vaatamata eemaldusid kõigest olnust. Või õnnestus neil ikkagi hoida end olulisena: tehnikaimed ju jätkuvad. Nimetamise küsimus ja sisulist tähtsust ei oma. Kunstis peaks aga me nüüdseks kõik omadega olema sõnul kirjeldamatutes ja mõttes mõeldamatutes kaugustes. Aga ei ole ju. Pakutakse ikka ja jälle lühendatud-tihendatud kiirvariante klassikalistest ning muudest tunde- ja mõttekasvatuslikest teostest – midagi nii öelda surematule hingele. Hoitakse kiiret tempot. Küllap sellepärast, et saaks kiiresti edasi tootma ja tarbima minna või siis mõnel juhul uusi tehnilisi imetooteid välja mõtlema minna. Progress ei peatu, aga areng hinge ja inimesena küll. Kuigi, kes seda nii täpselt teab ja plusse ja miinuseid välja arvutada oskab: kas on regress või progress see pidev uuendustejanu. Vähemalt on ikkagi valikuvõimalus.
Et ei pea tarbima "Kajaka" essentsi 20 minuti jooksul, vaid võid lasta seda manustatada ka ühe suure terviku osana. Ibsenist, Shakespeare'ist ja kõikidest teistes rääkimata. Ausalt, isegi Lumivalgekesest on kahju, vaadates neid hirmsaid tihendatuid paarilauselisi tänapäeva väljaandeid muinasjuttudest. Siiski on säilinud vägagi elujõulistena isikud, kes ei piirdu progressiga vaid peavad tähtsaks ka arengut. Lisaks ehk ka inimlik soov olla mõistetud, omada õigustust selliseks olemisel nagu ta just. Põhjus! Suur eluaegne püüe: jõuda iseendale päris lähedale. Ja see võib päris pikalt aega võtta.
Saan nii aru, et Valdes mõtestas liikumise ideed siiski ebafuturistlikult, tahtes liikumisele anda sügavama mõtte. Inimese aktiivne kehaline liikumine võib vaimule midagi tähtsat juurde anda. Ta toob näiteks Nietzsche ja Walt Whitmani. Futuristliku masinaülistust ta ei jaga ja peab seda inimesele kahjulikuks. „Tootmine masinaga ja reisimine uueaegseil liiklemisvahendeil on võtnud inimeselt isikliku vastutuse ning otsese kokkupuute ainega. Ta on saanud jõuetuks fatalistiks. Ta produtseerib masinaga ja elab oma tragöödiaid masinaga. Inimene ise pole enam midagi. Kuid on tarvis midagi olla, et midagi korda saata.“
Nii oleks ka nagu lavastus kaheks jaotatud. Esimeses vaatuses eksperiment ja otsingusoovid: abstraktsete lõikudega puhas kunst, mida on hea nautida kui täiuslikult väljapeetud omapärast vormi. See on proov mõista. Ja siis tuleb Rain Simmul ja naerab selle „elutöö“ pingutatult, tehtult, pettumust varjavalt välja. Teine vaatus on justkui protest masinlikkuse vastu ja kinnitus, et tõepoolest on tarvis midagi olla, midagi korda saata. Olla hingega inimene. Mitte klaver, mis/kes saab ka väga hästi mängitud inimeseta.
Gordon Craigil on muidugi õigus, et näitleja – „ülimarionett“ - suudab oma liikumise tüpsusega paljugi edasi anda. Aga kõik see võib olla petlik ja paljuski vaesemaks „naturalismita“ jääda. Kehakeele mõtestamine ja sõnastamine. Ja küll on põnev kuulata teise inimese mõtteid, mida võib küll keha järgi mingil määral aimata või täiesti mööda panna. Mulle meeldivad sõnad väga, eriti salajased.
Aga visuaalsed vormid on nii paigas, õigustatud ja eksimatutes vahekordades, et võiks isegi arvata, et Lea Tormise geomeetrilise mustriga sall videoprojektsioonis pole juhuslikult valitud:) Iseäranis avaldas muljet punase rütmiline ilmumine. Punane tuleb siia must-valgese maailma siis, kui millestki hakkab küllalt saab. Aitab küll! Näiteks, kui saab piisavalt teatriklassika tõlgendustest ja vormi konsentratsioondemonstratsioonist. Siis muutub kõik lihtsaks ja groteskseks punaseks põrguks. Või kohvikustseeni üha korduv lõppfaas. Punane on nagu brutaalne ja labasevõitu vägivalla sümbol.

Ekspressionistlik stiilinäide.

