laupäev, 22. märts 2014

MINU KALLIS KAHEKSANE POEG.

Ja ma naeran ja naeran ja naeran, et teda on olnud tõesti kaheksa aastat ja natuke rohkem. Ja vahel ma peaaegu ei usu, et see võiks võimalik olla.

teisipäev, 24. detsember 2013

esmaspäev, 2. september 2013

ESIMENE KOOLIPÄEV.





Need on need pildid, mis ka kindlasti esindatud on, kui viimne filmiriba silme eest läbi tõmmatakse, arvas Jelena...
Tähtis päev.

neljapäev, 30. august 2012

10 AASTAT.


esmaspäev, 6. august 2012

HAAPSALU SALL.

Kui juba kätte võtta ja hakata haapsalu salli tegema, siis on üsna tõenäoline, et see õnnestub. Isegi, kui sall kubiseb vigadest. Nagu minul SIIN.

pühapäev, 22. juuli 2012

SEAL, KUS ON SUVI.

Setupoisi hüpe üle Beskiidide.
Peaaegu Transilvaanias.
Pealetükkiv tasuline sõbralikkus ühes Transilvaania väikses külas.
Bran - Dracula ei ole seal elanud.

























Must meri.
Constanța.
Rumeenia iga linna keskplatsil on imetav hunt. Rumeenia iga linna tänaval on imetav hulkuv koer.

reede, 29. juuni 2012

ÕIENDUS HULLUMAJA SUVEPÄEVADELT.

Mitte et ma väga arvaks nagu minu teatriarvustusi keegi eriti loeb või millekski peab. Rohkem ikka enda jaoks kirjutan. Ja mu jumal, milliseid vigu ma olen võimeline tegema. Milleks mulle üldse kirjutamine?! A kas grafomaan siis hoolib...
Süda ei anna rahu. Kirjutan oma veast, mille tegin, kui olin võtnud sõna Urmas Vadi "Hullumaja Suvepäevade" asjus.
Reegel, mille vastu eksisin: arvustuse kirjutaja peab arvestama, et enamalt jaolt loetakse tema sõnavääksud läbi diagonaalis ja infot ahmitakse pealmistest kihtidest. Seega peaks arvustus olema konkreetne ja ühemõtteline. Kui on soov niiöelda ka filosoofilist, segadust tekitavat, vahtu lisada, siis peab sinna kindlasti lisanduma konkreetne ja ühemõtteline, võib-olla isegi lihtsakoeline lause.
Ma unustasin või osanud lisada oma arvustusele need lihtsad sõnad, et nii Urmas Vadi kui ka Üllar Saaremäe, Vahingust rääkimata, on minu väga-väga suured lemmikud, et mitte öelda iidolid - see on tõesti liiga tugev sõna. Aga mõistate, mis ma mõtlen? Ma olen jõudnud staadiumi, kus ma suhtun neisse peaagu kriitikavabalt.  Aga kuidagi raske on lahmivalt kiita. Või on see nartsissism, et alati peab oma isiklik sügavmõte kaasas käima?
Ja Johannes on ju ikka tegelaskuju? Mitte näitleja!
Ah, see kõik on omal moel nii vahinglik.
Reaalset probleemi pole, aga samas on mõne jaoks elutragöödia. Minu jaoks, eks.
Nüüd on see öeldud. Ükskõik, kuidas see ka teile tundus.
Ilmselt hüsteeriline :)

reede, 22. juuni 2012

HULLUMAJA SUVEPÄEVAD.

SILMITSI TUNDMATU JA OHTLIKU LOOMAGA. Mudaseks trambitud rada viib publiku must-kollase kilelindi juhatusel etenduspaika. Mitte nii nagu tavaliselt taluhoovi saab: suurelt teelt sada meetrit, vaid varuda tuleb kilomeetri jagu pikka meelt käänakute läbimiseks. Kannatus võiks katkeda lollitamise peale, aga ei katke ja mis muud võimalust siis ongi!? Murda, reegleid eirates, otse läbi padriku kohe siit samast kostvate häälte suunas? Nii kaoks viimnegi lootus metsalooma näha, kelle eest väljapandud liiklusmärgid pikaks kujunenud tee ääres hoiatavad – vaba ja metsik loom inimestele end nii naljalt ei ilmuta. Nii nagu ka anima, mida inimese eest varjavad maskina ta enda sotsiaalsed rollid ja segavad tal tõeliseks saamast. Vaino Vahingu spielist on saanud müüt, millel ühest ja ammendavat selgitust ei leia. On ainult kaasaegsete mälestuste põhjal kujunenud oletused. Kasu, mida mäng võib anda on ihaldusväärne igaühele. Inimene võib mängides jõuda tuumani, iseenda põhiolemuseni, misläbi ta elu muutub sügavmõtteliselt teadvustatuks. Kui inimene on kunstnik, siis iseendani jõudmine aitab tal saada kontakti kollektiivse alateadvusega, mis omakorda laseb tal luua midagi tõelist. Vajadus jõuda sisuni viib psühhiaater Johannese tundmuseni, et ürgses ja asustamata kohas võib kõige paremini vabaneda ahistavatest maskidest. Kamp kirjanikke ja näitlejaid järgnevad talle, lootes saada tõeliseks. On imetlusväärne, kui hästi ja kui teostatavalt kõlab psühhoanalüüs abivahendina. Nii samuti on imestusttekitav, kuidas küll see praktikas saab toimida? Kuidas kõike korraldada ja peidetut välja mängima saada? Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii saab ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virr-varriks, mis lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga tõukab Johannest lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meelolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole hetkekski. Johannes mängib Vahingut ja Vadi toimib omal ajal raadiosaates Vahingult saadud vastuste järgi: „Mina olen ikka sellel seisukohal, et patograafiat ei tule häbeneda ja patograafia peaks olema lubatud. Kunstniku kohta eriti, kui ta on juba surnud ja miks siis mitte. (...) Kui tahetakse siis miks mitte, kui ta on seotud ka loomeprotsessiga. (...) Nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu meelest patograafia õigustatud.“ Üllar Saaremäe hajameelne kärsitus väljendab Johannese heidetust, kes võttis riski mängida Vaino Vahingut ja ebaõnnestus. Ta vajub maski raskuse all kokku. Või on see trierilik loodus, mis iseendaks saamise asemel ohtlikul ürgelukal välja laseb murda ja Johannese puruks pekstud personaga vaimuhaigeks muudab. Ja kus sa siis enam oma metslooma püüad või veel vähem enda kasuks tööle paned. Hoiatusmärgile veel kiire pilk ja minema koos oma maskiga, sest nii on kindlasti turvalisem olemas olla. Tühja sest tõelisusest!  


Lavastaja Urmas Vadi 
Kunstnik Laura Pählapuu 
Helikujundaja Külli Tüli 
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

PS. Kui juba viitsisid eelpool kirjutatu läbi lugeda, siis loe juba SEDA ka.

pühapäev, 29. aprill 2012

KEVADINE VÕILEIB.

Lõpuks ometi linnast väljas.

reede, 27. aprill 2012

KEVAD TALLINNAS.

Kui magama läksin olid puud raagus. Kui ärkasin olid puudel lopsakad, juba pisut luitundrohelised lehed okstel.
Ärkasin õudusest karjudes - jälle oli möödas üks kevad Tallinnas, mida mul ei olnud aega märgata.
Õnneks, kui ma päriselt sest õudusunenäost toibusin, olid akna taga siiski veel raagus oksad, nii et ma võin veel jõuda jälgida, kuidas kevadest saab suvi.
Vabandust kõik südamest oma sünnilinna armastavad põlistallinlased, aga see linn on kevadeti üks hirmus vangla ja mürgimülgas.
14 aastat olen tahtnud oma frustratsiooni välja paisata. Nüüd siis lõpuks :)
Ahjaa, ja veel, mis ma mõtlesin ja mis läheb tegelikult täitsa ülbelt hinnanguliseks kätte, aga ikkagi. Et kui oled ära elanud oma elukese siin Tallinnas, aga jala pealt päris surnud veel ei ole, no siuke: poolelus olek kaheksandal korrusel televiisori järgi. Et mis siis on? Jube õudne küll või mis tähtsust sel on, kus sa lõpuks telekat vaatad, kas kuskil metsade keskel talus või põlatud linnas. Kõik on endas kinni, nagu ikka.

neljapäev, 19. aprill 2012

laupäev, 14. aprill 2012

ÜKSKORD PSÜHHODRAAMAS.