Niivõrd kui lavakujundus on monumentaalne, sedavõrd loovad kostüümide paljusus ning nende pidev vahetamine erutava dünaamilisuse. Henri Matisse ütles – küll maalikunsti silmas pidades, aga arvan, et üks tunnetuslik kalkulatsioon kõik see visuaalne värk, eks: „Kompositsioon on kunst väljendada maalija tundeid tema käsutuses olevate esemete dekoratiivse paigutuse kaudu.“ Lavastuse kunstnik on andnud kõik vahendid, teisele kunstnikule, et too saaks näitlejate ja kujunduse kaudu väljendada kõik olulise, mis ta tahab. Dekoratiivsus muutub psühholoogiliseks väljenduseks, luues nii uue dekoratiivse vormi.

Näitlejad „töötavad“ vahenditena hästi. Eriliselt südamesseminev ja hingekriipiv on Anne Reeman! Miks olen siin ja miks ei ole ma kuskil mujal! Kelle kirjutatud? Kõlaks nagu Marie Under, aga kavalehel kirjas teda pole. Ei tea. Reeman on esimene, kelle mina avatakse ja see mõjub ootamatuses nii tugevalt. Ja muidugi on „sellises eas“ naised väga huvitavad ja valulised. Tragöödiaid end täis imenud ja istuvad nüüd selle kõige otsas. Hirmus. Minu meelest on see kõige haavatavam inimeseks olemise vorm, mis üldse olla saab. Kui see iga – 50 kuni 65 või? - läbi saab ja inimene on ilmselgelt vana, siis oleks nagu jälle lihtsam. Selline isiklik hirm! Eks ma saan näha:) Alandlik-viisakas (et jumala eest kellegile tüli ei teeks) naine, hoolimatult ja jovaalselt võimukas Arkadina ja siis see pettunud naine kohvikust. Ilmselt viimane variant: selline valuline ekspressivne ohkimine on mulle loomult väga südamelähedane.
Elisabet Tamm Niinana ja kunstniku naisena on Reemani tegelaskujude noorem versioon. Pole veel nooruse tõttu nii ekspressiivne. Tema tegelased on ka kõik muidugi kohutavalt kannatavad, aga nende peale tuleb mitu korda rohkem mõtelda, et näha nüanse. Neile on antud väga inimlik ja otsiv mõõde, see tähendab raskesti tabatav.
Aga selle lavastuse parimad marionetid on Külli Teetamm ja Rain Simmul – keha töötab ja tundeväljendus tuleb järgi. Õigupoolest läheb ristivastupidises suuna. Keha ja vaimu kontrast. See metsik lahknevus paneb nad masinlikult liikuma. Tekib huvi, miks üks olend peab nii pinges ja jäik olema? Mis saladus tal on? Mõttepaljastuseta olekski see saladuseks jäänud, nii et võib-olla mitte päris Gordon Craigi nukk, kelle keha peaks kõnelema sõnadeta oma lugu. Mulle aga just meeldis selline terav elusa ja elutu kontrast.
Mingit sellist kontrasti pole Alo Kõrves. Usun, et seda pole ka taodeldud ja ta ongi varjamatut elu täis. Nagu ka Indrek Ojari juttu laulev meesterahvas, peiar ja ka kohvikustseeni hajameelne, kuid ikkagi pisut koomiline igatseja on tüübitäpsed ja ära tuntavad. Kõigil kerge sõbraliku tögamise maik juures. Ongi naljakas. Simmul oleks ju võinud ka oma lollaka töllmoka ilme pärast, mis ta näole kohvikus laskus. Aga ei ajanud naerma. Õudne oli (heas ja raputavas mõttes) – nagu surnu või elus nukk.
Andero Ermelil on küll sisuliselt tähtsad rollid, aga miskipärast jääb tähtsusetuks ja mulle meenub ta koos punasega, kusjuures punane tuleb esimesena.
Veiko Tubin, kui ära unustada see hirmus püüdlik setu murdes rääkimine, siis jättis ta väga imposantse mulje. No oli ka võimalusi: „Põrgu“ naljamängus, Treplevina ja siis see isane inimene kohvikus.
Ja siis muidugi Helene Vannari pikk, ilmekalt naiivne, hüplik ja koomiline ümberjutustus Gustav Meyrinki Golemist. Nii nagu võiks rääkida üks vana inimene või laps, kes peaaegu juhuslikult satub tuumani. Kogu lavastuse sümbolistlik, seal juures ajastutruu kokkuvõte: vaatad iseennast kõrvalt, näed iseennast nõnda päris täpaselt ja detailselt, aga pärast saad justkui õnnelikuks.