„Siis oli veebruar. Veel päris talv, „aga juba oleks nagu kevadet õhus tunda,“ ütles ta. Nagu igal aastal täpselt sellel ajal. Aga see ei rõõmustanud mind enam, sest ta valetas. Võib-olla kümme või kakskümmend aastat tagasi ei valetanud, kuid täna küll. Sain sellest aru samal õhtul. Sõnu oli aastate jooksul märkamatult palju kokku kuhjunud ja suurem osa puha petujutt. Nagu elujõuline ja halastamatu umbrohi põimisid vassingud oma juured ümber väärttaimede nõrkade algete. Nii et kui tahaks valet hävitada, tuleks tappa ka tema ohver.
See talv oli ja jäi igaveseks.
Ma pole jõudnud oma jutuga mitte kuhugi – tegelikul tahtsin öelda, et sel trööstitul veebruariõhtul läksin ma teatrisse.
Ma ei saa siiski veel enne jätkata, kui olen ära öelnud ka, et ma usun, et kõik on mõttetu, kuigi ma sellele pidevalt ei mõtle. Olen jõudnud – võib öelda – õnnelikku seisu, mil on täiesti ükskõik, et on mõttetu. Las olla! Justkui oleks kõige taga ainult liikumine ja eks ta siis liikugu. Galaktikad kaugenevad üksteist tohutu kiirusega, aga mis inimesel sellest. Selline kõrgem mäng, mille mina siis nagu oleks omakorda üle mänginud, öeldes selgelt välja, et ma ei hooli mõttetusest ja kaugeneksin samuti tohutu kiirusega kõigest sellest, millega ma küllalt pika (koos)elu jooksul harjunud olen. Peaasi on liikumine.
See ühelt poolt teadvustatud ja teisalt puhtjuhuslik liikumisvajadus viiski mind teatrisse, kus ma nägin näitlejat. Õigupärast peaksin ütlema, et siiski tegelast, sest mida mina ka näitlejast päriselt tean. Aga ma nägin lodevat, kahvatut ja väsinud meest. Ta laskis püksirihma lõdvaks tuntava mõnuga. Ma olen päevast-päeva näinud, kuidas pikkadeks tundideks kokkupigistatud keha lõpuks saab raskelt ja vabanenult vajuda toolile. Ära kulutatult ja väsinult. Tühi koht ja ümmargune pehme null. Oleks võinud ka areneda teises suunas, hoopis silmapaistvamas suunas. See null ja surnud mees. Alguses olid ju lubadused ja armastus – rääkimata lubadused ja tingimustega armastus.
Kui tingimusi ei ole täidetud, kas siis poleks õige, et on lepingutrahv? Ta ei võtta midagi ette, ta ei saavuta midagi ja palju aastaid võib see veel kesta... Kes lubab tal olla surnud, kuid siiski elada? Kui kaua ta lootis oma surma minu eest varjata?
Ma ma nägin ta läbi. Sain tol õhtul aru, kui ma seda näitlejat ja tema rolli lavalt nägin. Vaatsin teda, kuidas ta seal roidunult istuma oli lärtsatanud ja tundsin, kuidas kogu see meie aastaid kestnud eemaldumine teineteisest on kontsentreerunud ühte lühikesse hetke. Noja, nii ta siis oligi surnud. Ma saan aru, et ilmselt osalise mõrtsuka "au" võin ma endale võtta ja ka õndsas enesehaletsushoogudes seda tõhusa piitsana enda vastu kasutada. Teda aga ei suuda vist enam miski elusaks peksta.
Tegelikult peaksin ütlema, et ma arvasin, et nägin läbi. Selgus alles hiljem, et ma teda alahindasin või siis ülehindasin ennast. Siis läks juba nii segaseks ja osalt on see ka põhjus, miks praegu oma elust räägin.
Korraks mulle tundus, et inimesi või tegelasi on liiga palju ja nagu oleks midagi segamini läinud. Nagu klapiks ka ikka: mina olen ikka mina – see on kindel, ja mu äpardunud mees oleks justkui ka tema, kuigi meid võib olla ka mitu ja osad oleks nagu näitlejad ja samal ajal päris inimesed.
Hea küll. Enam-vähem siiski klapib. Olgu meid igaühte mitu või üks. Väärtus sellest ei muutu. Ja enda hinnast naisena saan ma aru: mis õudne inimene ma olen ja miks mind üldse vaja on ja kõik need masendunud ja pettunud inimese sententsid üldiselt, mis ka teiste elu põrguks keeravad.
Kuidas nii juhtus, et kõik mu käte vahelt ära lipsas? Kuidas kõik see loll-hall argipäev, mille oluliseks osaks ka mina olen, teda nii maha materdas, et põhiline rõõm on tal nüüd alkohol. Ja mitte midagi ei ole temaga rääkida, kui suure pingutusega olmeasju. Ning seegi on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Ja miks, et ma üldse teda näeks, pean mina tema tegelaskuju jaoks kuskilt mujalt jõudu ammutama?
Jah, ma sain aru, et mina olen puhtakujuline Marta küll, aga kas tema on George? Või jäi George ja näitleja, kes algul näitas end jõuetu ja kahvatu olendina, aga tasapisi paljastas oma tõelised hirmuäratavad sügavused, igaveseks sinna valendavasse saali autonoomsena seisvale lavaplatvormile? Ja minu igipõliseks osaks jääb mängutu elu? Nagu ülejäänud mustuhandele Martale. Neid mehi, kes George'id on – ma ei tunne. Võib-olla neid ikkagi on. Kindlasti on, aga mis tähtsust sel enam on, sest sel pakasest krõbiseval veebruariööl juhtus minuga nii, et ma heast peast armusin ma temasse uuesti. Või siis sellesse näitlejasse. Või siis George'i. Või siis nende ilmvõimatusse sünteesi.
Algul tundus imelik. Ma arvasin, et nii vanad nagu mina, peaaegu kuuekümnesed – niimoodi ju nendega ei juhtu. Sest ilukirjandus on üks asi, aga Kopli trammides või Lasnamäe bussides päevast päeva loksuvad hallide nägudega igapäevaõnnetud reaalsus. Aga ma harjusin sellega õige kiiresti ära, et näitleja kergelt põlglikuks muigeks kõverdunud huuled on mind imenud sügavustesse, kus on kokku pandud George'i konstruktsioon ja kus tegelikult pole üldsegi minu asi olla. Kindel see. Ma ei oleks tohtinud nii kaugele minna. Oleksin pidanud jääma sinna, kust saaksin rahulikult teda vaadelda. Sellest oleks piisanud.
Ta seisab, pea pisut kuklas ja lõug tõstetud, huuled paokil, valmis reageerima ning tulistama ootamatusi. Ta ei käitu nagu petlikult luitunud ja kahvatu välisilme näib lubavat. Kuigi ta vahel ka närviliselt püsti hüppab, suutmata taluda või näidates, et nüüd on küll lõplik piir, siis ka see on täpselt väljamõõdetud. Teravaid taktikamänge, mis mõnikord rabavad pikali nagu selja tagant antud ootamatu lõuahaak, on aastast aastasse korratud. Mõte peab liikuma tohutu kiiruse ja tundlikusega, nõnda et ainult Marta on võimeline ta tempot hoidma.
Ja siis ma loksusin koos kümnete teistega haletsusväärses Tallinna ühistranspordis koju ja minus oli juba oma koha leidnud hoopis uut moodi rütm ning liikumine. Ma olin temast teadlikuks saanud ja see muutis kõik mu elus. Ma leidsin eest ta lõdva ja elutu keha, millest nüüd enam mingit asja pole. Ta ei ole George. Ta oskab ainult surnut mängida, sest seda ta ju ongi.
Ma olin lesk. Ma olin ta ära tapnud hoolimatust teadmatusest oma nõudlikkusega nagu kass hiire mänguhoos.
Istusin ja vaatasin teda. Mu erutus kasvas. Tahtsin, et ta ärkaks ja vähemalt üritaks. Hüppasin närviliselt püsti. Ka minu mõte oli hakanud liikuma tohutu kiirusega. Sel hetkel vihanuks ma kõiki, kes ei suuda mu kannul püsida. Kui neid ainult oleks. Aga pole ju kedagi, ehkki ta oli ärganud.
Ma ütlesin talle, et teda pisutki järje peale aidata: „Diivan on roheline.“ Ta läheb sellest segadusse, ma loen ta avatud peast sihitult hulkuvaid mõtteid nagu selge trükiga lasteraamatut. Ta püüab kramplikult mu öeldus mõtet tabada. Aga seda ju polegi. See ongi mõte: silmnähtavalt olemasoleva mõttetu kordus. Ma võiksin ka lisada: „Sa oled pea lõhki löönud vastu laua teravat nurka, aga sellest pole midagi, et veri on diivanile pritsinud, sest nii nagu diivan on roheline, on ta ka nahast, nii et selle saab maha küll.“ Aga ma ei lausu enam sõnagi ja lihtsan vaatan, kuidas ta katsub korrata oma kuuldamatul moel öeldut. Et kollane, jah. Ma irvitan selle üle, et mõte talle ikka veel kohale ei jõua. Temast ei ole enam kunagi asja.
Ja talv jäigi. Pärast tänast õhtut ei mõjunud mingid manamised. Kevadet ei olnud enam raasugi õhus tunda. Kõik tardus selles hetkes ja mitte mingit liikumist rohkem näha ei olnud. Aga mis tähtsust sel ka oleks, sest teada on, et liigub, aga nagu öeldud, see on selline kõrgem mäng.
Hoomamatu.“
Kirjutasin aastataguse segase loo mälu järgi üles, ehkki psühhodraama grupi hea tavaga kooskõlas see ju pole. Aga mitte loata ja midagi, mis meil rühmas päriselt juhtus välja ei tule ka. Ainult teema ja lugu ja sedagi ähmaselt. Mingi armastus- või armumislugu. Täpselt pole aru saada.
Ma ise nägin NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi?“ peaaegu viimast etendust. Lavastus ja näitlejad ja näidenditekst jätsid mulle väga tugeva mulje. Oleks tahtnud kirjutada küll sellest, aga kahe poole aastaga on selle lavastuse kohta niigi küllalt palju öeldud.
Nüüd ma siiski suurendasin tekstide hulka, lisades mõnes mõttes kellegi väga sügava subjektiivse kontekstiga arvustuse. Aga kuna hetkel on mul tekkinud kõrgendatud huvi näitemängude loomise suunas, siis ma hakkasin mõtlema, kas siin loos oleks näidendile vajalik arenguvaru? Kas siit leiaks hea konflikti? Umbes et naine, kes hakkas oma abikaasat pidama H.Toompereks jr, kes tegelikult oli George, või siis pidas näitlejat oma kaasaks, kes mängib George'i, aga mis siis saaks selle mehega, keda ta surnuks arvas? Midagi sellist. Kas sel kirjatükil oleks rohkem potentsiaali, kui olla lihtsalt ühe abielulisest üksindusest arenenud depresiiv-psühhootiline lugu? Kas ta saaks sellest piirist üle või jääks kunst siiski teise suunda? Nagu Vahing ütles: „On küllalt näiteid, kus mäng võtab nii tõsise pöörde, et võib lõppeda hullumeelsusega.“

neljapäev, 12. aprill 2012

neljapäev, 5. aprill 2012

DRAKADEEMIA 2011/12.

Kes me Drakadeemikud oleme?
Oleme.

esmaspäev, 2. aprill 2012

KAKS VEIDRAT PILTI LEMMIKNÄITLEJATEGA.



Ideekavandid animafilmile "Papa".

laupäev, 17. märts 2012

KÄESOLEV.

Päike viis ära
lõplikult löödud talvelt
viimse jäise jõu.
Pojal sai kuus aasta täis.
Hirm homse külma ees jäi.

reede, 16. märts 2012

AJULOPUTUS. Nukuteater.

Oskaks vaid piiri hoida.

Lavastaja ja koreograaf DUDA PAIVA (Brasiilia/Holland)
Stsenaariumi autor ja helilooja ALLAN SEGALL (USA/Holland)
Nukukunstnuk JIM BARNARD (UK/Holland)
Lava- ja kostüümikunstnik KASPAR JANCIS
Dramaturg VAHUR KELLER
Lauluõpetaja KAIRE VILGATS
Tõlkija JOHANNES KANGUR
Lavastaja assistendid MANUELA SARKISSYAN (Bulgaaria), ALICE KIRSIPUU
Mängivad TAAVI TÕNISSON, ANDRES ROOSILEHT, KAISA SELDE, SANDRA LANGE, JEVGENI MOISEENKO


Inimene on kordumatu bipolaarne süsteem. Sisemised ja välimised omadused mõjutavad nii teineteist kui ka jõudumööda ümbrust, aga nende vastastikku kasulik ja tarvilik kooselu jääb varjatuks. „Ajuloputus“ annab isiku omapärast sündinud sõltuvusele väga kindla ja konkreetse pärdiku kuju.
Vaba tahe võib viia teele, millel rahulolevalt ning julgelt astuda, aga minekust võib saada ka illusioon ja sammumüdin kostab vaid ühel kohal lõputust tammumisest. Tõelist liikumist takistavad ahvi peenikesed kämblad, mis klammerduvad inimese kaela ümber, lastes tal näha vaid loomakese niiskeid silmi. Kuulda anuvat häält: jää, minuga. Sõltuvuse pärdik on armsake, sest kui teda poleks, oleksid ju hoopiski teine inimene.
Sõltuvusepärdik ootab oma inimeselt sooja hoidmist ja kaitset. Oma tugevamalt poolelt, kelle ta kägistavas haardes samas nii nõrgaks muudab, et kõige targem on inimene kuskile kinnipidamiskohta pista, mida on lavakunstnikul (Kaspar Jancis) hea ning mõnus kujundada, sest miski kirjutamata seadus paistab sätestanud olevat selliste kohtade mõranenud kahheli seintel ja roostes torud katkise valamu all. Seal moonutab plekiline räämas peegel tegelikkust ja trööstitut ümbrust, võimendades ummikus inimese üksindust ja lootusetust. Vaevatud inimesele jääb ainult kindlalt kaelas rippuv omaseks muutunud häda, mille ta peab endast eemale tõrjuma.
Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpiliseim sõltuvus, millega on keeruline õiget piiri hoida: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahti ütlemine: Andrew peab sinna paika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud sisemist ruumi. Ta tõmbab koomale enda isiku. Tühjaks jäänud koha täidab nukk, mis saab orgaaniliseks osaks näitlejast. Ihuliige, mis saab elushoidva vereringe inimeselt, aga mõistuse ja hinge... Need on nukuga kahasse ja loksuvad energia jäävuse seadust silmas pidades vaheldumisi ühest teise. Meisterlikkust näitab kiirus ja sujuvus jõu ühest kehast teise kandumisel. Vaataja on võlutud ja unustab end uskuma, et laval on kaks elusolendit. Ja kui ta kord lummusest ärkab, siis küllap ta hetkeks ehmub ja kulub mõni hetk taipamiseks: laval on siiski inimene nukuga. Tõesti! Ehk on ta ees kaks nukku? Laval olles kuulub näitleja keha rollile ja lavastusele, muutudes ka ise nii nukuks. Tantsu dekoratiivne plastilisus vähendab veelgi inimlikkust ja ta keha on oma ehituselt ning materjalilt võrdväärne partner tantsisklevale vahtkummist ahvile.
Taavi Tõnissoni soolot ja Andrew edulugu toetab saateorkestrina sarnaste nukkudeja ülesandega neli vaevatut hinge, kelle hädad jäävad vähe tähtsaks ja loo mõttes oleks võinud nende etteasted olla veelgi põgusamad ja abstraktsemad. Kuigi ka nemad kannavad süles tihkelt enda vastu surutult pärdikut ja igal juhul peavad talle otse silma vaatama. Ka nemad tantsivad. Ka nemad on lummatud sametiste silmade kutsest, millele ei saa „ei" öelda. Ka nende pärdiku tõukab elav loomus, katsetamishimu ja arutu ahvimine ohtlikeisse ning kahetsusväärsetesse oludesse, kuhu inimene talle järgneb. Lõpuks ei saa ka nemad enam edasi ja tegelikult ongi ju ühel kohal pead vastu seina taotud ja ainus võimalus edasi elada on, pärdik puuris ja kontrolli all hoida. Needki näitlejad (Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moiseenko) vääriks rohkem näitamist – video ja võõrkeelsete monoloogide asemel....
Väike pärdikualge, mis igaühes on, ei sega olemast loperdavate kõrvade ja vänderdava sabaga meditsiinitöötajad. Või hiiglasliku ahvi peaga sadistlik tohter, kelle koomilisus loob optimistlikumaid toone, aga ka teadmist, et inimene on inimene ja nukk on nukk. Tegelikult on sõltuvus ja inimese isiksus siiski kaks lahutatavat asja. Küsimus on piirides.
„Ajuloputus“ on astunud mõne sammu sõltuvusravi keerulisel rajal ja kultuuritarbijat võõrutanud juurdunud arusaamast nagu kõlbaks nukuteater vaid lastele, nagu teatud eas inimesele seda sorti teatrivorm enam ei sobi. Enneolematu väljakutse on teostatud ja nähtud, suudetaks nüüd saavutatud piiri hoida.

laupäev, 3. märts 2012

KOLM ÕDE. Draamateater.

 IKKA JA JÄLLE SIIN SAMAS TAGASI.


Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
Osades Mait Malmsten, Liis Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel Kabel, Tõnu Aav, Ester Pajusoo.



Vahel on vaja kiiresti minna, isegi põgeneda. Kihutada minema hallist uksest välja kiiskav punase külgkorvmootorrattaga. Aga miski nimetu seob nähtamatute kammitsatena jalad ja hinge, nii et kellelgi ei tule pähe ratast isegi käivitada. Kolme õe igatsus Moskvasse on lõputu painajalik unenägu – iialgi ei saa siit minema.
Elu möödub piki argipäevaselt tüütavhalli pragunenud krohviga seina, mille taga pulbitseb värvikirevate tunnete ja soovidega kaunistatud maailm. Kuid kõik see tundub vaid ebatäiusliku peegeldusena ideaalolekust kusagil mujal. Kuskil Moskvas. Siin ja praegu on kõik ajutine ja lihtsalt asendab kättesaamatut tõelist elu. Kui ainult saaks ära!
Kõik kuidagi kulgeb mingi seletamatult määratud vankumatu plaani kohaselt. Vaheldust toovad koomilised seigad, mis on sündinud mingist traagilisest läbielamisest ja selle järgi kujunenud harjumusest. Andrei (Mait Malmsten) naljakas söömisvalu ja mängukirg pole ju pelgalt naljakas, vaid asendustegevus ja tagajärg kujutletud kohusele olla armunud ja luua perekond. Tulemuseks on valuline inimene, kes perekonna nimel on oma eeldused ja võimed alla surunud. Halenaljakalt töntsilt astudes veab ta oma paksu keret läbi ette juhtunud elu. Andrei vastu kasvab kaastunne, mida koomilisemaks Malmsten rolli kujundab.
Õnnetu määratuse tahtel muudab perekond väikekodanlikuks. Lapse saamine annab naisele valitseja õigused. Nataša (Liis Haab) kohmetus vulgaarsust kisendavas kostüümis kasvab pidurtamatult võidutsevaks frivoolsuseks emana. Temast saab pime ja juhmilt kõrguv maailmanaba. Lapsevanemaks saamine võib igal juhul olla päästev rahunemise moodus ja mõnelgi korral saada naise hingeliselt vaikseks lülitamiseks. Pole enam vaja kuhugi minna ja mootoratas võib rahumeeli kodukujunduselemendina tolmu koguda!
Kas Irina, Maša või Olga puhul oleks see võimalik? Või on nende hinge juba lapsest saadik kasvatatud igatsust ja rahulolematust: õnn oma kõikvõimalikes vormides on tuhmi käesoleva seina taga. Kindlalt ümbritsev barjäär, mis ei lase nende rahutul maailmal välja saada.
Nad loodavad oma kammitsad ise, aga kuni on jõudu nad ka usuvad, et ühel hetkel pääseb välja. Ervin Õunapuu eklektiliselt kokku pandud esmapilgul printsiibitu kirev dekoratsioon igava seina taga nagu illustreerirks õdede värvikat loomust, mis endale kindlat suunda ei suuda rajada. Ei tea... Kuidas kunstnikuna võiks sellise meisterliku puntrani jõuda? Nojah, kergem variant on võtta aluseks märksõnad: kolhoosikeskused 10 aastat tagasi ja kõik võib otse elust maha kopeerida.
Maša (Merle Palmiste) otsib pääsemist armumises. Korraks paisub illusoorne kirelugu Veršininiga (Jan Uuspõld), kes on hoopis erinev Maša abikaasast Kulõginist (Taavi Teplenkov). Kulõginil puudub loomulik võime melanhooliaks ja tema muretu rõõmsameelsus kägistab Maša üha tujutumaks. Nad on põnevalt kokkusobimatu paar. Maša lubab endale hingetõmbehetke: armas, koomiline, targutav Veršinin äratab jämedakoelises ja juba lootuse kaotanud Mašas leebuse ja rõõmu, mis sobib õnnelikule inimesele. Korraks ometi tunneb ta õiget rütmi ja duetikõla: da-ba-da-ba-dap da-da-da-ba-da-dap. Aga kõigil on oma kohustused ja lõpuks peab Maša ühinema ikkagi Irina (Marta Laan) ja Olgaga (Kersti Heinloo). Sisimas on nad alati leppinud jäämisega. Olgu kõik nii õudselt tüütav nagu Olga ikka ja jälle, peaaegu muuseas, kordab. Ta on harjunud nii ütlema. Nagu ka igaveste kohustuste ja argimuredega – nii oli, on ja jääb.
Parun Tuzenbach (Hendrik Toompere jr jr) liigutav lihtsus ja haprus vastab hästi Irina jõuetusele. Doktor Tšebutõkini (Raimo Pass) tehtud elumehelik hoiak ja brutaalne Soljonõi (Rein Oja) mõjuvad ohutust kaugusest eluliselt naljakad.
Nagu ka kõik teised tavalised inimesed.
Igapäev siin samas, kus on tihti raske taibata, et praegu just ongi õige elu. Moskvatagi ja läikiv ratas tähistab vaid teisi võimalikke variante, ei häid ega halbu.

teisipäev, 21. veebruar 2012

METAMORFOOS. Nukuteater.

Esimene mõte Kafkast.

Autor Franz Kafka
Lavastaja Mirko Rajas (Turu Kunstiakadeemia)
Kunstnik Kalju Karl Kivi (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline kujundaja Ekke Västrik
Mängivad Mart Müürisepp, Katariina Tamm, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Anti Kobin



Kafka on meister süütunde loomises.
Isiku eksimus võib jääda küll tõestamata, ent ometi jõuab määramata patukoorma all ägav inimene piirini, kus ta avastab endas elulise vajaduse olla laitmatult puhas. Inimene nõuab tungivalt enese õigeks tunnistamist. Samas, keegi justkui polegi talle midagi ette heitnud. Aga nii ta tunneb ja algab lootusetult võidetamatu lahing isiklikus hullumajas: mõttetu madin iseendaga.
Nagu süütunne mõnes Kafka tegelases, kasvab lavastuses „Metamorfoos“ näitlejast (Mart Müürisepp) nukk. Rõhuv lasu muutub teiseks kihiks inimese selga. Asümmeetrilise räbalatest kokku õmmeldud avara särgi üks varrukas lõpeb rohelise krimpsus peaga. Seda võib hõlma alla peita ja siis järsu liigutusega Gregor Samsast välja lasta karata. Nähtavasti peavad õnnetu Gregori kodakondsed märkama ainult tema moondunud rohelist lõusta, aga mitte piinleva noormehe endist nägu. Publik näeb mõlemat. Huvitav oleks jälgida inimese ja putuka vahelist võitlust. Nukujõu suunamine üksnes saali vaatajatele eeldab, et publikul on võime ikka ning jälle ehmuda ja üllatuda hõlma alt välja kargava hallikasrohelise lõusta peale. Näitleja annab endast kõik ja suunab samuti kogu oma energia saali. Tal on kaks aju, kelle mängu juhtida ja kellel on üks eesmärk: teise mängu segamata ennast võimalikult hästi näidata. Aga kui nende jõud oleks ühendatud omavahelises dramaatilises võitluses? Äkki oleks tekkinud mitmekesisemaid mänguvõimalusi?
Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, kuidas nukuga jagada keha, kasutada temaga ühte mõistust ühel ja samal hetkel. Ma ei tea, kuid ma tunnen nii :) Kas see üldse võimalik on ja mida näitlejalt nõuab...
Kunstniku tööst on mul objektiivselt raske rääkida. Selle lavastuse kujundus oleks nagu lähisugulane Girlin Bassovskaja animafilmidele. Ei ole seal komponenti, mis meile ei meeldi: hallid näritud lauad, roostes raudvoodi, kaamed näod, mustad villased ülikonnad, kameedega naised, erkpunane kleit valusaks kontrastiks murtud toonidele. Ja muidugi see närakas, krobeline ja narmendav nukk, millest oleks justkui remondibrigaad üle käinud*. Kõik on hea!
Noh, tegelikult ma pole kibestunud ja tegelikult oleks piisanud, kui ma ühemõtteliselt oleks öelnud: „Mulle meeldib see lavastus, mis on nagu esimene pähe turgatav mõte kafkalikkusest!“
*Kalju Kivi



neljapäev, 16. veebruar 2012

VEEBRUARILIK.

Õhtul kurvastasin inimese surelikkuse pärast.
Vaikne mõtlik nukrus paisus päris tugevaks emotsiooniks.
Veebruar.
Ju pidi melanhooliapahvak tasakaalustama üllatuslikku kahjurõõmumuhelust mu hinges, kui kuulsin ühe teatud linnapea süüdimõistvast otsusest.
Tuleb välja, et olen siiski tige ja üldse mitte hea...
Nagu veebruar.
Kummatigi esineb vahel harva päris kevadpäikselisi päevi.

reede, 3. veebruar 2012

"MULLU MINA MUIDU KARJAS KÄISIN..."

"Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin.

Tegin mina pilli pajukoorest,
Pilli tegin pajukoorest.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Pilli tegin pajukoorest.

Istusin siis mättale mängimaie,
Puhuma siis pillilugu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Puhuma siis pillilugu.

Salakesi kuulas minu mängu
Karjapõlve kaunim neiu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Karjapõlve kaunim neiu,"

laulan ma Hubertile õhtuti unelauluks ja kui kunagi peaks kevad tulema, siis teen kindlasti ühe pajuvile. 3.veebruari unistus ja lubadus.
Mul on üks vanaisa tehtud näidis sahtli põhjas. Kuivanud ja kortsus.


teisipäev, 31. jaanuar 2012

ANNA KARENINA. Lev Tolstoi.

Lugesin hiljuti Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“.
Ei mäleta enam, mis mõtteid või tundeid see romaan keskkoolis esmakordselt loetuna tekitas. Kindlasti meeldis ja oli vormiliselt nauditav, aga mitte nõnda puudutav, kui nüüd 33-aastasena. Ilmselgelt pole see lasteraamat ja imelik, et ta keskkoolis kohustuslik on. Nii nagu paljude teiste kirjandusteoste valik gümnaasiumiprogrammi on kummaline. Võib-olla selleks, et tekitada mingi ähmane mälupilt mõttega, et inimesel küpses eas oleks soovi korral võtta aimus: äkki seal raamatus võis midagi minu jaoks olla?
Võib-olla.
„Anna Karenina“ kerkis minu jaoks esile ajal, mil taas:) on päevakorras igikestvad identiteediküsimused.
„Kuid samal silmapilgul kohkus ta sellest, mida ta teeb. „Kus ma olen? Mis ma teen? Miks?“ Ta tahtis tõusta, tagasi roomata; kuid midagi hiiglasuurt, halastamatut lõi talle pähe ja lohistas teda selgapidi. „Issand, anna mulle kõik andeks!“ ütles ta, tundes võitluse mõttetust.“
Paha oleks lõpetada säärases hüsteerilises teadmatuses. Eriti kui pole garantiid, et see ikka on lõplik lõpp. Aga lahendamata probleemid ju jäävad ...
Tolstoi teos veenab väärt pingutustele. Annab jõudu, kui lootus ja elurõõm kipub kaduma.
Niisiis. Selles romaanis on, lisaks tohutule hulgale värvikalt usutavatele tegelastele, kaks olulisemat: Anna ja Levin. Mõlemad on üle keskmise intelligentsed ja tundlikud. Mõlemad vaevavad end eksistentsialistlikke küsimustega. Aga elamist abistava vastusteni jõuab vaid Levin, kuigi nende teekond on sarnane.
Tolstoi vihjab, et Anna on haritud, on kursis maailmaasjadega, luges pidevalt, sealhulgas ka filosoofilisi teoseid. Ka Levin katsub vastuseid leida "materjalistidelt". Ometi ei leia kumbki tarkade meeste kirjasõnast igatsetud rahu. Siin lähevad nende arengud lahku, kuigi näiliselt teevad nad täiesti sarnase otsuse: järgida oma sisemist tunnet ja südamehäält, mis peaks olema jumalast juhitud. Nad väärtustavad emotsiooni ja sisemist tungi. Miks siis Anna peab surema, aga Levin elab keeruliste mõtetega elu tõenäoliselt kõrge eani? Üks põhjus võiks olla, et naiseks olemise jaoks oli ta liiga tark. Naine mürgitab end filosoofiaga – paraku ei pea tema psüühika vastu. Kõik läheb segi: mis moraal, mis tugev tunne, mis kaine mõistus? Valikuvabadus on raske soost hoolimata.
"Iga perekond on õnnelik ühte moodi, aga õnnetu omal moel." Selle romaani avalause üle peab mõtisklema. Hea lause, kuid ei tohiks takerduda vaid selle ilusasse kõlasse ja ilmselt saab lause sügavus mõistetavaks alles romaani lõpus. Lihtne on arutada ja öelda: kõik on suhteline. Kuidas siis õnn saaks ühtemoodi olla? Mõne jaoks võib õnn olla jumal teab mis hullus. Ja siin ongi! Tolstoi väärtustab kristlikku moraali. Kui selle järgi elada, on ka õnn ja see on sarnane. Õnnetuks olemise erinevus tuleb pattude paljususest ja valedest valikutest.
Levinile saab pikkamisi selgeks, et õnn käib paratamatult koos hea südametunnistusega ja see pole relatiivne. Liiga mõtlikke inimeste nuhtluseks on vajadus seletada ja põhjendada. Tegelikult pole vaja vaevata end mõtestamisega, vaid elada jumalale meelepärast elu ja see on ühtlasi ka põhjus, miks elada. Kuidas saaks, et sellest lihtsast tõest piisaks? Oh jah...
Inimesed pole intelligentsi või isikuomaduste poolest võrdsed, aga kõigil on võime leida hingerahu. Kuidas? Kuidas õppida tajuma tunde, mõistuse ja hinge tasakaalupunkti? Peamine eesmärk võikski olla selle leidmine ja hoidmine. Nii sisustaks terve elu ära. Küllap kõik inimesed ka vähemal või rohkemal määral üritavad hästi ja õigesti elada. Mina nende seas!
Aga hiljutine ja oluline muutus minus, on aga mõte või plaan otsida teadvustatult õiget seisu. Nii võiks oma olemasolu ära põhjendada ja mõttetuse tunne kahaneb jõudsalt. Mõistmine, et surm tuleb niikuinii ja ilmselgelt on päris suur vahe, kas olla elus või surnud. Ei tea ükski elaja surnuks olemisest, aga elus olemisest on nii palju küll teada, et on võimalik vaimselt üha vähem  tuigerdades liikuda rahuloleva lõpu poole.     
Sophie Marceau on muidugi imetundlik Anna Karenina, aga film jääb siiski raamatule kordades alla.
                                                                                                                                                                                                      

neljapäev, 5. jaanuar 2012

EBAKÕLA RUTIINIS.

Olen oma eluga keskea alguspiirini või vanema nooruse ülema servani jõudnud ja kõik on nagu tavaliselt siis: palju kohustusi ning peaaegu üldse mitte isiklikku aega. Aga nüüd on rahuliku järjepidevusega ja täpse korrapäraga väljajoonistuva abielunaise eluratta loperdama löönud üks ebakõla.
Mul on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi arveid tasuda. Ometi ma rühman tööd teha ju sellepärast, et ikka rohkem maksta saaks. Kui ainult aega leiaks ja mäletaks... Aega oleks siis, kui ei töötaks, aga millise rahaga siis maksta?
Võib öelda, et teatud sorti kriis. Ilmselt. 

kolmapäev, 4. jaanuar 2012

HEA MEEL IKKA.

Danzumehele aitäh kiituse eest. Kuigi ma ju nii vähe jõuan kirjutada....

laupäev, 17. detsember 2011

ÜKS PÕHJUS, MIKS OLLA TÄNULIK MEDITSIINILE.

Kui ühel naisinimesel tekib ühtäkki põsesarnale, aga mitte silma alla punetav laik, millega kaasneb kerge paistetus, siis arvake, mis lööb esimese mõttena pähe inimestel, kes teda näevad? No jah, muidugi: "jooksis kapinurga vastu"! Iseäranis veel, eks, kui tegemist on abieluinimesega.
Aga see selleks.
Tahtsin hoopis tänulikkust väljendada arstiabi kättesaadavuse eest. Sest kui jätta vöötohatis ohjeldamata, võib asi päris õudsaks minna.
Selliseks jõuab ta igal juhul ka tohterdades areneda.

pühapäev, 27. november 2011

GIZZELLE. Linnateater.


ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.
„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.
„Mis on?!“ nõuatakse taas.
„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.
Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing. 
„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.
Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.
Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.
Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?
Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.
Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.
Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle
Lavastaja: Aleksander Pepeljajev
Dramaturg: Diana Leesalu
Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen
Mängukoht: Hobuveski
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased
Esietendus: 26.11.2011
Etendus kestab: 1 h 40 min 


NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 
Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.
Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka.

pühapäev, 20. november 2011

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.



  • Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
  • Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
  • Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
  • Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
  • Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
  • Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
  • Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
  • Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
  • Ebakindlus pole aktsepteeritav!
  • Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
  • Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
  • Väldi umbmäärasust!
  • Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
  • Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
  • Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
  • Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
  • Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
  • Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
  • Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
  • Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
  • Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
  • Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia  O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt. 

laupäev, 19. november 2011

17. ROMAAN. Dag Solstad.

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..
Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.
Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

neljapäev, 10. november 2011

ERAKORDELT SELGED NOVEMBRIHOMMIKUD.

Kui enam-vähem kõige nimel, mis meeldib ja on südamelähedane, tuleb palju ja veriselt igapäevaselt võidelda, siis, kas ei saa maailma tähtsamaks hoopiski lakkamatu võitlus. Ja kui nii, siis mis tähtsust on olnud elatud aastatel ning väärtuste kujunemisel, mil kõik see hingele armas välja kujunes, kui lõpuks võib kõik taandada järjekordsele idiootlikule sõnavahetusele. Mis kuradi mõte sellel kõigel oli või on.
See tähendab, et mulle justkui juba näis korraks - mh, mõneks aastaks, et kinni on püütud see miski. Mõte või asi. Aga küllap nägin valesti...
Ja neil varajastel selgetel novembrihommikutel on nii kahvatult kõle ja lõpetatud päikesepaiste, et ei teagi...

pühapäev, 23. oktoober 2011

ONU ANTS LÄKS ÄRA.

Nädal tagasi, laupäeval käisime Hubertiga Võrus. Ants oli ka seal. Puhukusel - nagu ta ise ütles. Veel toimus Karini juubeli tähistamine tagasihoidlikul moel.
Hubert vaatas onu Antsu. Pühapäeva hommikul, kui sügiseses halluses kollased õunapuulehed akna taga sahisesid, istus onu Ants kössi vajunult kollasel diivanil. Mõtted juba ei-tea-kus. Kumb kollasem oli?
"Ta on nii kollane! Miks ta nii kollane on?" sosistas Hubert mulle.
"Onu Antsu keha kulutas kuri haigus ära ja värvis kollaseks. Ütle on Antsule "head teed". Onu Ants läheb varsti ära. Kaugele."
"Kuhu, kuhu? Kas ta tagsi ei tule?"
Onu Ants läks täna hommikul ära ja ei tule enam kunagi tagasi.